Category Archives: Lõpp-peatus – kodu:

Siin on kassid, kes on endale leidnud uue kodu.

Mikk

Talupoeg Mikk tahaks linnavurleks hakata!

Mikk on püütud ühe vana talumaja lakapealsest ja ootab nüüd ajutises hoiukodus, et elu talle täiesti uue lehekülje keeraks. Heina sees hullamine on tore küll, aga kui nälg näpistab ja külmad ööd kiusavad, siis kõlavad diivan, konserv ja pai nagu muinasjutt.
Mikk protesteeris esialgu paide ja puudutuste vastu, aga nüüd on temast saanud tõeline nurrumasin. Ta on leebe ja vaatab üksisilmi teda sülle võtnud inimest.
Mikk on sündinud juunis 2017, saanud parasiiditõrje ja esmase vaktsiini.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Miina

Miina elas koos oma ema ja õdede-vendadega ühes talukohas, kus seal nädalalõppe veetev loomasõber neid märkas ja Kassijaamalt abi palus.

Väike Miina läks esimesena lakapealsele pandud püüdmispuuri ja leidis kiiresti omale kodu

Mirjam, Murjam ja Mäuram ehk kastikiisud

Kõik on leidnud kodud


 

Ühel pühapäeval juulikuus 2017 oli Kassijaama ukse taha toodud “kingitus” – kast, kus kolm pisikest nõrka, kõhna ja veetustunud kassipoega, vaevu kolmenädalased. IMG_6296-001 Tegu ei saanud enam olematuks pöörata, kõige väiksemad jaamakassid vajasid kohe abi.  Oli aja leida koht  ja algas igapäevane loomakliinikus käimine, et neid vedelikuraviga toetada, kaaluda ja kosumist jälgida. Hoiukodu pidi muu elu jätma sinnapaika ja hakkama kassipoegi ööpäevaringselt mõnetunniste vahedega toitma.

IMG_6351

Mõni nädal hiljem olid kassitüdrukud juba palju tugevamad ja tublimad, Oskasid ise süüa, maadelda, mürada ja olla lõpmata armsad.

Mirjam oli teistest väiksem ja nõrgem, aga ta kasvas omas tempos ja on väga tubli väike plika. Armastab  inimese lähedust ja kaisus magamist, eriti nina vastu nina müksata ja nurruda.Mirjam

Mäuram oli kolmiku kõige isepäisem. Kasvades sai aga temast samasugune inimese kõige suurem sõber nagu õde Mirjamistki. Kui saaks aga kaissu ja lähedale. Mäuran oskab võtta naljakaid asendeid ja olla armsalt kohmetu, ise lakkamatult nurrudes.Mäuram

Murjam (uues kodus) oli algusest peale olnud teistest hakkajam ja suurem. Tema oli ikka esimene söömas ja müramas ja inimesel ukse peal vastas piiksudes ja rõõmustades. Süles nurrumine oli täiesti käpas.

Mirjam ja Mäuram on saanud esmase ja korduvvaktsiini, parasiiditõrje, kiibi ja passi.IMG_0861 IMG_0760

Kastikiisude käpakäigust saab lugeda ja rohkem pilte vaadata hoiukodu blogist

Oleme Kassijaamas väga tänulikud kõikidele annetajatele, kes kastikiisusid toetanud on. Kliinikus käimised, toidud, lisandid ja protseduurid kolmele mitteplaneeritud pojakesele on kulukad ja kõik toetused on meile suureks abiks.

Kontakt: info@kassijaam.eu

 

 

Simmo ja Sia

Simmo ja Sia on broneeritud


 

Simmo ja Sia  on millalgi 2017 a mai keskel Saaremaal Mustjalas sündinud kassipojad, kelle eest hoolitses esimestel päevadel MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu. Jaaniõhtul reisisid nad mandrile Kassijaama hoiukodusse, kaaludes veidi alla 500 grammi, aga olles täis mängulusti ja energiat. Samuti oskasid nad kohe kõiki kassitarkusi – liivakasti ja kratsipuud kasutada, nurruda, mänguhoos õe või venna peale turtsatada ja külg  ees kangetel jalgadel hüpelda.

Kassipoegade tervis on käinud üle mägede ja orgude, võideldes herpesviiruse ja ilmselt ka kalitsiviirusega, kuid praeguseks on nad tublisti kosunud ja jätkavad toidukausside tühjendamast üksteise võidu.

Simmo kasukas leiab siiamivärve, valgeid jutte, triibulist saba. Tal on sinine silm, natuke pikemat sorti koonuke. Nurrumootor on seadistatud kõige tugevama peale ja lisaks õde Siale armastab ta ka inimest üliväga, joostes talle saba püsti uksele vastu ja võimalusel otse sülle. Väga aktiivne ja rõõmus trööbeldis.

Sia on poolpika karvaga imeilus ja ilmekas kassitüdruk. Tema eripäraks on tavalisest veidi lühem saba. Sia on samasugune aktivist ja traageldis nagu vennas. Oskab võtta naljakaid asendeid, teha akrobaatilisi trikke ja tuju kümne sekundiga heaks.

Koos on neil väga tore mürgeldada ja üksteise kaisus magada. Kui keegi plaanib võtta korraga kahte kassi, siis nemad ongi just see õige paar!
Kui aga kellegi süda hakkab kiiremini tuksuma just ühe peale neist, siis võta palun ühendust, saame tuttavaks.

Simmo ja Sia silmad on saanud tugeva herpeskahjustuse ilmselt kohe, kui nende silmad avanesid. Nüüdseks on nende silmad opereeritud – puhastatud ja õmmeldud. Kindlasti ei tee silma puudumine neid kuidagi kehvemaks ja hoiukodu võib kinnitada, et seda tõepoolest isegi ei märka.

Mõlemad on saanud nii esmase kui korduvvaktsiini, parasiisitõrje, neil on kiip ja pass. Simmo on kastreeritud ja Sia steriliseeritud.Simmo ja Sia
Simmo ja Sia kasvamise loo ja palju vahvaid pilte leiab hoiukodu blogist nendenimeliste rubriikide alt. https://padijapasteet.wordpress.com/

 

Stjopal on lugu rääkida

Viimane kuu on muutnud minu elu. Enne ma elasin õues, iga ilmaga, mul ei olnud kodu. Kõhu ma sain kuidagi täis ja vahel pidin söögi pärast võitlema. Minu eest keegi suurt ei hoolitsenud, aga mind märgati! Ühel päeval lubasin ma ennast väikesesse kasti panna ja mind viidi arsti juurde. Seal olen ma käinud veel mitu korda, et mu tervis korda saaks ja saigi! Mul on nüüd hea olla. Kõrvad ei sügele ega valuta enam.  Külmale ma loovutasin oma kõrvaotsad, aga seda valu ma enam ei mäletagi. Need vastikud puugid ei hammusta enam igalt poolt. Mu kasukas on korras, armid paranenud ja see, et mu kõht on täis, on veel kõige toredam. Ma kaalun juba kuus kilo ja ma kuulsin, kuidas arstitädi ütles, et nüüd küll aitab. Aga mis ma teha saan, kui enne oli kogu aeg nälg ja nüüd on kauss kogu aeg täis.

See arst, kelle juures ma käisin, on väga tark. Ta vaatas mu kriimulist nägu ja ütles, et mul on arvatavasti aids, kassiaids. Et mul on FI-viirus ehk immuunpuudulikkuse viirus. Ta tegi testi ka ja nii ongi. Miks mu inimestel suunurgad korraks allapoole vajusid, ma ei tea, mul on nüüd ju kõik nii hästi. Pärast sain aru, et muretseti, et kui ma tahan teiste kassidega kakelda, siis on mulle raske korterit leida. Aga ma ei taha ju. Ma ei taha kellegagi kakelda ega ammugi kedagi hammustada. Enam pole vaja. Ma olen oma uues elus kokku puutunud juba üle kümne uue kassiga ja mul ei ole nende vastu midagi, kui nemad on minuga ka sõbrad. Ma kolisin mõni päev tagasi Kassijaama ja mul on siin ka kõik mõnusasti.  Kõik panevad tähele, kui teine kass mind nuusutab, siis mul hakkavad varbad edasi-tagasi liikuma. Ja kui inimene pai teeb, siis ma teen sedasama, puksin ja nurrun ka. Üks neist ütles, et ma olen kõige tagasihoidlikum, teine, et õige alandlikum ja rahulikum, kolmas, et kõige sõbralikum kass.  Ma panen oma valge saba panti, et ma olen tõesti parim kassist elukaaslane, kui keegi hindab rahulikku ja leebet sõpra-seltsilist. Ma ei tee pahandusi, ma isegi ei tea, mis asi pahandus on. Ma tean aga, et inimesed mulle meeldivad ja teised sama rahulikud kassid ka.

Minu inimene peaks lisaks paide jagamisele olema valmis ka mu tervist jälgima. Regulaarselt peab vaatama, kas mu kõrvad on puhtad ja kas mu hambad ning igemed on sama korras nagu praegu.  Kui ma peaksin haigeks jääma, siis ei tohiks arsti juurde minekuga venitada. Kui ma olen sulle tähtis ja armas, siis sa teed seda ju nagunii, eks.

Kui keegi veel ei tea, mida FIV kassidele ja nende inimestele tähendab, siis siin on üks päris kasulik lugemine, mille on kokku pannud MTÜ Kasside Turvakodu: https://www.facebook.com/KassideTurvakodu/posts/275618662499435

Ma väga tahan, et keegi ei kardaks mind ja minu viirust. Ma väga palun, et keegi armastaks mind päris oma kassina. Ma ei ole üldse veel vana ka – aastat viis või umbes nii.

Mul on oma pass ja kiip, mulle on  tehtud vaktsiinisüst ja khm, ka kastreerimine. Kirjutada võib mulle: info@kassijaam.eu

 

Stjopa

Stjopa tahab hakata üht käppapidi juba kodu otsima. Enne Kassijaama hoiukodusse jõudmist kandis ta teist nime ja elas teistsugust elu. Elu, mis võimaldas elus püsida, aga ei midagi rohkemat. Stjopa elas Harjumaal ainult õuetingimustes, nii suvel kui talvel. Ilmselt on külma käes kannatanud tema veidi rullis kõrvaotsad. Ta leidis pererahva, kellelt süüa küsida. Vahel pidi toidu pärast küll teiste kassidega kaklema, aga selline see mitte-kellegi-kassi elu juba on. Kust ta sinna ilmus, ei ole teada, aga tõenäoline on, et ta on üks paljudest suveks võetud ja sügisel hüljatud kassidest. Tema vanuseks võib pakkuda umbes viie aasta ringis.
Stjopa, kes on armas nagu jääkarupoeg, hindab paitamist ja on alandlikult tänulik iga tähelepanuhetke eest, aina rulludes ja keerates ette kord ühe, siis teise külje. Teeb oma suure kasvu kohta naljakat piiksuvat häält – tervituspiiks on ühel kõrgusel, sööginurumise jaoks teisel ja tableti eest põgenemisel on oma meloodia.
Hea isuga Stjopa on iseloomult rahulik ja oskab väga hästi nautida sooja tuba, täis kõhtu ja inimese hoolt.
Stjopa on kastreeritud ja kiibistatud, saab veel mõned raviprotseduurid, siis peagi ka vaktsineeritud ja on seejärel juba valmis koju minema.

Info@kassijaam.eu

Bella

Bella vajab kodu!
Bella lugu on nii tavaline – ühel päeval ta lihtsalt ilmus kuskilt Muuga majade vahele. Koduta, söögita, hoolitsuseta. Selle eest aga oli tal kuhjaga õnne, sest teda märgati. Neil headel inimestel ei olnud ükskõik, kass viidi loomakliinikusse ja enda väiksesse koju, kus ees juba kaks kassi. Kordagi ei tekkinud mõtlemist, miks me ei saa aidata, vaid hoopis – kuidas seda paremini teha. Nii jõudis mure Bella pärast ka meieni.
See must nurrik on inimese südame oma armsa oleku ja hea iseloomu tõttu täielikult vallutanud, aga teised kaks kassi on tema vastu sõjakad ja olukord tekitab kõigile stressi.
Vanust on tal parajalt vähe, kõige rohkem kolm aastat. Lähedust tahab ja oskab ise ka juurde küsida, kui parajasti väike paipaus peaks tekkima.

Kontakt: info@kassijaam.eu

Jakob

Novembri keskel jõudis Kassijaamani teade hirmunud kassipojast kesklinna maa-aluses garaažis autode vahel. Sellele lihtsalt tuli reageerida ja juba mõni tund hiljem oli väike hallikasvalge mütakas lõksuga kinni püütud ja siis juba soojas toas. Nälg oli suur ja hirm veel suurem.
Kinni püütud poisiklutt püüdis plõksides ja rünnates end kaitsta, aga juba esimene süllevõtmine rahustas ta täielikult. Teisel päeval tuli nurr, siis tuli käppadega sõtkumine ja pea-vastu-põske. Nii on jäänudki. Jakob kardab endiselt kõike seda, mis pole tuttav, aga kas tema jumaldab oma hoiuinimest rohkem või vastupidi, seda ei ole võimalik mõõta.
Raske on uskuda, et sellise iseloomuga kassipoja ema on tänavakass. Veel raskem on mõelda, et ta sattus tänavale inimese tahtel…
Liivakasti kasutamise õppis ta selgeks ja kaalus võttis nädalaga kõvasti juurde. Mängib, aga ainult inimesega koos, vähemalt praegu on nii.
Osa kojuminekuks vajalikke protseduure on tehtud, osa veel tegemata.
Jakob soovib endale sama imelist kodu nagu ta isegi on.

Rohkem infot ja pilte leiab hoiukodu blogist
Kontakt: info@kassijaam.eu

Timo

Timo läks aprillis 2017 oma endisesse hoiukoju, kes otsustas ta päris endale jätta.

—-

Timo ema tõi ta koos kolme õe-vennaga augustis 2015 aastal puukuuri alt välja ühe loomasõbraliku perekonna juurde, kes hakkas  kassipere eest hoolitsema. Kassiema sai seejärel steriliseeritud ja tema lapsed otsivad kodu, sest selle pere juures on kasse juba liiga palju. Kõik sinna kuidagi sattunud, visatud…

Timo jõudis meie juurde iseloomustusega, et ta on elav ja rõõmus, teiste kassidega sobib hästi, tüli ei nori. Tahab pai ja on nõus olema süles.

Kassijaamas aga on Timol olnud raske – kõik on uus ja natuke hirmus. Õrna pai, toidu ja kiidusõnad võtab ta vastu, aga kõige paremini tunneb ta end kuskilt peidukohast piiludes. Kui ta tahab asukohta vahetada, siis näeme ühte põrandal kiiresti voolavat musta kogu.

On päris kindel, et Timo saab varsti oma iseloomustuse tagasi ja nii saame me tutvustada teda hoopis kui Kassijaama kõige sõbralikumat kiisut.  Ootame selle aja kannatlikult ära. Praegu aga sobib ta meie kassikomplekti väga hästi – mustvalge tagasihoidlik koduotsija.

Timo on praeguseks kastreeritud ja vaktsineeritud.

 

 


Kontakt: info@kassijaam.eu

Floki

Hoiule? Mis tähendab hoiule? Küsis Sikupilli kass number kolm hämmeldunult.
Kas mind hoitakse või pean mina midagi hoidma? Näiteks oma ilusat kohevat saba? Või eriti hoolikalt seda parema tagajala heledat varvast, mis mulle tohutult sarmi ja elegantsi lisab?
Sina, kass number kolm lähed ise hoiule, koos saba ja kõigi varvastega, sa saad nime, ajutise kodu ja isikliku liivakasti, mänguasjad ja toidunõud ja toidu ka muidugi. Ja inimesed, kes selle kõik sulle ette kannavad.
Kõlab hästi, arvas kass number kolm.
Esimene hetk hoiul oli hirmus. Kass tegi tohutu hüppe aknalauale, aga aken oli kinni ja seepeale läks ta hoopis voodi alla. Öösel tuli välja ja arvas, et pole viga, kõik magavad ja saab omaette süüa, rääkida, süüa, mängida, küüsi teritada, süüa ja liivakastis käia. Sest siin, palun väga, on toitu palju rohkem kui mitte-hoiukodus.
Läks paar päeva ja kass nr kolm, uue nimega Floki, teab, et hoiul olla on täitsa tore. Põsed on tal armsad ümarad ja näol pidev naeratus. Nüüd on kurb hoopis siis, kui kodused ära lähevad ja ta neid ootama peab. Sest Floki on seltskondlik loom ja armastab olla hoiukoduliste lähedal.
Floki on vaktsineeritud ja kastreeritud, saanud kiibi. Floki vanus on kaks aastat (sündinud aprillis 2014).
Ainuke mure on tema hambad, küllap on senine kehv toit ja tänavaelu süüdi, et hambad on halvas seisukorras. Võimalik, et tulevikus tuleb mõni hammas välja tõmmata. Floki saab vajaliku ravi ja arstliku ülevaatuse.
Hoiul oleva Flokiga saab tutvuda, kirjutades Kassijaama info@kassijaam.eu