Category Archives: Käpik

Käpik

Käpik on oma kodu oodanud väga-väga kaua. Nii võiks kirjutada tema ise:

Tere!
Teile kirjutab Käpik. Olen arvatavasti kõige kauem oma kodu oodanud kass. Kõige kauem kõikidest kassidest, kes on oma pildi internetti riputanud ja kodu otsivad.
Oli aasta 2007, kui ma Tallinna vanalinnas sündisin. Sündisin ja kasvasin suureks vanalinnakassiks, aga ühel päeval olin ma ettevaatamatu ja ilmselt ka näljane ning mind püüti Laial tänaval kinni. See on nii kaua aega tagasi, aga ma ikka mäletan.
Ma käisin loomakliinikus, kus tehakse kassidega vastikuid, aga vajalikke tegevusi ja siis hakati mulle kodu otsima. See oli aastal 2008.
Praegu on aasta 2016 ja mina olen ikka Käpik, kes otsib kodu. Kaheksandat aastat.
Eks ma alguses olin natuke kuri ja siis natuke arg ja siis natuke ettevaatlik. Teised kodu otsivad kassid mu ümber muudkui tulid ja läksid. Kassitüdrukud võtsin kohe omale sõbrannadeks ja toetasin neid, kui ka nemad alguses veidi kartsid. Minu kaisus võib alati keegi magada, kuigi jah, nüüd vanemas eas ma pigem eelistan üksinda laiutada.
Kogenud koduotsijana ma tean, mida inimesed tahavad, kui nad mulle ja minu sõpradele külla tulevad. Nad tahavad oma koju viia ilusaid ja sõbralikke kasse.
Mina, Käpik, panen käpa südamele ja ütlen, et ma olen sõbralikkuse suhtes teinud pikad edusammud. Minu tuttavad (ja vahel ka natuke võõramad) inimesed saavad teha mulle pai, ma armastan, kui mind kammida, käppadega sõtkumist oskan ma ka. Vahel üllatan kõiki ja kiman mööda tuba ringi ja mängin nagu poole nooremad. Olen inimestel ukse peal vastas ja kui on vaja tabletti anda, siis ma teen suu ilusasti lahti ning ei hammusta. Kuna mul ei ole kunagi olnud oma diivanit või voodit, siis ma ei tea, kas ma tuleksin sinu kõrvale või sülle, aga ma ei ole veel nii vana, et uusi asju mitte õppida.
Mis puudutab ilu… Ma olen nõus, et kassijumal ei ole mulle, isasele sugupuuta kassile andnud imelist kasukat ega silmavärvi või nöpsikut näoilmet.
Aga ma siiski ei saa aru, miks mitte kunagi ma mitte ühelegi külalisele esimesena, tegelikult isegi teisena ega kolmandana silma ei jää. Mitte keegi ei ütle, et mulle meeldis Käpik. Keegi nagu õieti ei näegi mind, kuigi ma ei ole teki all peidus nagu üks mu musta kasukaga sõpradest. Minu pildi peale ei tule ühtegi kirja ega küsimust.
Kõik need aastad ühtemoodi… Minu inimesed, need, kellest ma praegu sõltun, ei saa samuti aru, miks see nii on.
Ma ei ole mingi viriseja tüüp. Mul on soe koht, kus elada. Mul on nii kahe- kui neljajalgsed sõbrad. Mul on toit alati ees. Minuga on loomakliinikus käidud ja minu tervisega on praegu kõik hästi. Mul on pass, kus kõik vajalikud asjad kirjas.

info@kassijaam.eu

 

Laupäev jaamas läbi fotograafi objektiivi

Üks tavaline laupäev jaamas. Kassid hängivad niisama ja jälgivad silmanurgast koristades ringi askeldavat jaamaülemat – varsti peaks juba konservi saama. Kui kaua võib sellega ometi viivitada! Ruuben ja Käpik üritavad jaamaülemat füüsiliselt mõjutada, tiirutades ümber tema jalgade ja takistades niimoodi efektiivselt koristustööd.

Järsku juhtub aga midagi ebatavapärast – jaama siseneb kassidele senitundmatu isik, kes peale mõnigat vestlust jaamaülemaga hakkab neile lähenemiskatseid tegema. Külaline sihib jaamakasse enda käes oleva aparaadiga, tehes tähelepanu äratavaid häälitsusi, jaamaülem samal ajal tema selja taga kõriseva hiirekesega vehkimas. See on fotograaf, kes otsustas osa oma laupäevast veeta meie juures.

Kassid kaotavad hoobilt igasuguse julguse ja kaovad igaüks enda peidikusse. Fotograaf on aga kangekaelne ja üritab igaühega neist suhelda ning poseerima meelitada. Triinu on külalise julgusest täiesti pahviks löödud ja istub tükk aega kivikujuna oma pesas, enne kui tal oma vampiirihambakesed paljastab ja käpaga vehkima asub. Sassik aga vaatleb fotograafi jõupingutusi külma üleolevusega. Kõige koostööaltimaks osutub Ruuben, kes peale mängusessiooni põrandal lebades armulikult poseerib.

Aega võttis, aga iga kass avas ennast natuke ja sai pildile.

Aitäh, Andrea Forlani!

 

Saabus kingirong

Kattipuoti, meie sõber Soomes, saatis jaamakassidele hulganisti vahvaid kingitusi. Mõnusaid pesasid ja asemeid, mänguasju ja kassitoitu.
Kasside kvaliteedikomitee kogunes kingitusi hindama ja testima.
Herman andis kõrgeima hinde roosale pesale, asudes seda koheselt sõtkuma. Käpik avastas enda jaoks oma mustvalge kasukaga harmoneeruva pealuuga pesa ja Mowgli tagurdas ennast kaitsevärvides koobaspesasse.
Kuna enamik mänguasju sisaldab kassidele meelepärast naistenõgest, siis muidugi meeldisid jaamakassidele uued lelud ka. Käpik ei ole enda omast enam iialgi nõus lahti laskma.
 
Jaamakassid saadavad nurruvad tänud teisele poole lahte!

 

Käpik tagasi pildil

Käpik on jälle tema ise, käitub nagu päris kass. Natuke torises Kassijaama kolides, et sunnitakse reisima ja kellega ta nüüd siis koos elama peab. Herman tundus talle nagu liiga elav, Triinu ja Miilu aga liiga tagasihoidlikud. Mowgli sobis kõige paremini väikeseks vestluseks. Jaamaülematega suhtlemiseni Käpik ei laskunud. Lidus eest ära ja kui sülle võeti, oli pulkkange.

Täna oli lõpuks see päev, kus Käpik lõpetas tujutsemise, sõi, jõi, vaatas aknast välja, ronis erinevatele mööblitükkidele, nühkis end vastu erinevaid mööblitükke ja mängis suletutiga. Ja seda kõike jaamaülema silme all. Näib, et talle meeldib Miilu. Mängiv ja liikuv Käpik on hulga muljetavaldavam kui liikumatu Käpik. Miilu arvas ka nii.

Käpik

Külalised

Laupäev oli tore päev, sest kassidele tulid külalised. Külalistele olid jaamakassid juba ennegi tuttavad või siis nende käpakäiku virtuaalselt jälginud.

Herman ootas juba lõunast aknal kahe jala peal ja tulijaid nähes jooksis neile vastu. Käpik oli väga viisakas ja seisis terve õhtu valvel, Triinu piilus oma pesast. Miilu ei lahkunud soojaveetoru juurest, kuid laskis kõigil, kes tema juurde üles ronisid, end silitada ja nurrus nagu jaksas. Mowgli näitas kõiki omi triipe ja kõik vaatasid ka.

Herman tuuseldas nii palju ringi, et jäi täiesti ootamatult jaamaülema süles tunnikeseks magama. Kõik olid rahul ja rõõmsad. Peolaua eest hoolitses Apla Kiisu Rändkohvik.
Suured tänud külalistele, sügav nurr ja käpapats!

peolaudHerman

Jaamas käis fotograaf

Kassijaama külastas fotograaf, kes püüdis meie kiisudega tutvust teha ja nende ilu fotodele jäädvustada. Kassid olid esialgu häbelikud ja võtsid tagasihoidlikumaid poose ning ei julgenud enda igapäevatoimetusi kaamera ees teha. Loomulikult ei käi see jutt Hermani kohta, kes naudib igasugust tähelepanu. Aga edasi vaadake juba ise:

Pühapäev universumi saladustega

Kui Jaamakorraldaja Kassijaama jõudis, nägi ta esimesena ukse vastas paiknevalt tugitoolilt unise ja õnneliku näoga Hermanit. Mowgli on julge poiss, tema tuli ka tervitama. Jaamakorraldaja fikseeris olukorra: “Nii, nad käivad seal riiulil ka!” Sest põrandal vedelesid desopudelid, mis on pandud kõige kaugema ja kõige kõrgema riiuli otsa.

Rõõm oli tõdeda, et Käpik sööb ja ühe mure võib seega maha kriipsutada. Kuna tema paistis jaamakassidest kõige rohkem kohamuutust stressamast, siis panime ta puuri jälgimisele. Aga kõik on korras, Käpikule jäetud toit oli praktiliselt otsas, ju ta tahab lihtsalt natuke pikemat harjumisaega. Triinuga koos kuulasime Raadio 2-st Jaan Einasto lugusid universumi saladustest. Triinule need kosmosejutud mõjusid uinutavalt, täna ta mängida ei viitsinud, ainult sõi ja magas uues kingituseks saadud pesas.

Kõige nutikama kassi tiitli sai aga valge Miilu. Tema leidis Käpiku puuri pealt üles koha, kus saab end mõnusasti soojendada vastu ruumi läbivat soojaveetoru. Ta oli end täpselt selle alla sättinud, ju vajas selg kõige rohkem soojendamist. Nutikuse eest sai Miilu eriti pika paiseansi, sellest aina enam keerlema hakates. Herman käis ka teda seal kõrgustes külastamas, võttes Ämblikmehelaadseid asendeid ja turnides torude vahel ja ümber väga osavalt.

Uksele ära saatma tuli Jaamakorraldajat jälle Mowgli, suurtes silmades põhjatult mustamas mõistatuslik Tume Aine.

Saabus esimene rong esimeste reisijatega

Esimene rong on kohal! Kassijaama kolisid Herman, Miilu, Triinu, Käpik, Mowgli.
Esimesena väljus Herman, viskas kohvrid nurka ja elas kahe sekundiga sisse. Kohe uuris ta kõik järele, jõudis süüa, käia liivakastis, veeretada palle, ronida aknalauale, istuda laual kõikidel patjadel, istuda süles, mängida suletutiga. Temale meeldib! Herman suhtles elavalt ka esimeste külalistega, kes tõid kingituseks pallikarusselli.

Ettevaatlikum Miilu tegi ruumis tiiru ja valis siis oma kohaks padja aknalaual. See on sobiv koht väikeseks mediteerimiseks ja konservikauss on ka kohe nina ees, hea omaette nosida. Miilu kõvast nurrust tuli lausa üle rääkida, kohe selgus ka, et tegemist on super-sülekassiga.
Triinu istus esialgu transpordipuuris edasi, kuid lõpuks hakkas tal igav ja täiesti sobiv pesalaadne koht leidus riiulis, kus ta saab kogu ruumil silma peal hoida.

Käpik, kes on tuntud kassitüdrukute südametemurdja, hoidis esimesel päeval distantsi ja kobis lauale pessa. Ka sealt on hea ülevaade. Eks jõuab tüdrukutega ka homme tutvuda.
Mowgli esitas jaamaülematele omas keeles mõned küsimused, kuid eelistas jaatavatest vastustest hoolimata püsida laua all. Hermaniga on ta juba eelmisest kohast tuttav ja küllap Herman ta vahtkummipallijalgpallile meelitab, sest Mowgli on julge ja tegus kass tegelikult.

Käpik

KäpikKäpiku elukoht oli päris alguses Tallinna vanalinn. See oli juba ammu, aastal 2008. Vahepealse aja on veetnud ta koduootel, kuid ikka osutus valituks keegi teine kass.

Käpik seltsib kõige meelsamini mõne kassitüdrukuga. Inimesed meeldivad talle ka, vahel patsutab ta ise kedagi käpaga või siis laseb end silitada. Kuid Käpik ei sõbrune kohe, vaid on igaks juhuks natuke valvel. Kõige toredam kodu tema jaoks oleks selline, kus oleks kannatlik pererahvas ja keegi sõbralik kassineiu. Ta on kiibitud, vaktsineeritud, kastreeritud. Vanus umbes kuus aastat.