Category Archives: Kelmiküla kassijaamas:

Miuke

Miuke on broneeritud


Vaadake, miuke äge jaamakass meil on!
Miuke on meie kõige uuem ja kõige noorem koduotsija. Tema sünniaeg on maikuus 2017.
Loodus andis ta kasukale erilise mustri ja värvi. Meie reklaamime seda kolmevärvilisena, aga eks neid pooltoone on seal enamgi. Kasukas on käe all mõnusalt pehme ja Miuke lubab seda heal meelel silitada. Miuksel (või siis Miukesel) natuke vedas ka enne meie juurde jõudmist. Tema ema elas ühe pensionärist onu kodu juures, nii et näljas ei pidanud olema, aga päris kodu ka nagu polnud. Ühe hea inimese kaudu jõudis palve seda kassiperet aidata meieni ja nüüd ongi Miuke Kassijaamas.
Ta on juba steriliseeritud, saanud esmase vaktsiini ja kiibi. Tema ema ja õde on samuti nüüdseks steriliseeritud, et onu kodukanti kassikoloonia tekkimisest säästa. Ka Miukse õde Niuke on järjekorranumbri võtnud, et Kassijaama kolida, kui meil selleks võimalus tekib.
Kuna inimene polnud Miuksele päris võõras, siis saab teda üsna sõbralikuks kassitüdrukuks kutsuda. Paikäe eest ära ei lähe, hakkab nurruma ka, aga natuke ehmu nägu tuleb ikka veel ette. Teiste kasside vastu pole tal midagi, ükskord leidsime ta näiteks Pantriku kaisust. Mis on tema lemmikmängud, me veel ei tea, aga kindlasti seda peagi näeme. Veel toredam oleks, kui ta saaks mängutuurid üles võtta päris oma kodus.
Ehk siis – noor, sõbralik ja ilus Miuke otsib kodu!
Kontakt: info@kassijaam.eu

Snurran

Snurran saabus Kassijaama veebruari alguses 2018
Ta on kass, kes elas pikka aega ühe Harjumaa aiandusühistu maadel ja kelle elus mängisid tähtsat rolli postkastid. Sest alati, kui inimesed tulid sinna postkastide juurde, oli tema kohal ja küsis süüa. Kui välja näha nagu kõige õnnetum väike luriseja, siis võib juhtuda, et südamega inimesed ei suuda teda sinna jätta.
Kassijaama saabudes oli tal äge nohu, lõputu isu, janu, pruunid vurrud, sagris kasukas ja kehvad hambad. Kaalu kõigest 2,6 kg.
Tervisemuresid on tema kõhnas kehas veel ja valmis kodukassiks saamine võib kesta kaua.
Snurran on isane, kastreeritud. Ei ole enam noor, ilmselt ka mitte vana. Tahab väga-väga paitamist ja tähelepanu.

Turbo vajab kassivaba hoiukodu!

Meie armas kassitüdruk Turbo on stressis. Ilmselt sellepärast, et jälle uued kassid on meie väikeses toas ja Turbole see ei meeldi.
Stressis Turbol tekib põiepõletik, ta hakkab sagedasti pissima või niisama liivakastis istuma. Analüüs näitab kristalle, talle on vaja anda ravitoitu ja seda pikemat aega.
Kassijaamas tähendab see, et Turbo veedab ööd puuris ja päeval on kõik teised kassid ilma toiduta. Oleme nii korraldanud juba eelmise aasta augustis ja novembris ning oleme taas sunnitud seda tegema.
Teame, et selliselt lõputult jätkata ei ole kellelegi hea. Arvame, et lahendus Turbole on eraldi elamine ja spetsiaalse toetava ravitoidu andmine, mida on üksiku kassiga kergem teha.
Jaamakorraldajate kodud ja sõprade kodud on kasse täis ning kahjuks meil ei ole Turbole praegu hoiukodu kuskilt leida.
Kui saaksid toredat ja sõbralikku Turbot enda juures hoida, kuni ta leiab päriskodu, võta palun ühendust.
Meie poolt oleks kogu kassipidamisvarustus ja tugi hoiukodule.

IMG_7756

info@kassijaam.eu

Ottorein

Ottorein on broneeritud


Pärast Krämpsu kojuminekut oli jaamakasside seltskonnas jäänud täitmata üks Pikakarvalise Pilgupüüdja koht.
Mõtlesime juba hakata konkurssi üles panema või lausa otsepakkumisi tegema, kui meile sügisel postitati abi vajava kassi elulookirjeldus. Hiiumaal oli ühe poe lähedusse end sisse seadnud hulkurkass, kelle omanikku leida ei õnnestunud.
Aega läks, kass ei kolinud oma toitjate juurest kuhugi ja meil tekkis lõpuks jaanuaris 2018 võimalus ta vastu võtta.
Uus poiss sättis end Kassijaamas kõigepealt puuri elama ja nüüd oleme teda tasapisi tundma õppinud. Nime andsime ka – Ottorein.
Praeguseks teame, et ta on umbes paariaastane,
Talle meeldib tähelepanu paide ja sügamiste kujul – hakkab rõõmsalt nihelema.
Talle maitsevad krõbinad rohkem kui pehme toit, kuigi ega me kõiki hõrgutisi pole veel ette kandnud.
Oskab nurruda, ka loomaarsti juures ülekuulamisel.
Selline sõbralik ja leplik  tore karvik on ta. Tulevane kodu peaks arvestama sagedase kammimisega, et tema kasukas püsiks kaunis.
Ottorein on saanud vaktsiinid, kiibi ja on kastreeritud.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Loviise

Loviise on pärit Järva-Jaani kandist, ühest puukuurist, kuhu ta koos poegadega ilmus, kuid juba varem hulkurkassina teada oli. Kassijaama hoole alla jõudis Loviise novembris 2017. Tema pojad on ühe hea inimese hoole all.
Loviise on sündinud 2013 aasta paiku, steriliseeritud, kiibistatud ja saanud esmase vaktsiini Otsib kodu, kellele meeldivad väga armsad ja hea iseloomuga triibikkassid.

Kontakt: info@kassijaam.eu

Krussu

Krussu kohta tahaks öelda, et ta on maailma kõige armsam kass. Maailma või mitte, aga võimatu on temaga tutvudes jääda ükskõikseks.

Krussu on umbes 10-aastane väike omapärane ilmeka näoga kiisu. Tal on lühikesed jalad, mis vedruna hüpitavad tema ümarat pisikest keret soovitud kõrgustesse. Tal on krussis otsaga saba ja kui ta mööda tuba ringi vudib, võib silmi kissitades arvata, et heas toitumuses kährik on elamisse sattunud.
Krussu tahab väga inimese tähelepanu. Piuksudes hakkab ta oma inimese järel käima ja pai küsima. Hea meelega nuusutaks ta terve silmnäo iga natukese aja tagant üle ja teeks peamüksu. Alguse ajad elab ta üle kappi või teki alla peitudes, aga harjudes saab temast heas mõttes suhtesõltlane. Vaatamata kogunenud aastatele on temas palju mängulusti.
Tema tulevase kodu inimene võiks olla üsna kodune, muidu Krussu üksi kurvastab. Väikeste laste tähelepanu asemel eelistaks ta aga hoopis teisi kasse, kuid garantiid, kas tema just teistele sobib, me muidugi anda ei saa.
Krussu on hiljuti läbinud põhjaliku kontrolli loomakliinikus ja tal on kõik vajalikud protseduurid tehtud.
Krussu, kelle minevikus on nii tänava- kui kodukassi elu, otsib Kassijaama hoiukodus elades omale ideaalset kodu.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Leila kõne

Tere! Olen Leila. Peatusin hetkeks, et pidada üks kõne.

Sain oma nime šašlõkikibaari järgi Põhja-Tallinnas. Minu hoiuinimene püüdis kavalat atribuutikat kasutades mind sealt hoovist koos vennaga kinni juba ammu, kui olime alles väikesed pojad. Vend sai nimeks Lembit ja kolis üsna ruttu kuskile ära. Räägitakse, et koju. Ma oleksin ka tahtnud, aga mind ei ole tahetud. Kordagi kositud, kunagi küsitud. Siiamaani, kaks aastat. Miks?
Minu hoiuinimene ütleb, et häid kodusid on palju vähem kui kodu vajavaid kasse. Ta ütleb ka, et inimestele meeldivad kassid, kes tahavad seltsi, oskavad nurruda ja lubavad endale pai teha. Inimestele meeldivat millegipärast ka värvid, mis ei ole valge ja must. Ja pikem karv meeldib rohkem kui lühem.
Mul ei ole midagi sellist pakkuda. Ma olen tavaline ebatavaline kass. Ma otsustasin juba väikese kassina, et ma ei taha nurruda. Ma ei taha pai.
Inimene võib minuga koos elada, sest ta annab süüa, parematel päevadel sinki. Siis ma võin olla temast vurrude kaugusel. Kui ta mind üle kavaldab ja sülle krabab, siis mul saab küüsi lõigata ja ussirohutabletti saab ka anda. See on küll viimane piir, mida ma talun. Parem, kui mind rahule jätakse.
Voodis olen ma broneerinud ühe kindla koha, kus ma magan niikaua, kuni ta mulle otsa vaatab. Siis ma lähen ära. Tavaliselt laseb ta mul olla ja oma asju ajada, ainult öösiti tahab ta millegipärast just minu kohal magada.
Minuga koos elab veel palju kasse. Kahte ma armastan, ühte ma ei salli, ülejäänud on täitsa toredad, ainult jõmpsikaid peab vahel korrale kutsuma.
Mida ma veel armastan. Singist juba rääisin. Rõdul linde vaadata tundide kaupa (kõk on turvaline, ärge muretsege) ja selja peal käpad lae poole magada, kui ma arvan, et keegi ei näe. Sooja armastan ka, juba ootan, et ahju hakatakse kütma.
Hoiuinimene ütleb, et ma olen ilus, väga armas ja et mul on naerune nägu, kuigi kõnet ma pean täiesti tõsiselt.
Tõsiselt küsin, kas ma võiksin kellelegi meeldida just sellisena nagu ma olen? Ma ootan niikaua kui vaja.
Minule võib kirjutada siia: info@kassijaam.euIMG_9967

Üks minu põõnamise asenditest:IMG_7845

Triip ja Turbo

Triip ja Turbo on õed, kes on sündinud 01.09.2015. Alates 2017 aasta juunist elavad nad Kelmiküla Kassijaamas ja otsivad uut kodu. Need sõbralikud, aktiivsed ja jutukad kassitüdrukud  on vaktsineeritud, steriliseeritud, saanud parasiiditõrje ja kiibi.

Triibu ja Turbo esimesi päevi Kassijaamas kommenteerib Sassik:

“No mida te ise arvate, mida mina sellest arvan?!” poriseb Sassik kulmu kortsutades ja ennast kergelt puhevile ajades. “Just oli siin parajalt rahulik ja õdus, keegi ei kahelnud minu kuninglikus soos ega õiguses troonile. Olete vist isegi kuulnud, et meil on palju uusi elanikke. Vareenik ja Stjopa – nemad on rahulikud poisid. Head alamad. Istuvad oma pesas ja on eluga rahul. Vahel lubavad isegi enda konservist kümnist võtta. Aga need plikad! Ausalt öeldes ma vahel ei saagi aru, mitu neid on ja kumb on kumb. Mõlemad on nii ühte nägu ja kogu aeg liikumises, vahel isegi sünkroonliikumises. Nimed on neil ka vastavad – Turbo ja Triip. Ehk TT, nagu jaamakorraldajad neid kutsuma on hakanud.”

“Hea küll”, Sassik ohkab. “Loomulikult on mul hea meel, et me saame neile abiks olla. Neil oli kodu, aga halbade asjaolude tõttu ei olnud perenaisel võimalik TT-d enam pidada. Ja nii nad siia jaama – khm, vabandust – minu kuningriiki jõdsidki. Kaheaastased tabby-hallid kassiõed, ploomikarva ninade ja varvastega. Uudishimulikud ja häälekad, ninapidi igal pool juures.”

“Kuidas kasvatada sellistest rüblikutest sõnakuulelikud õukondlased? Või veel parem – leida neile uus päriskodu? Annan kaasa pool kuningriiki!”

 

Vareenik

Vareenik jõudis meieni Narvast. Sealsed tublid kassipäästjad palusid meil tänaval seiklevat emast triibikut aidata ja nii läks kass Narvast saabudes pärast lühikest vahepeatust Kassijaamas kliinikusse steriliseerimisele. Seal aga selgus, et tegemist on hoopis kastreeritud kassipoisiga. Mis tema koduga on juhtunud, ei ole teada, aga meie proovime leida uue, kes teda enam ei hülgaks. Vareenik on väikest kasvu ja armsa olemisega kiisu ning pole imestada, et teda tüdrukkassiks peeti. Sünniaeg on tal ilmselt 2015 aasta paiku.
Vareenik on hästi leplik ja leebe. Uude olukorda sattununa imestas küll kõvahäälselt, kuhu ta sattunud on, aga üha enam harjudes asendusid näu-seeriad  nurruga. Nurr tuleb paitamise peale. Siis muutub mureliku näoga kössitav kass varbasirutajaks rullujaks-kurrujaks. Ilmselt ta mäletab, et inimene, see oli kunagi midagi head…
Vareenik on kastreeritud, vaktsineeritud ja kiibistatud.

Info@kassijaam.eu

Üks kass Mõisamaalt

Üks kolmest noorest kassist Märjamaa lähedalt Mõisamaalt. Kõik on pelglikud, aga natuke juba lubavad end puudutada ka.

1

8-kuune, arvatavasti emane. Natuke pelglik, aga söögi ajal lubab ennast paitada.

 

 

2

Mustavalgekirju kassi õde. Õest veidi arglikum.

3

Teiste kahe õde aasta varasemast pesakonnast, seega praegu umbes pooleteise aastane. Kõige julgem ja jutukam.