Palun tea, et ma sooviksin väga sind endale jätta. Kuid kui ma seda teeksin, siis ma ei saaks enam teisi aidata, sest selle hoiukodu kassitasakaal on habras ja liiga palju on liiga palju mitte mulle, aga neile teistele, kes siin juba enne elavad.

Thomas. Ma leian alati igas kassis selle erilise üles, aga sinus on seda palju.

See, kuidas sa ei luba end puutuda, aga kui ma konservijagamise ajal teiste kasside vahel seda selja tagant teen, siis see ei loe. Siis sa lubad end paitada, kammida, sügada. Nurrud ja lubad peaaegu et kallistada. Oled mulle õpetanud, et paikäsi ei pea tulema näo eest, aga paikäsi on siiski hea.

See, kuidas sa armastad teisi kasse siin. Eriti Triitonit, kellega külg-külje kõrval liikuda ja pead kokku puksida, igal väiksemalgi võimalusel. Ka teised viis on sulle sümpaatsed, isegi kui mõnele oled sina tüütu.

See, kuidas sa tuled mulle esimesena uksele vastu ja kuidas sa jooksed minu või kasside kannul. Põntsadi-põntsadi. Las need teised siin sahistavad susse, aga sinu sammu on nii toredasti kuulda.

See, kuidas su saba, mis pikalt oli sorgus, käib nüüd võnkadi-võnkadi, kui teised kassid on lähedal. Natuke nagu koeral, aga naljakalt, kassi moodi.

See, kuidas sa pikutad esikäpad sirgelt ees või magad kõht ülespoole. Kas sa tänaval tegid ka nii? Ei usu.

See, kuidas sa võid lõputult pallidega mängida ja ootad alati ka meie ühiseid mänge.

See, kuidas su nägu on natuke omamoodi. Lühike koon, võimas pea. Pilk, mis väljendab selgelt su tuju, aga mitte su mõtteid.

Ma armastan seda, et oled mu heatujukass. On võimatu kokku lugeda, mitu korda päevas ma sinu pärast muigan, naeratan, naeran.

Jään katsetama ka neid näo poolt paisid, tühja neist kriimudest mu kätel.

Kallis söör Thomas Mustamäelt. Ma ei saa sind endale jätta. Aga ma tahaksin väga leida sulle sellise kodu, kes hakkab kalliks pidama kõike seda sinus ja veel palju muud. Sind ei tohi enam kunagi tänavale lasta ja sinu eest peab hoolitsema nagu pereliikme eest.

Lootes ja uskudes

Sinu hoiuinimene