Monthly Archives: August 2017

Mikk

Talupoeg Mikk tahaks linnavurleks hakata!

Mikk on püütud ühe vana talumaja lakapealsest ja ootab nüüd ajutises hoiukodus, et elu talle täiesti uue lehekülje keeraks. Heina sees hullamine on tore küll, aga kui nälg näpistab ja külmad ööd kiusavad, siis kõlavad diivan, konserv ja pai nagu muinasjutt.
Mikk protesteeris esialgu paide ja puudutuste vastu, aga nüüd on temast saanud tõeline nurrumasin. Ta on leebe ja vaatab üksisilmi teda sülle võtnud inimest.
Mikk on sündinud juunis 2017, saanud parasiiditõrje ja esmase vaktsiini.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Miina

Miina elas koos oma ema ja õdede-vendadega ühes talukohas, kus seal nädalalõppe veetev loomasõber neid märkas ja Kassijaamalt abi palus.

Väike Miina läks esimesena lakapealsele pandud püüdmispuuri ja leidis kiiresti omale kodu

Leila kõne

Tere! Olen Leila. Peatusin hetkeks, et pidada üks kõne.

Sain oma nime šašlõkikibaari järgi Põhja-Tallinnas. Minu hoiuinimene püüdis kavalat atribuutikat kasutades mind sealt hoovist koos vennaga kinni juba ammu, kui olime alles väikesed pojad. Vend sai nimeks Lembit ja kolis üsna ruttu kuskile ära. Räägitakse, et koju. Ma oleksin ka tahtnud, aga mind ei ole tahetud. Kordagi kositud, kunagi küsitud. Siiamaani, kaks aastat. Miks?
Minu hoiuinimene ütleb, et häid kodusid on palju vähem kui kodu vajavaid kasse. Ta ütleb ka, et inimestele meeldivad kassid, kes tahavad seltsi, oskavad nurruda ja lubavad endale pai teha. Inimestele meeldivat millegipärast ka värvid, mis ei ole valge ja must. Ja pikem karv meeldib rohkem kui lühem.
Mul ei ole midagi sellist pakkuda. Ma olen tavaline ebatavaline kass. Ma otsustasin juba väikese kassina, et ma ei taha nurruda. Ma ei taha pai.
Inimene võib minuga koos elada, sest ta annab süüa, parematel päevadel sinki. Siis ma võin olla temast vurrude kaugusel. Kui ta mind üle kavaldab ja sülle krabab, siis mul saab küüsi lõigata ja ussirohutabletti saab ka anda. See on küll viimane piir, mida ma talun. Parem, kui mind rahule jätakse.
Voodis olen ma broneerinud ühe kindla koha, kus ma magan niikaua, kuni ta mulle otsa vaatab. Siis ma lähen ära. Tavaliselt laseb ta mul olla ja oma asju ajada, ainult öösiti tahab ta millegipärast just minu kohal magada.
Minuga koos elab veel palju kasse. Kahte ma armastan, ühte ma ei salli, ülejäänud on täitsa toredad, ainult jõmpsikaid peab vahel korrale kutsuma.
Mida ma veel armastan. Singist juba rääisin. Rõdul linde vaadata tundide kaupa (kõk on turvaline, ärge muretsege) ja selja peal käpad lae poole magada, kui ma arvan, et keegi ei näe. Sooja armastan ka, juba ootan, et ahju hakatakse kütma.
Hoiuinimene ütleb, et ma olen ilus, väga armas ja et mul on naerune nägu, kuigi kõnet ma pean täiesti tõsiselt.
Tõsiselt küsin, kas ma võiksin kellelegi meeldida just sellisena nagu ma olen? Ma ootan niikaua kui vaja.
Minule võib kirjutada siia: info@kassijaam.euIMG_9967

Üks minu põõnamise asenditest:IMG_7845