Category Archives: Kelmiküla kassijaamas:

Juuniori lugu

Tegelikult me selle kassi lugu ei tea… Teame, et ühel päeval enne jaanipühi oli ta Kadriorus ehitusplatsil. Keegi teadis kedagi, kes nägi kedagi, kes ütles, et kass visati autost välja.
Kiipi Juunioril ei ole, aga kodu on tal ilmselt kunagi olnud, sest kassipoiss on väga sõbralik ja usaldav. Õues päästmist oodates sai ta peksa kohalikult kõutsilt ja torgata siililt. Puugid haakisid külge, kõht läks tühjaks ja kuuse all oli külm magada.
Õnneks leidus märkajaid-muretsejaid ja imelikke keerdkäike pidi jõudis abipalve meieni.
Juunior saabus Kassijaama ja keris end kerra, magama. Lülitus kõigest täiesti välja, sest ta oli väga väsinud. Väsinud kodu kaotusest, tänavaelust, valvel olekust, hirmust.
Kui Juunior oli end välja maganud, selgus, et ta on väga tore kass!
Miks temast Juunior sai? Sellepärast, et ta on Sassik juunior 🙂
Vanust on umbes seitse kuud (kes teab, äkki sündis ta lausa uusaastaööl). Peale parasiiditõrje pole me saanud temaga veel palju ette võtta, aga teeme ta korda ja siis saab üks kodu omale tõeliselt vahva kassi!

Tähni

Tähni elas Tallinnas Kassisaba asumis umbes neli aastat ehk sündinud on ta umbes 2014. Õues, kuuris, põõsas. Kodu ei ole tal kunagi olnud, nii teadsid rääkida Tähni inimestest naabrid, kes märkasid mitmenädalast väikeste argade kuuritriibikute (Tähni nelja poja) jahti. Miks keegi teda varem pole tahtnud aidata, me ei tea…
Kuidas Tähnist sai nii sõbralik ja tore kass, jääb seega mõistatuseks. Ega ta meilegi kohe alguses ligi tulnud, aga kui esimese pai julges vastu võtta, siis suhtlusrõõmul enam lõppu ei tulnudki.
Kassijaama eluga on Tähni praeguseks kohanenud. Aknalaud on tema lemmikkoht, kus nurrudes rulluda ja silitamist oodata.
Tähnil on äge kasukas – tähniline, tumeda jutiga üle selja. Kehaehitus on pigem jõuline kui habras. Lubab sülle võtta, süles hoida ja kallistada.
Tähni on steriliseeritud, ta on saanud kiibi ja esmase vaktsiini.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Käksu, Mäksu ja Fiksu otsivad kodu

Kodu otsib Käksu

Mäksu on uues kodus

Fiksu on broneeritud

Loomasõbrad teavad, et kevadel ja suvel avatakse “kassipoegade kaubamaja”.
Riiulid on kaupa täis – ilusad, pehmed ja karvased väikesed elusad hinged, kes ootavad, et keegi just neid valiks ja poest koju viiks. Saadaval on kõiki suuruseid ja värve. Mõni ostetakse kohe ära, mõni hoopis tagastatakse ja on ka neid, kes jäävadki ootama…
Ega me teagi, mis saab kõikidest kõigist neid kleitidest ja kingadest, mille hooaeg saab läbi ja ära ei osteta.
Kassipoegadest teame, et nad kasvavad suurteks, aga kodu leida on neile siis veel raskem. Sest sedasorti kaupa on ju alati rohkem kui ostjaid, eriti neid vastutustundlikke ja hoolivaid.
Kelmiküla Kassijaam on nagu väike keldripood – palju ei mahuta ja valik on väike, aga müüjad teevad oma tööd südamega ja kui kasvõi üks pesakond saab tänavaelust päästetud, on rõõmu palju.
Täna tutvustamegi teile riiulitäit triibikuid. Enne, kui nad meie hoiukodusse jõudsid, elasid nad koos emaga ühes Kassisaba asumi kuuris ja mängisid seal päevade kaupa peitust. Seda eelkõige jaamakorraldajaga, kes ootas kannatlikult kuni tühi kõht ka viimase kassilapse püüdmispuuri meelitas.
Nende sünnipäeva võiks tähistada näiteks esimesel märtsil.
Kõigepealt said tänavalt ära Tiksu ja Fiksu, kellest Tiksu on juba õnnelikult kodu leidnud Soomes, saades uueks nimeks Mishka.
Fiksu pidi oma õe Käksu ja vend Mäksuga kohtumist ootama üle kahe nädala ja kohe üksteisele kaela ei langetud, aga nüüd on triibikutrio jälle väga rõõmsalt koos. Kolmiku omavaheliseks kokkuleppeks on praegu “susin on meie salarelv!”
Fiksu on hallikirju kassitüdruk. Süles hakkab nurruma, kõige rohkem tahab mängida suleridvaga, aga tema on nende kõigi esisusiseja. Ei küünista, ei hammusta ja on väga nunnu.
Mäksu on heledam pruuntriibik. Kuigi ta kuuris mängis raskesti kättesaadavat, paistab ta tegelikult olevat ninamees. Kohanes väga kiiresti ja hakkas kohe mängima ning end koduselt tundma, aga inimest peab siiski väga kahtlaseks tegelaseks. Susin siin ja susin seal. Väga asjalik armas kraade.
Käksu, tumeda triibuga tüdruk on veel mõistatus. Vennast ligi pool kilo pisem, kardab kõike ja kõiki, välja arvatud siis, kui süüa antakse. Veel ei mängi. Ta on nagu väike pahur siilike ja sellepärast kohe eriti võluv. Süles tõmbab end kerra ja vaatab otsa pilguga – kus on mu emme ja kes sina oled. Samuti aitab susin julgem olla.
Triibikute ema Tähni on samuti Kassijaama hoole all. Kuna tema on sõbralikkuse kehastus, siis usume, et head geenid ja kodukassikursus hoiukodus teevad ajapikku oma töö. Veel parem on kassipoegadel muidugi kasvada päriskodus ja sellepärast meie triibikute riiul nüüd huvilisi ootabki.
Kõik kassipojad on saanud esmase vaktsiini, parasiiditõrje ja kiibi.
Kui oled ammu triibikut igatsenud ja soovid lisada mõne neist oma ostukorvi, palun kirjuta meile info@kassijaam.eu

Rohkem pilte ja lugusid kuuritriibikutest leiab hoiukodu blogist.

Kassisaba kuuritriibikud

Kassisaba päeval leidsid jaamakorraldajad ühest kuurist väikesed mängivad kassipojad, kes kohe peitu pugesid. Sealt algaski üks pikk peitusemäng. Kõigepealt püüdsime kinni tüdruk-halltriibu ja poiss-pruuntriibu, kes said nimeks Fiksu ja Tiksu. Nemad läksid koos püüdmispuuri ja elavad Kassijaama hoiukodus. Sündinud on nad märtsis ja alles kohanevad oma uue eluga, susisedes ja süleseanssidega.

Teadsime, et veel on kaks triibikut, kes aga üldse ei tahtnud end näidata. Lõpuks püüdsime kinni hoopis sõbraliku tähnilise kassiema, kes sai nimeks Tähni ja on praeguseks juba ka steriliseeritud ning kiibistatud.

Ka teised kaks triibikut saime kätte ja nemadki hakkavad kodu otsima nagu ka ema Tähni.

Tiksu leidis kodu.

Snurran

Snurran saabus Kassijaama veebruari alguses 2018
Ta on kass, kes elas pikka aega ühe Harjumaa aiandusühistu maadel ja kelle elus mängisid tähtsat rolli postkastid. Sest alati, kui inimesed tulid sinna postkastide juurde, oli tema kohal ja küsis süüa. Kui välja näha nagu kõige õnnetum väike luriseja, siis võib juhtuda, et südamega inimesed ei suuda teda sinna jätta.
Kassijaama saabudes oli tal äge nohu, lõputu isu, janu, pruunid vurrud, sagris kasukas ja kehvad hambad. Kaalu kõigest 2,6 kg.
Tervisemuresid on tema kõhnas kehas veel ja valmis kodukassiks saamine võib kesta kaua.
Snurran on isane, kastreeritud. Ei ole enam noor, ilmselt ka mitte vana. Tahab väga-väga paitamist ja tähelepanu.

Turbo vajab kassivaba hoiukodu!

Meie armas kassitüdruk Turbo on stressis. Ilmselt sellepärast, et jälle uued kassid on meie väikeses toas ja Turbole see ei meeldi.
Stressis Turbol tekib põiepõletik, ta hakkab sagedasti pissima või niisama liivakastis istuma. Analüüs näitab kristalle, talle on vaja anda ravitoitu ja seda pikemat aega.
Kassijaamas tähendab see, et Turbo veedab ööd puuris ja päeval on kõik teised kassid ilma toiduta. Oleme nii korraldanud juba eelmise aasta augustis ja novembris ning oleme taas sunnitud seda tegema.
Teame, et selliselt lõputult jätkata ei ole kellelegi hea. Arvame, et lahendus Turbole on eraldi elamine ja spetsiaalse toetava ravitoidu andmine, mida on üksiku kassiga kergem teha.
Jaamakorraldajate kodud ja sõprade kodud on kasse täis ning kahjuks meil ei ole Turbole praegu hoiukodu kuskilt leida.
Kui saaksid toredat ja sõbralikku Turbot enda juures hoida, kuni ta leiab päriskodu, võta palun ühendust.
Meie poolt oleks kogu kassipidamisvarustus ja tugi hoiukodule.

IMG_7756

info@kassijaam.eu

Loviise

Loviise on pärit Järva-Jaani kandist, ühest puukuurist, kuhu ta koos poegadega ilmus, kuid juba varem hulkurkassina teada oli. Kassijaama hoole alla jõudis Loviise novembris 2017. Tema pojad on ühe hea inimese hoole all.
Loviise on sündinud 2013 aasta paiku, steriliseeritud, kiibistatud ja saanud esmase vaktsiini Otsib kodu, kellele meeldivad väga armsad ja hea iseloomuga triibikkassid.

Kontakt: info@kassijaam.eu

Krussu

Krussu kohta tahaks öelda, et ta on maailma kõige armsam kass. Maailma või mitte, aga võimatu on temaga tutvudes jääda ükskõikseks.

Krussu on umbes 10-aastane väike omapärane ilmeka näoga kiisu. Tal on lühikesed jalad, mis vedruna hüpitavad tema ümarat pisikest keret soovitud kõrgustesse. Tal on krussis otsaga saba ja kui ta mööda tuba ringi vudib, võib silmi kissitades arvata, et heas toitumuses kährik on elamisse sattunud.
Krussu tahab väga inimese tähelepanu. Piuksudes hakkab ta oma inimese järel käima ja pai küsima. Hea meelega nuusutaks ta terve silmnäo iga natukese aja tagant üle ja teeks peamüksu. Alguse ajad elab ta üle kappi või teki alla peitudes, aga harjudes saab temast heas mõttes suhtesõltlane. Vaatamata kogunenud aastatele on temas palju mängulusti.
Tema tulevase kodu inimene võiks olla üsna kodune, muidu Krussu üksi kurvastab. Väikeste laste tähelepanu asemel eelistaks ta aga hoopis teisi kasse, kuid garantiid, kas tema just teistele sobib, me muidugi anda ei saa.
Krussu on hiljuti läbinud põhjaliku kontrolli loomakliinikus ja tal on kõik vajalikud protseduurid tehtud.
Krussu, kelle minevikus on nii tänava- kui kodukassi elu, otsib Kassijaama hoiukodus elades omale ideaalset kodu.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Leila kõne

Tere! Olen Leila. Peatusin hetkeks, et pidada üks kõne.

Sain oma nime šašlõkikibaari järgi Põhja-Tallinnas. Minu hoiuinimene püüdis kavalat atribuutikat kasutades mind sealt hoovist koos vennaga kinni juba ammu, kui olime alles väikesed pojad. Vend sai nimeks Lembit ja kolis üsna ruttu kuskile ära. Räägitakse, et koju. Ma oleksin ka tahtnud, aga mind ei ole tahetud. Kordagi kositud, kunagi küsitud. Siiamaani, kaks aastat. Miks?
Minu hoiuinimene ütleb, et häid kodusid on palju vähem kui kodu vajavaid kasse. Ta ütleb ka, et inimestele meeldivad kassid, kes tahavad seltsi, oskavad nurruda ja lubavad endale pai teha. Inimestele meeldivat millegipärast ka värvid, mis ei ole valge ja must. Ja pikem karv meeldib rohkem kui lühem.
Mul ei ole midagi sellist pakkuda. Ma olen tavaline ebatavaline kass. Ma otsustasin juba väikese kassina, et ma ei taha nurruda. Ma ei taha pai.
Inimene võib minuga koos elada, sest ta annab süüa, parematel päevadel sinki. Siis ma võin olla temast vurrude kaugusel. Kui ta mind üle kavaldab ja sülle krabab, siis mul saab küüsi lõigata ja ussirohutabletti saab ka anda. See on küll viimane piir, mida ma talun. Parem, kui mind rahule jätakse.
Voodis olen ma broneerinud ühe kindla koha, kus ma magan niikaua, kuni ta mulle otsa vaatab. Siis ma lähen ära. Tavaliselt laseb ta mul olla ja oma asju ajada, ainult öösiti tahab ta millegipärast just minu kohal magada.
Minuga koos elab veel palju kasse. Kahte ma armastan, ühte ma ei salli, ülejäänud on täitsa toredad, ainult jõmpsikaid peab vahel korrale kutsuma.
Mida ma veel armastan. Singist juba rääisin. Rõdul linde vaadata tundide kaupa (kõk on turvaline, ärge muretsege) ja selja peal käpad lae poole magada, kui ma arvan, et keegi ei näe. Sooja armastan ka, juba ootan, et ahju hakatakse kütma.
Hoiuinimene ütleb, et ma olen ilus, väga armas ja et mul on naerune nägu, kuigi kõnet ma pean täiesti tõsiselt.
Tõsiselt küsin, kas ma võiksin kellelegi meeldida just sellisena nagu ma olen? Ma ootan niikaua kui vaja.
Minule võib kirjutada siia: info@kassijaam.euIMG_9967

Üks minu põõnamise asenditest:IMG_7845

Triip ja Turbo

Triip ja Turbo on õed, kes on sündinud 01.09.2015. Alates 2017 aasta juunist elavad nad Kelmiküla Kassijaamas ja otsivad uut kodu. Need sõbralikud, aktiivsed ja jutukad kassitüdrukud  on vaktsineeritud, steriliseeritud, saanud parasiiditõrje ja kiibi.

Triibu ja Turbo esimesi päevi Kassijaamas kommenteerib Sassik:

“No mida te ise arvate, mida mina sellest arvan?!” poriseb Sassik kulmu kortsutades ja ennast kergelt puhevile ajades. “Just oli siin parajalt rahulik ja õdus, keegi ei kahelnud minu kuninglikus soos ega õiguses troonile. Olete vist isegi kuulnud, et meil on palju uusi elanikke. Vareenik ja Stjopa – nemad on rahulikud poisid. Head alamad. Istuvad oma pesas ja on eluga rahul. Vahel lubavad isegi enda konservist kümnist võtta. Aga need plikad! Ausalt öeldes ma vahel ei saagi aru, mitu neid on ja kumb on kumb. Mõlemad on nii ühte nägu ja kogu aeg liikumises, vahel isegi sünkroonliikumises. Nimed on neil ka vastavad – Turbo ja Triip. Ehk TT, nagu jaamakorraldajad neid kutsuma on hakanud.”

“Hea küll”, Sassik ohkab. “Loomulikult on mul hea meel, et me saame neile abiks olla. Neil oli kodu, aga halbade asjaolude tõttu ei olnud perenaisel võimalik TT-d enam pidada. Ja nii nad siia jaama – khm, vabandust – minu kuningriiki jõdsidki. Kaheaastased tabby-hallid kassiõed, ploomikarva ninade ja varvastega. Uudishimulikud ja häälekad, ninapidi igal pool juures.”

“Kuidas kasvatada sellistest rüblikutest sõnakuulelikud õukondlased? Või veel parem – leida neile uus päriskodu? Annan kaasa pool kuningriiki!”