Category Archives: Kelmiküla kassijaamas:

Sonja murekiri

Tere! Sonja siin.

Kas panete tähele, et olen veidi mureliku moega. Vastab tõele. Minu mure ei ole kuigi originaalne – minu kodu ei leia mind üles.

Mina olen juba ammu siin, Kelmiküla Kassijaama väikeses toas ja olen kohtunud paljude toredate inimestega. Kõige rohkem olen kohtunud sõnaga “aga”.

Ma võtaksin sind küll:

aga sa võiksid olla natuke noorem

aga sa võiksid olla parema tervisega

aga mul on juba teine kass

aga äkki ma ei suuda sinu eest hästi hoolitseda

aga kindlasti on mõni teine kodu sulle parem.

Ja kõigil neil on õigus, sest kõigil on õigus ja kohustuski teha tähtsaid otsuseid nagu kassi võtmine niimoodi, et kõik on läbi mõeldud.

Ma tõesti ei ole enam noor. Ma isegi ei mäleta millal ma sündisin, võibolla 9-10 aastat tagasi.

Minu tervisekaart, kus kirjas kõik protseduurid on mitu kilomeetrit pikk (inimesed muidugi liialdavad ka vahel).

Ma pigem eelistaksin olla üksik kass, kuigi ma saan siinses seltskonnas hästi hakkama.

Aga! Ma olen nii tore ja sõbralik ja naljakas.

Ma võin käpaga maha ajada su prillid ja portselani. Ma võin ronida igale poole, kus pakutakse konservi. Ma tulen sulle uksele vastu, teen naljakaid häälitsusi ja luban ennast paitada alati, kui sina tahad mind paitada.

Ma olen praegu terve ja ei kavatse haigeks jääda. Kui jäängi, siis see pole minu süü. Kõik inimesed ju tahavad hoolitseda ka oma haige sõbra eest, on ju nii?

Ma kavatsen elada veel kaua, miks mitte sama palju, kui ma juba elanud olen.

Need inimesed, kes minu eest siin hoolitsevad, on valmis tutvustama nii mind kui minu tervisekaarti. Palun anna mulle võimalus.

Kontakt: info@kassijaam.eu

Tegevuse lõpetamine

Mõni postitus on tõsisem kui teine.

Kui me tahaksime teha kuiva pressiteate, kõlaks see nii: “Kelmiküla Kassijaam on otsustanud lõpetada aktiivse tegevuse. Jätkatakse praegustele hoolealustele kodude otsimisega, kuid uusi kasse enam juurde ei võeta.“

Nende sõnade taga on muidugi meie emotsioonid – on kurbust, on südamevalu. Ei ole lihtne loobuda aitamisest.

Kelmiküla Kassijaama lõime jaanuaris 2013, kuid jaamakorraldajad on tegelenud tänavakassidega juba aastaid varem. See on väga pikk aeg olla loomade aitamise maailmas, südamega. Meie elud on praegu palju erinevad, kui kõik need aastad tagasi. Olles enda vastu ausad, tunnistame, et jaksame umbes poole vähem. Õhinat, tuhinat ja vaba aegagi on vähem.

Oleme proovinud leida uusi tulevasi jaamakorraldajaid, kellega krõbinad ühte kappi panna ja teatepulk ajapikku üle anda, kuid meile usaldusväärsed loomasõbrad, kellega rääkinud oleme, tunnevad umbes sama – selliseks tööks vajalikku jaksu enam ei ole.

Selguse mõtte soovime välja tuua, et kuigi on tore, kui keegi pakub end appi koristama või kasse paitama, see meie olukorda ei muuda.

Jaamakassid on meile väga kallid ja loodame igaühele neist leida parima kodu. Otsingute aeg kipub vahel olema pikk ja sellepärast ei saagi me oma väikese toa ust kohe sulgeda, vaid toimetame seal samamoodi edasi.

Siiski peame edaspidi kurbusega, kuid otsusekindlalt ütlema ära kõigile uutele abipalvetele. Ei saa küll välistada, et julgeme kodusid oodates mõnele lühiajalisemale projektile õla alla panna. Nõu ja jõuga proovime aidata nagunii.

Mõistame, kui meie püsiannetajad soovivad oma panuse suunata mõnele teisele aktiivselt tegutsevale organisatsioonile. Meil jäävad ära uute kassidega seotud kulutused. Praegustel jaamakassidel on aga samuti mitmeid tervisemuresid ja soovime neile jätkuvalt võimaldada vajalikku arstiabi: uuringuid, protseduure, ravimeid. Näiteks Naina hambaprotseduurid ja pikem ravi kliinikus tõi meile üle 400-eurose arve, mille saame oma toetajate abiga mureta tasuda.

Kui Kelmiküla Kassijaam on jõudnud verstapostini, kui meil enam väljaminekuid ei tohiks tulla, pärandame oma võimalikud varad nii pangakontol kui kassitoas edasi mõnele teisele MTÜ-le. Nii et ükski annetus, mis on mõeldud tänavakasside aitamiseks, kindlasti meie kontolt kaotsi ei lähe.

See on küll üks tõsine lugu, aga mitte päris hüvastijätukiri. Me ei kao veel pildilt ja loodame, et teiegi jääte meie sõpradeks. Kuni viimase koduleidjani. Oleme väga-väga tänulikud senise ja tulevase toetuse eest

Eriline Thomas otsib erilist kodu

Sir Thomas on endine Mustamäe tänavakõuts, sündinud umbes 2016. Alates 2020 aasta juulist elab ta Kassijaama hoiukodus, olles saavutanud tiitli “kõige erilisem hoiukass.”

Thomas on muidugi kass nagu kass ikka, aga tal on rodu veidrusi ja diagnoose.

Küsimus, mille üle tema hoiuinimene aeg-ajalt mõtiskleb: kas talle kunagi leidub koht tiitliga “kõige erilisem kodu.”

Thomasega koos elades peab arvestama, et tema idiopaatilise epilepsia diagnoos eeldab krampide ära hoidmiseks kaks korda päevas ravimi andmist. Thomase jaoks tähendab see hoopis seda, et vähemalt kaks korda päevas saab konservi. Pool minutit kulub konservi ja tableti kokku mätsimisele ja pool sekundit, kui see on alla limpsatud.

Rohkem aega kulub sir Thomase lõbustamiseks, sest hoiukodu ülejäänud kassidest (keda kõiki ta armastab, isegi seda, kes teda mitte) jääb müramiseks väheks. Sellpärast ostab hoiuinimene regulaarselt uusi põnevaid mänguasju ja lisab ühised mängimised lasertäpiga sprindiseanssidele. Thomasele tegelikult piisab inimese laiskadel päevadel ka laokile jäänud puidugraanulist või laualt virutatud viinamarjast, et mõned kiiremad ringid teha.

Tänutäheks meelelahutamisele lubab see loom ennast (ainult söögi ajal) igatepidi nässerdada, kammidagi ning unesegaselt võib ka kõhtu sügada või küüsi lõigata.

Vastastikusel kokkuleppel ongi elu Thomasega selline, et kaisutamiseks on teised kassid, aga tema ülesanne on iga päev erinevaid emotsioone pakkuda.

Hea fantaasiaga inimene ütleks tema kühmus selga, enesekindlat kõnnakut ja ülbet pilku jälgides, et tegu on kassiks maskeerunud maffiapealikuga.

Ka Thomase liikumisviis on kõike muud kui kassilik. Kui ta kuskilt alla hüppab, siis ei ole tal jalas vildist sussid nagu teistel kassidel, vaid kuulda on põntsadi-põnts. Joostes on kuulda tümpsadi-tümps. Korrusmajas peab ilmselt arvestama alumiste naabrite kaebustega. Tahaks teada küll, miks ta selline päntajalg on, aga kas keegi sellist mütaki-mütaki-kassi just oma doktoritöö objektiks võtab, on kahtlane.

Kuigi pehmed ei ole ka elamused, mida ta pakub hoiuinimesele magusal uneajal, püüdes osavalt kinni pahaaimamatult magavad inimjalad. Katkestamatu ööuni on tema meelest ülehinnatud, aga õnneks on need episoodid enamasti korrelatsioonis Thomasele õhtusel ajal pööratud tähelepanuga. Sõltuvad siiski ka sellest, kas täna öösel meenutasid varbad talle varblasi.

Thomasel on lisaks epilepsiale diagnoositud IBD (põletikuline sooltehaigus), mis praegu muret ei tee ja arvatavasti on tal eriarsti hinnangul ka hüperesteesia sündroom – Thomasel esineb vahel ootamatuid pöörlemisi, kui ta justkui oma saba taga ajab.

Ei ole ju midagi ületamatut? Vähemalt ühe erilise kodu jaoks ei tohiks olla, mõtlevad sir Thomas ja tema hoiuinimene lootusrikkalt.

info@kassijaam.eu

Mutlu

Võibolla olete tähele pannud hiljuti meediast läbi käinud koomilist uudisnuppu türklasest, kes võttis metsas osa iseenda otsingutest.

Meie uus jaamakass sai selle kadunud ja leitud kodaniku järgi nimeks Mutlu.

Ei teadnud temagi, et ta kadunud on, kuni otsustas liituda meie püüdmata jäänud kolooniakasside regulaarsete otsingutega ühes Tallinna võsastikus. Otsingud lõppesid, kui must kiisu lõksu astus. Tänulikkust ta aga sugugi välja ei näidanud, hoopis sisistas, et lastagu ta kiiresti vabadusse tagasi

Ei lasknud. Kiirustasime temaga hoopis kliinikusse, kus selgus Mutlu vanust arvestades (arvatav sünniaeg aprill 2021), et ta on suure tõenäosusega üks hallide ja mustade pesakonna liikmetest. Nemad on kõik väiksematena püütud, nüüd kodudes ja sõbralikuks kohanenud.

See kassipoiss aga on olnud teistest ettevaatlikum ja arem, või siis hoopis julgem, jäädes omapäi ja saades siiski hakkama.

Kuigi me soov oli püüda emast musta kassi, ei suutnud me mitte kuidagi lapseohtu topeltkihvadega Mutlut külma ja kõledasse õue talveks tagasi saata. Nüüd on ta Kassijaamas puurieluga harjumas, et mõne aja pärast enamatest mugavustest osa saada.

Harjumine läheb väikeste sammudega, urinate ja susinate saatel. Kui aga Mutlu juurde pikemaks istuma jääda ja silitamist sulepulgaga alustada, lubab ta ennast ka tasakesi paitada. Paneb silmad kinni ja unustab korraks karta. Iga liikumine toas paneb ta siiski liivakasti taganema ja tekitab ärevust. Mutlu ei ole kuri, aga see pööre tema elus on nii ootamatu ja inimene nii võõras, et harjumisega läheb lihtsalt aega.

Ta on praeguseks kastreeritud, kiibistatud ja saanud parasiiditõrje.

Mutlu areneks palju kiiremini, kui keegi tahaks pakkuda sellele võluvale noorele mustale pantrile kodu või hoiukodu.

Tasapisi teel paikassiks:

Kontakt: info@kassijaam.eu

Poseerija Pusa

Pusa poseeris posu pilte.

Kus küll on Pusa kodu?

Videos näeb, kuidas Pusake on hakanud paitamist ootama.

Siiski – teda ei ole võimalik sülle võtta. Kogu suhtlus käib Pusa tingimustel

Kui mõtled Pusale kodu pakkuda, loe palun ka teisi postitusi tema kohta.

Kontakt: info@kassijaam

Sonja täidab eesmärke!

Neil piltidel on Sonja oma lemmikpadjal helgeid unenägusid vaatamas ja niisama unistamas. Seda, et ta selle aasta pakaselises jaanuaris Jõhvis õuest näljast ja külmast karjumas leiti, Sonja enam ei mäleta.

Tervisemuresid on tal olnud rohkem kui mõnel teisel kassil terve elu jooksul, aga näha teda praegu heatujulisena ja kõlava nurruga ringi askeldamas paneb meid unustama numbrid ja arved.

Videos suudab kavalpea edukalt avada Tosina ja Sosina dieetkrõbinate nõu. Miskipärast on just need talle vastupandamatud.

See kass paistab saavutavat oma eesmärgid: pääseda tänavalt, saada ligi oma lemmiktoidule ja meelitada välja võimalikult palju paisid.

Ootame, kuni Sonja paneb enda jaoks paika tähtsaima – Kassijaamas on hea küll, aga kodus oleks veel parem

Küllap kodu leidminegi ükskord õnnestub!

Miuke jälle kodu otsimas

Kassijaamas ootab oma uut kodu Miuke.

Miukel oli kodu olemas, aga pärast elukoha muutust ei saanud kodu talle turvalise elu pakkumisega enam hakkama.

Tahame selle mineviku selja taha jätta ja anda Miukele uue võimaluse.

Miuke on ilmeka näo ja kirju kasukaga pontsakas 2017 aasta kevadel sündinud kassidaam. Rahulik ja leebe, kuni saabub konserviaeg. Siis võib ta esineda kiuksuva kaebelauluga ja trügida kõiki kombeid unustades teistest ette.

Enamasti näeme teda keras magamas oma lemmikpesades, aga vahel satub ta ka mänguhoos kiiremaid samme võtma või maas rulluma. Ta on võõrastega uje, kuid iseloomult sõbralik ja ka teiste kasside seltskonna vastu ei ole tal midagi.

Kolimine võib tekitada Miukele stressi, seepärast ootame, et tema tulevane kodu oleks mõistev ja kannatlik.

Vaktsineeritud, kiibistatud, steriliseeritud. Augustisse on broneeritud hambaprotseduurid.

Kontakt: info@kassijaam.eu

Sõbrad Sir Thomas ja Triiton

Kassijaama hoiukodu kasside Sir Thomase ja Triitoni pealtkuulatud vestlus. Thomas on Triitonist väga sisse võetud ja Triiton on nõus temaga päid kokku puksima, kõrvuti magama ja ühiseid kassiasju ajama. Mõlemal on tervisemured, mis on ravimitega kontrolli all.

Sir Thomas: Triiton, täna on nii ilus päev, kuidas sa ennast tunned?

Triiton: Ei saa kurta, aga sina?

Sir Thomas: Mul on ka kõik hästi praegu. Kuidas tervis, palju sa tablette pead sööma? Ma saan hommikul pool ja õhtul pool. Konserviga. Pole paha.

Triiton: Ma saan hommikuti kaks ja enne serveeritakse suur ports mu lemmikkonservi. Praegu mul kuskilt ei valuta (koputab sabaga vastu puidust kapiäärt).

Sir Thomas: Mis sa arvad, kas me veel kunagi siit päriskoju saame?

Triiton: Mina ei usu, et mina saan. Keegi ei oska ennustada, kuidas mul läheb ja ma ei tahaks kuskile minna. Olen siin juba nii kaua olnud ja usaldan ainult oma hoiuinimest.

Sir Thomas: Mina võiks ju täitsa kolida, kui keegi on nõus mulle tablette andma, selleks läheb vaid üks sekund, ma luban. Mine tea, võib-olla ühel päeval pole enam vajagi. Ma tahaksin hirmsasti joosta ja hüpata, nii et ruumi võiks olla. Ja seda luban ka, et ma võin inimese päevas mitu korda naerma ajada. Ma lihtsalt olen nii eriline.

Triiton: Olen nõus, et sa oled natuke koomiline. Lähme teeme haleda näo pähe ja vaatame, kas saame äkki natuke lisakonservi.

Sir Thomase uus mure

Võtab ikka mõtlikuks küll, kui oled muidu rõõmus ja kraps, aga järjekordne haigus välja lööb.

Aprilli alguses nägi sir Thomase hoiuinimene pealt kahte tugevat krambihoogu. Praeguseks on meil Erivet kliinikus konsultatsioonil käidud ja esmane kahtlus on idiopaatilisele epilepsiale. Videote põhjal sai Thomas ravimid juba varem ja uusi hoogusid pole seni lisaks tulnud. Hea seegi.

Thomasele on õnneks lihtne kaks korda päevas tabletti anda – natukese konserviga läheb sekund ja lõmpsti.

Et välistada degeneratiivsed, põletikulised ja kasvajalised põhjused, ootab kassi ees MRT uuring, mis on väga kallis – umbes 500 eurot.

Kuna väljaminekud Kassijaama kontolt on jätkuvalt mitu korda suuremad kui sissetulekud, siis jätsime uuringu esialgu ootele, aga leidus üks hea inimene, kes vajaliku summa Thomase heaks annetas. Suur aitäh!

Sir Thomas on vaatamata haigusele jätkuvalt väga lustlik ja vahva kassipoiss. Armastab pallimänge, laualt viinamarju varastada, joosta, teisi kasse, kammimist ja üle kõige konservi.

Kindlasti on talle nüüd veel raskem kodu leida, aga imesid ju juhtub, eks.

Lisatud on ka video ühest krambihoost. Hoiatus – selle vaatamine võib olla häiriv.

Kontakt: info@kassijaam.eu

Sonja on kodu või hoiukodu ootel

Me ei ole Sonjast ammu kirjutanud.

Oleme oodanud Sonja terviseuuringute tulemusi. Kõikvõimalikud analüüsid on nüüdseks tehtud, ka diagnostiline laparotoomia ja vastused on selles mõttes rõõmustavad, et ühtegi kasvajat leitud ei ole. Tema seedehädasid põhjustab idiopaatiline sooltepõletik.

Kõrvulukustavalt nurruv ja paitusi ootav Sonja elab oma kahetoalises puuris ja sööb eritoitu, kuid päris korras kõik veel ei ole. Loodame, et ei pea alustama hormoonraviga, aga kui paranemist ei ole, siis ei jää muud üle.

Sonja on õnneks hea isuga, kosunud ja näeb nüüd parem välja, kui 2021 aasta jaanuari lõpus meie juurde tulnud kõhn ja ja tuhmi kasukaga rääbu.

Täname väga kõiki, kes meie murelikule tänupostitusele annetusega reageerisid! Laekunud 620 eurot on aidanud katta Sonja kliinikukulud.

Kindlasti oleks Sonjal parem elada kodus või hoiukodus kui puuris.

Kontakt: info@kassijaam.eu