Category Archives: Kelmiküla kassijaamas:

Tegevuse lõpetamine

Mõni postitus on tõsisem kui teine.
Kui me tahaksime teha kuiva pressiteate, kõlaks see nii: “Kelmiküla Kassijaam on otsustanud lõpetada aktiivse tegevuse. Jätkatakse praegustele hoolealustele kodude otsimisega, kuid uusi kasse enam juurde ei võeta.“
Nende sõnade taga on muidugi meie emotsioonid – on kurbust, on südamevalu. Ei ole lihtne loobuda aitamisest.
Kelmiküla Kassijaama lõime jaanuaris 2013, kuid jaamakorraldajad on tegelenud tänavakassidega juba aastaid varem. See on väga pikk aeg olla loomade aitamise maailmas, südamega. Meie elud on praegu palju erinevad, kui kõik need aastad tagasi. Olles enda vastu ausad, tunnistame, et jaksame umbes poole vähem. Õhinat, tuhinat ja vaba aegagi on vähem.
Oleme proovinud leida uusi tulevasi jaamakorraldajaid, kellega krõbinad ühte kappi panna ja teatepulk ajapikku üle anda, kuid meile usaldusväärsed loomasõbrad, kellega rääkinud oleme, tunnevad umbes sama – selliseks tööks vajalikku jaksu enam ei ole.
Selguse mõtte soovime välja tuua, et kuigi on tore, kui keegi pakub end appi koristama või kasse paitama, see meie olukorda ei muuda.
Jaamakassid on meile väga kallid ja loodame igaühele neist leida parima kodu. Otsingute aeg kipub vahel olema pikk ja sellepärast ei saagi me oma väikese toa ust kohe sulgeda, vaid toimetame seal samamoodi edasi.
Siiski peame edaspidi kurbusega, kuid otsusekindlalt ütlema ära kõigile uutele abipalvetele. Ei saa küll välistada, et julgeme kodusid oodates mõnele lühiajalisemale projektile õla alla panna. Nõu ja jõuga proovime aidata nagunii.
Mõistame, kui meie püsiannetajad soovivad oma panuse suunata mõnele teisele aktiivselt tegutsevale organisatsioonile. Meil jäävad ära uute kassidega seotud kulutused. Praegustel jaamakassidel on aga samuti mitmeid tervisemuresid ja soovime neile jätkuvalt võimaldada vajalikku arstiabi: uuringuid, protseduure, ravimeid. Näiteks Naina hambaprotseduurid ja pikem ravi kliinikus tõi meile üle 400-eurose arve, mille saame oma toetajate abiga mureta tasuda.
Kui Kelmiküla Kassijaam on jõudnud verstapostini, kui meil enam väljaminekuid ei tohiks tulla, pärandame oma võimalikud varad nii pangakontol kui kassitoas edasi mõnele teisele MTÜ-le. Nii et ükski annetus, mis on mõeldud tänavakasside aitamiseks, kindlasti meie kontolt kaotsi ei lähe.
See on küll üks tõsine lugu, aga mitte päris hüvastijätukiri. Me ei kao veel pildilt ja loodame, et teiegi jääte meie sõpradeks. Kuni viimase koduleidjani. Oleme väga-väga tänulikud senise ja tulevase toetuse eest ❤️

Eriline Thomas otsib erilist kodu

Sir Thomas on endine Mustamäe tänavakõuts, sündinud umbes 2016. Alates 2020 aasta juulist elab ta Kassijaama hoiukodus, olles saavutanud tiitli “kõige erilisem hoiukass.”
Thomas on muidugi kass nagu kass ikka, aga tal on rodu veidrusi ja diagnoose.
Küsimus, mille üle tema hoiuinimene aeg-ajalt mõtiskleb: kas talle kunagi leidub koht tiitliga “kõige erilisem kodu.”

Thomasega koos elades peab arvestama, et tema idiopaatilise epilepsia diagnoos eeldab krampide ära hoidmiseks kaks korda päevas ravimi andmist. Thomase jaoks tähendab see hoopis seda, et vähemalt kaks korda päevas saab konservi. Pool minutit kulub konservi ja tableti kokku mätsimisele ja pool sekundit, kui see on alla limpsatud.

Rohkem aega kulub sir Thomase lõbustamiseks, sest hoiukodu ülejäänud kassidest (keda kõiki ta armastab, isegi seda, kes teda mitte) jääb müramiseks väheks. Sellpärast ostab hoiuinimene regulaarselt uusi põnevaid mänguasju ja lisab ühised mängimised lasertäpiga sprindiseanssidele. Thomasele tegelikult piisab inimese laiskadel päevadel ka laokile jäänud puidugraanulist või laualt virutatud viinamarjast, et mõned kiiremad ringid teha.
Tänutäheks meelelahutamisele lubab see loom ennast (ainult söögi ajal) igatepidi nässerdada, kammidagi ning unesegaselt võib ka kõhtu sügada või küüsi lõigata.
Vastastikusel kokkuleppel ongi elu Thomasega selline, et kaisutamiseks on teised kassid, aga tema ülesanne on iga päev erinevaid emotsioone pakkuda.
Hea fantaasiaga inimene ütleks tema kühmus selga, enesekindlat kõnnakut ja ülbet pilku jälgides, et tegu on kassiks maskeerunud maffiapealikuga.
Ka Thomase liikumisviis on kõike muud kui kassilik. Kui ta kuskilt alla hüppab, siis ei ole tal jalas vildist sussid nagu teistel kassidel, vaid kuulda on põntsadi-põnts. Joostes on kuulda tümpsadi-tümps. Korrusmajas peab ilmselt arvestama alumiste naabrite kaebustega. Tahaks teada küll, miks ta selline päntajalg on, aga kas keegi sellist mütaki-mütaki-kassi just oma doktoritöö objektiks võtab, on kahtlane.

Kuigi pehmed ei ole ka elamused, mida ta pakub hoiuinimesele magusal uneajal, püüdes osavalt kinni pahaaimamatult magavad inimjalad. Katkestamatu ööuni on tema meelest ülehinnatud, aga õnneks on need episoodid enamasti korrelatsioonis Thomasele õhtusel ajal pööratud tähelepanuga. Sõltuvad siiski ka sellest, kas täna öösel meenutasid varbad talle varblasi.

Thomasel on lisaks epilepsiale diagnoositud IBD (põletikuline sooltehaigus), mis praegu muret ei tee ja arvatavasti on tal eriarsti hinnangul ka hüperesteesia sündroom – Thomasel esineb vahel ootamatuid pöörlemisi, kui ta justkui oma saba taga ajab.
Ei ole ju midagi ületamatut? Vähemalt ühe erilise kodu jaoks ei tohiks olla, mõtlevad sir Thomas ja tema hoiuinimene lootusrikkalt.

info@kassijaam.eu

Kartlik karvapall

Opeiast on nelja Kassijaama-kuuga saanud karvapall. Pole ime, sest talle meeldiv väga süüa ja üldse mitte liikuda.
Opeia jätkuvalt kardab ja näitab seda välja armsa susinaga. Ometi lubab ta ennast lõputult paitada. On olnud ka mõned tervisemured, kuid ka tema ravimine ei ole olnud keeruline.
 
Kaamerast näeme, et ta eelistab istuda pesas ja teiste kassidega mitte väga suhelda.
Meile väga meeldiks, kui Opeia leiaks eraldi hoiukodu või veel parem, kodu. Üksiku kassina ja inimese jätkuva hoole ning tähelepanuga oleks tema elu palju rõõmsam.

Kontakt: info@kassijaam.eu

Mutlu

Võibolla olete tähele pannud hiljuti meediast läbi käinud koomilist uudisnuppu türklasest, kes võttis metsas osa iseenda otsingutest.
Meie uus jaamakass sai selle kadunud ja leitud kodaniku järgi nimeks Mutlu.
Ei teadnud temagi, et ta kadunud on, kuni otsustas liituda meie püüdmata jäänud kolooniakasside regulaarsete otsingutega ühes Tallinna võsastikus. Otsingud lõppesid, kui must kiisu lõksu astus. Tänulikkust ta aga sugugi välja ei näidanud, hoopis sisistas, et lastagu ta kiiresti vabadusse tagasi 😸
Ei lasknud. Kiirustasime temaga hoopis kliinikusse, kus selgus Mutlu vanust arvestades (arvatav sünniaeg aprill 2021), et ta on suure tõenäosusega üks hallide ja mustade pesakonna liikmetest. Nemad on kõik väiksematena püütud, nüüd kodudes ja sõbralikuks kohanenud.
See kassipoiss aga on olnud teistest ettevaatlikum ja arem, või siis hoopis julgem, jäädes omapäi ja saades siiski hakkama.
Kuigi me soov oli püüda emast musta kassi, ei suutnud me mitte kuidagi lapseohtu topeltkihvadega Mutlut külma ja kõledasse õue talveks tagasi saata. Nüüd on ta Kassijaamas puurieluga harjumas, et mõne aja pärast enamatest mugavustest osa saada.
Harjumine läheb väikeste sammudega, urinate ja susinate saatel. Kui aga Mutlu juurde pikemaks istuma jääda ja silitamist sulepulgaga alustada, lubab ta ennast ka tasakesi paitada. Paneb silmad kinni ja unustab korraks karta. Iga liikumine toas paneb ta siiski liivakasti taganema ja tekitab ärevust. Mutlu ei ole kuri, aga see pööre tema elus on nii ootamatu ja inimene nii võõras, et harjumisega läheb lihtsalt aega.
Ta on praeguseks kastreeritud, kiibistatud ja saanud parasiiditõrje.
Mutlu areneks palju kiiremini, kui keegi tahaks pakkuda sellele võluvale noorele mustale pantrile kodu või hoiukodu.

Tasapisi teel paikassiks:

Kontakt: info@kassijaam.eu

Tosina uued uudised

KOV (Kodu Otsiva Vurrulise) valimisi  korraldatakse koduta kasside maailmas igapäevaselt. Postitatakse pilte ja lugusid, tutvustatakse kandidaate. Ei anta garantiisid, et kandidaat täidab kõiki valija ootusi, aga tavaliselt läheb nii, et neid hoopis ületatakse. Arglikust võib saada julge, metsikust taltsas,  kössitajast kepsutaja.

Meie esitleme täna lähemalt kandidaati, kelle nimi on Tosin. Natuke üle aasta vana, Paldiski kassikolooniast püütud ja kõik kojuminekuks vajalikud protseduurid saanud kassipoiss.

Tosinal on tõsine taust.
Kassijaamas kodu oodates on selgunud, et Tosin sai positiivse vastuse FCoV ehk kasside koroonaviiruse analüüsile, mis tehtud Laboklini laboris Saksamaal.  Ravi ei ole, erinevad ravitoidud/toidulisandid ei andnud pikalt tulemust. Saime liivakasti sisu lõpuks niipalju paremaks, et otsustasime Tosina muude lahenduste puudumisel puurist välja lasta.
Oleme arvatavasti teinud õige otsuse, sest Tosinal ei ole enam puurielustressi. Teame, et tema kõht on praegu korras ning nakatamise tõenäosus on minimaalne.
Seni pole meil olnud ka põhjust teisi jaamakasse murelikult testima hakata. 
Riskidest oleme varem kirjutanud ja Tosina vastu huvi tundja saab rohkem lugeda meie varasematest postitustest: http://kassijaam.eu/category/kelmikula-kassijaamas/tosin/ Praegu on olukord palju parem ja meie lootus Tosinale kodu leida natuke suurem.
 
Tosin on väga uudishimulik ja vahva kiisu. Suurt põnevust pakub talle inimese käsi, mida alati pikalt nuusutatakse ja ka keelega limpsatakse. Paitamist ta ei soovi, sülle võtmisest rääkimata. Ta ei ole sugugi kuri ja arvame, et kodus, inimestega koos olles kaovad ajapikku tema hirmud.
Tosin on leidnud jaamakasside hulgast omale uue parima sõbra – Pavliku.
Kui sa oled julgem kui Tosin, siis palun paku sellele ilusale vahvale kassipoisile kodu!

Kontakt: info@kassijaam.eu

Kaunis kasuk

Sellist kasukat ikka igaühel ei ole 🙂
Sosin ei ole sülekass, aga mine tea, ta võib selleks veel saada. Pai tehes jääb paigale.
Iseloomult tundub ta pigem rahulik kui rahmeldaja. Kaamerast näeme, et Pusaga maadlemise vastu pole tal midagi ning kui sulepulk välja võetakse, siis rivistub ta otse Mausi, Pusa ja Tosina selja taha.
Soson on steriliseeritud, vaktsineeritud, kiibistatud. Sünniaeg sügis 2020
Kontakt: info@kassijaam.eu

Poseerija Pusa

Pusa poseeris posu pilte.
Kus küll on Pusa kodu?
Videos näeb, kuidas Pusake on hakanud paitamist ootama.
Siiski – teda ei ole võimalik sülle võtta. Kogu suhtlus käib Pusa tingimustel 😼
Kui mõtled Pusale kodu pakkuda, loe palun ka teisi postitusi tema kohta.

Kontakt: info@kassijaam

Sonja täidab eesmärke!

Neil piltidel on Sonja oma lemmikpadjal helgeid unenägusid vaatamas ja niisama unistamas. Seda, et ta selle aasta pakaselises jaanuaris Jõhvis õuest näljast ja külmast karjumas leiti, Sonja enam ei mäleta.
Tervisemuresid on tal olnud rohkem kui mõnel teisel kassil terve elu jooksul, aga näha teda praegu heatujulisena ja kõlava nurruga ringi askeldamas paneb meid unustama numbrid ja arved.
Videos suudab kavalpea  edukalt avada Tosina ja Sosina dieetkrõbinate nõu. Miskipärast on just need talle vastupandamatud.
See kass paistab saavutavat oma eesmärgid: pääseda tänavalt, saada ligi oma lemmiktoidule ja meelitada välja võimalikult palju paisid.
Ootame, kuni Sonja paneb enda jaoks paika tähtsaima – Kassijaamas on hea küll, aga kodus oleks veel parem 😺
Küllap kodu leidminegi ükskord õnnestub!

Kas Sosin võiks koju minna?

Kas Sosin võiks koju minna?
Me ei ole Sosinat ja Tosinat ammu reklaaminud, kuna nende tervisega seonduv on siiani mõnevõrra ebamäärane.
Sosina puurikaaslane Tosin on saanud juuli alguses positiivse koroonaproovi ja suure tõenäosusega on sama ka Sosinal. Eraldi testinud me teda ei ole.
Erinevus on selles, et pärast erimenüüd ja uut probiootikumi teeb Sosin liivakasti juba päris korraliku kujuga kraami, kõht ei ole enam lahti. See tähendab, et suure tõenäosusega tema enam teistele nakkust edasi ei anna või on risk taandunud palju väiksemaks. Ka Tosinal on parem, aga sel nädalal saabunud kordusanalüüsi vastus kinnitab jätkuvat positiivset tulemust FCoV-le ehk kasside koroonaviirusele. Oleme katsetamas esimesi päevi, kuidas mõjub toidulisand Fibor. Praegu tundub, et mõjub pigem hästi. Jätkame ja jälgime.
Sosin saab kohe varsti aastaseks (sünniaeg september 2020)  ja temast on kasvanud meie juures tõeliselt ilus kassitüdruk. Ta on iseloomult rahulikum ja julgem kui Tosin. Ei lähe pai eest ära (puuris elades muidugi ei olegi kaugele minna) ning usume, et tema täieliku usalduse võitmine läheks kodustes tingimustes kiiresti.
Kõik protseduurid on tehtud: steriliseeritud, kiibistatud, vaktsineeritud, parasiiditõrje tehtud.
Nii et proovime – kas Sosinale võiks leiduda kannatlik ja koroonakartmatu kodu?
Muidugi soovime kogu südamest, et koos kasvanud Sosin ja Tosin leiaksid ühise kodu või hoiukodu, kus saaks lõpuks ometi vabalt joosta ja mürada. Kui aga Sosin saaks koju, siis ehk on ka üksikule Tosinale lihtsam paremat elu võimaldada… Häid ja kiireid lahendusi me praegu ei tea, aga kodu vajavad nad mõlemad väga-väga.

Kontakt: info@kassijaam.eu

Opeia lugu

“Oi kui väike sa oled!” Nii ütles jaamakorraldaja, kui armsat triibikut esimest korda nägi.
Opeia on noor (vanust aasta või poolteist), sünniajaks võib arvata 2020 ja kaalub 2,8 kilo. Kuna ta tundis suurt hirmu ja proovis teha ennast hästi pisikeseks, siis tunduski nii, et võtab puuris sama vähe ruumi nagu kassipoeg.
Noor ja kleenuke Opeia on ise emmeks vähemalt kahele pojale. Tema kassipojad, üks must ja üks kolmevärviline, on eraldi hoiukodus.
Opeia elas enne tänavalt pääsemist Põhja-Tallinnas endise Volta tehase taga. Kõigepealt näitas end üks tema poegadest, kes püüti kinni. Mõnda aega ei nähtud kedagi, kuid 14. juulil tulid välja ema ja teine poeg korraga ning läksid koos üles pandud lõksu. Rohkem poegi keegi seal näinud ei ole.
Esimesteks päevadeks leidsid kassid hoiukoha. Kuna saatuse tahtel oli nende päästja mõne oma tänaval toidetava kassiga Kassijaama ootejärjekorras, siis saime vaba koha anda just sellele kassiemale. Aitäh aitajale, kelle elu ajutine hoiukodu pakkumine üsna ebamugavaks tegi. Vaatamata sellele tegutses ta selle nimel, et kass saaks tänavalt ära ja ei tooks järgmisi poegi.
Opeia on nüüd kolinud Kassijaama. Ta on juba steriliseeritud, saanud kiibi ja ussirohu. Saime hiljuti kingituseks mõnusa karvase pesatasku, mis just Opeiale hästi sobib, sest sinna sisse saab ta ennast ära peita ja arvata, et nüüd keegi ei näe.
Kuni eilseni ei julgenud Opeia inimese nähes süüa ega õieti liigutadagi. Pai lubas teha, mis andis märku, et võibolla kontakt inimesega ei olegi talle päris uus.
Eile aga oli Opeia nõus sööma jaamakorraldaja käe pealt ning usaldas niipalju, et tukkus tunnikese pesa peal, mitte sees.
Anname Opeiale hästi süüa, palju paisid ja kindlasti näeme varsti, kuidas tema kasukas muutub ilusaks ja julgus kasvab veelgi.
Praegu jälgime tema tervist, jätkame parasiiditõrje kuuriga, teeme vaktsiinid ja siis jääme ootama, et tema elu muutuks veel paremaks. Et Opeia leiaks kodu.
PS Opeia on saanud kasside koroonaviiruse(FCoV) analüüsile Laboklinist positiivse vastuse.
Tegemist on liigispetsiifilise viirusega, mis inimesele ei levi.
Teame veel, et ohustatud on eelkõige nooremad ja nõrgema immuunsusega kassid.
Haigus võib muutuda ka eluohtlikuks nakkuslikuks kõhukelmepõletikuks (FIP). See võimalus on küll väike (u 5 %).
Vaktsiini ja otsest ravi kasside koroonaviirusele ei ole.

Kontakt: info@kassijaam.eu