Category Archives: Lõpp-peatus – kodu:

Siin on kassid, kes on endale leidnud uue kodu.

Kassipoeg Miisu Mustamäelt

Miisu on leidnud kodu


Miisu leiti 18.06.2018  ühe suure kortermaja eest õuest, väriseva määrdunud õnnetusehunnikuna. Paljud majaelanikud ei teinud temast välja, aga üks inimene ei saanud teisiti, kui asus teda püüdma. Endal kodus kaks kassi ja kaks koera, leidis ta ometi võimaluse pisikesele kodutule kinnisel rõdul ajutine hoiukoht tekitada. Kui abipalve meieni jõudis, suunasime loiu, isutu ja turtsuva kassipoja loomakliinikusse, kus selgus, et tal on herpesviirus. Õnneks on juba esimesed päevad ravi ja turgutust toonud hea tulemuse. Silmad enam ei jookse, nohu on peaaegu otsas ja isu kasvab. Hirmunud kassitüdrukust koorus välja kleepkassihakatis, kes tahaks ainult süles ja kaisus olla, lakkamatu nurr saatjaks. Ka mängulust on sabaotsa sisse pugenud.
Leidja proovis teada saada, kas kassipoeg on ehk kellegi oma ja õnnetult välja saanud, aga ei tulnud ühtegi vihjet ega kinnitust sellele.
Umbes kahekuune Miisu käib peagi uuel kliinikuvisiidil ära ja hakkab siis omale päriskodu otsima.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Kassisaba kuuritriibikud

Kassisaba päeval leidsid jaamakorraldajad ühest kuurist väikesed mängivad kassipojad, kes kohe peitu pugesid. Sealt algaski üks pikk peitusemäng. Kõigepealt püüdsime kinni tüdruk-halltriibu ja poiss-pruuntriibu, kes said nimeks Fiksu ja Tiksu. Nemad läksid koos püüdmispuuri ja elavad Kassijaama hoiukodus. Sündinud on nad märtsis ja alles kohanevad oma uue eluga, susisedes ja süleseanssidega.

Teadsime, et veel on kaks triibikut, kes aga üldse ei tahtnud end näidata. Lõpuks püüdsime kinni hoopis sõbraliku tähnilise kassiema, kes sai nimeks Tähni ja on praeguseks juba ka steriliseeritud ning kiibistatud.

Ka teised kaks triibikut saime kätte ja nemadki hakkavad kodu otsima nagu ka ema Tähni.

Tiksu leidis kodu.

Miuke

Miuke on leidnud kodu


Vaadake, miuke äge jaamakass meil on!
Miuke on meie kõige uuem ja kõige noorem koduotsija. Tema sünniaeg on maikuus 2017.
Loodus andis ta kasukale erilise mustri ja värvi. Meie reklaamime seda kolmevärvilisena, aga eks neid pooltoone on seal enamgi. Kasukas on käe all mõnusalt pehme ja Miuke lubab seda heal meelel silitada. Miuksel (või siis Miukesel) natuke vedas ka enne meie juurde jõudmist. Tema ema elas ühe pensionärist onu kodu juures, nii et näljas ei pidanud olema, aga päris kodu ka nagu polnud. Ühe hea inimese kaudu jõudis palve seda kassiperet aidata meieni ja nüüd ongi Miuke Kassijaamas.
Ta on juba steriliseeritud, saanud esmase vaktsiini ja kiibi. Tema ema ja õde on samuti nüüdseks steriliseeritud, et onu kodukanti kassikoloonia tekkimisest säästa. Ka Miukse õde Niuke on järjekorranumbri võtnud, et Kassijaama kolida, kui meil selleks võimalus tekib.
Kuna inimene polnud Miuksele päris võõras, siis saab teda üsna sõbralikuks kassitüdrukuks kutsuda. Paikäe eest ära ei lähe, hakkab nurruma ka, aga natuke ehmu nägu tuleb ikka veel ette. Teiste kasside vastu pole tal midagi, ükskord leidsime ta näiteks Pantriku kaisust. Mis on tema lemmikmängud, me veel ei tea, aga kindlasti seda peagi näeme. Veel toredam oleks, kui ta saaks mängutuurid üles võtta päris oma kodus.
Ehk siis – noor, sõbralik ja ilus Miuke otsib kodu!
Kontakt: info@kassijaam.eu

Ottorein

Ottorein leidis kodu!


Pärast Krämpsu kojuminekut oli jaamakasside seltskonnas jäänud täitmata üks Pikakarvalise Pilgupüüdja koht.
Mõtlesime juba hakata konkurssi üles panema või lausa otsepakkumisi tegema, kui meile sügisel postitati abi vajava kassi elulookirjeldus. Hiiumaal oli ühe poe lähedusse end sisse seadnud hulkurkass, kelle omanikku leida ei õnnestunud.
Aega läks, kass ei kolinud oma toitjate juurest kuhugi ja meil tekkis lõpuks jaanuaris 2018 võimalus ta vastu võtta.
Uus poiss sättis end Kassijaamas kõigepealt puuri elama ja nüüd oleme teda tasapisi tundma õppinud. Nime andsime ka – Ottorein.
Praeguseks teame, et ta on umbes paariaastane,
Talle meeldib tähelepanu paide ja sügamiste kujul – hakkab rõõmsalt nihelema.
Talle maitsevad krõbinad rohkem kui pehme toit, kuigi ega me kõiki hõrgutisi pole veel ette kandnud.
Oskab nurruda, ka loomaarsti juures ülekuulamisel.
Selline sõbralik ja leplik  tore karvik on ta. Tulevane kodu peaks arvestama sagedase kammimisega, et tema kasukas püsiks kaunis.
Ottorein on saanud vaktsiinid, kiibi ja on kastreeritud.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Mikk

Talupoeg Mikk tahaks linnavurleks hakata!

Mikk on püütud ühe vana talumaja lakapealsest ja ootab nüüd ajutises hoiukodus, et elu talle täiesti uue lehekülje keeraks. Heina sees hullamine on tore küll, aga kui nälg näpistab ja külmad ööd kiusavad, siis kõlavad diivan, konserv ja pai nagu muinasjutt.
Mikk protesteeris esialgu paide ja puudutuste vastu, aga nüüd on temast saanud tõeline nurrumasin. Ta on leebe ja vaatab üksisilmi teda sülle võtnud inimest.
Mikk on sündinud juunis 2017, saanud parasiiditõrje ja esmase vaktsiini.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Miina

Miina elas koos oma ema ja õdede-vendadega ühes talukohas, kus seal nädalalõppe veetev loomasõber neid märkas ja Kassijaamalt abi palus.

Väike Miina läks esimesena lakapealsele pandud püüdmispuuri ja leidis kiiresti omale kodu

Mirjam, Murjam ja Mäuram ehk kastikiisud

Kõik on leidnud kodud


 

Ühel pühapäeval juulikuus 2017 oli Kassijaama ukse taha toodud “kingitus” – kast, kus kolm pisikest nõrka, kõhna ja veetustunud kassipoega, vaevu kolmenädalased. IMG_6296-001 Tegu ei saanud enam olematuks pöörata, kõige väiksemad jaamakassid vajasid kohe abi.  Oli aja leida koht  ja algas igapäevane loomakliinikus käimine, et neid vedelikuraviga toetada, kaaluda ja kosumist jälgida. Hoiukodu pidi muu elu jätma sinnapaika ja hakkama kassipoegi ööpäevaringselt mõnetunniste vahedega toitma.

IMG_6351

Mõni nädal hiljem olid kassitüdrukud juba palju tugevamad ja tublimad, Oskasid ise süüa, maadelda, mürada ja olla lõpmata armsad.

Mirjam oli teistest väiksem ja nõrgem, aga ta kasvas omas tempos ja on väga tubli väike plika. Armastab  inimese lähedust ja kaisus magamist, eriti nina vastu nina müksata ja nurruda.Mirjam

Mäuram oli kolmiku kõige isepäisem. Kasvades sai aga temast samasugune inimese kõige suurem sõber nagu õde Mirjamistki. Kui saaks aga kaissu ja lähedale. Mäuran oskab võtta naljakaid asendeid ja olla armsalt kohmetu, ise lakkamatult nurrudes.Mäuram

Murjam (uues kodus) oli algusest peale olnud teistest hakkajam ja suurem. Tema oli ikka esimene söömas ja müramas ja inimesel ukse peal vastas piiksudes ja rõõmustades. Süles nurrumine oli täiesti käpas.

Mirjam ja Mäuram on saanud esmase ja korduvvaktsiini, parasiiditõrje, kiibi ja passi.IMG_0861 IMG_0760

Kastikiisude käpakäigust saab lugeda ja rohkem pilte vaadata hoiukodu blogist

Oleme Kassijaamas väga tänulikud kõikidele annetajatele, kes kastikiisusid toetanud on. Kliinikus käimised, toidud, lisandid ja protseduurid kolmele mitteplaneeritud pojakesele on kulukad ja kõik toetused on meile suureks abiks.

Kontakt: info@kassijaam.eu

 

 

Simmo ja Sia

Simmo ja Sia on broneeritud


 

Simmo ja Sia  on millalgi 2017 a mai keskel Saaremaal Mustjalas sündinud kassipojad, kelle eest hoolitses esimestel päevadel MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu. Jaaniõhtul reisisid nad mandrile Kassijaama hoiukodusse, kaaludes veidi alla 500 grammi, aga olles täis mängulusti ja energiat. Samuti oskasid nad kohe kõiki kassitarkusi – liivakasti ja kratsipuud kasutada, nurruda, mänguhoos õe või venna peale turtsatada ja külg  ees kangetel jalgadel hüpelda.

Kassipoegade tervis on käinud üle mägede ja orgude, võideldes herpesviiruse ja ilmselt ka kalitsiviirusega, kuid praeguseks on nad tublisti kosunud ja jätkavad toidukausside tühjendamast üksteise võidu.

Simmo kasukas leiab siiamivärve, valgeid jutte, triibulist saba. Tal on sinine silm, natuke pikemat sorti koonuke. Nurrumootor on seadistatud kõige tugevama peale ja lisaks õde Siale armastab ta ka inimest üliväga, joostes talle saba püsti uksele vastu ja võimalusel otse sülle. Väga aktiivne ja rõõmus trööbeldis.

Sia on poolpika karvaga imeilus ja ilmekas kassitüdruk. Tema eripäraks on tavalisest veidi lühem saba. Sia on samasugune aktivist ja traageldis nagu vennas. Oskab võtta naljakaid asendeid, teha akrobaatilisi trikke ja tuju kümne sekundiga heaks.

Koos on neil väga tore mürgeldada ja üksteise kaisus magada. Kui keegi plaanib võtta korraga kahte kassi, siis nemad ongi just see õige paar!
Kui aga kellegi süda hakkab kiiremini tuksuma just ühe peale neist, siis võta palun ühendust, saame tuttavaks.

Simmo ja Sia silmad on saanud tugeva herpeskahjustuse ilmselt kohe, kui nende silmad avanesid. Nüüdseks on nende silmad opereeritud – puhastatud ja õmmeldud. Kindlasti ei tee silma puudumine neid kuidagi kehvemaks ja hoiukodu võib kinnitada, et seda tõepoolest isegi ei märka.

Mõlemad on saanud nii esmase kui korduvvaktsiini, parasiisitõrje, neil on kiip ja pass. Simmo on kastreeritud ja Sia steriliseeritud.Simmo ja Sia
Simmo ja Sia kasvamise loo ja palju vahvaid pilte leiab hoiukodu blogist nendenimeliste rubriikide alt. https://padijapasteet.wordpress.com/

 

Stjopal on lugu rääkida

Viimane kuu on muutnud minu elu. Enne ma elasin õues, iga ilmaga, mul ei olnud kodu. Kõhu ma sain kuidagi täis ja vahel pidin söögi pärast võitlema. Minu eest keegi suurt ei hoolitsenud, aga mind märgati! Ühel päeval lubasin ma ennast väikesesse kasti panna ja mind viidi arsti juurde. Seal olen ma käinud veel mitu korda, et mu tervis korda saaks ja saigi! Mul on nüüd hea olla. Kõrvad ei sügele ega valuta enam.  Külmale ma loovutasin oma kõrvaotsad, aga seda valu ma enam ei mäletagi. Need vastikud puugid ei hammusta enam igalt poolt. Mu kasukas on korras, armid paranenud ja see, et mu kõht on täis, on veel kõige toredam. Ma kaalun juba kuus kilo ja ma kuulsin, kuidas arstitädi ütles, et nüüd küll aitab. Aga mis ma teha saan, kui enne oli kogu aeg nälg ja nüüd on kauss kogu aeg täis.

See arst, kelle juures ma käisin, on väga tark. Ta vaatas mu kriimulist nägu ja ütles, et mul on arvatavasti aids, kassiaids. Et mul on FI-viirus ehk immuunpuudulikkuse viirus. Ta tegi testi ka ja nii ongi. Miks mu inimestel suunurgad korraks allapoole vajusid, ma ei tea, mul on nüüd ju kõik nii hästi. Pärast sain aru, et muretseti, et kui ma tahan teiste kassidega kakelda, siis on mulle raske korterit leida. Aga ma ei taha ju. Ma ei taha kellegagi kakelda ega ammugi kedagi hammustada. Enam pole vaja. Ma olen oma uues elus kokku puutunud juba üle kümne uue kassiga ja mul ei ole nende vastu midagi, kui nemad on minuga ka sõbrad. Ma kolisin mõni päev tagasi Kassijaama ja mul on siin ka kõik mõnusasti.  Kõik panevad tähele, kui teine kass mind nuusutab, siis mul hakkavad varbad edasi-tagasi liikuma. Ja kui inimene pai teeb, siis ma teen sedasama, puksin ja nurrun ka. Üks neist ütles, et ma olen kõige tagasihoidlikum, teine, et õige alandlikum ja rahulikum, kolmas, et kõige sõbralikum kass.  Ma panen oma valge saba panti, et ma olen tõesti parim kassist elukaaslane, kui keegi hindab rahulikku ja leebet sõpra-seltsilist. Ma ei tee pahandusi, ma isegi ei tea, mis asi pahandus on. Ma tean aga, et inimesed mulle meeldivad ja teised sama rahulikud kassid ka.

Minu inimene peaks lisaks paide jagamisele olema valmis ka mu tervist jälgima. Regulaarselt peab vaatama, kas mu kõrvad on puhtad ja kas mu hambad ning igemed on sama korras nagu praegu.  Kui ma peaksin haigeks jääma, siis ei tohiks arsti juurde minekuga venitada. Kui ma olen sulle tähtis ja armas, siis sa teed seda ju nagunii, eks.

Kui keegi veel ei tea, mida FIV kassidele ja nende inimestele tähendab, siis siin on üks päris kasulik lugemine, mille on kokku pannud MTÜ Kasside Turvakodu: https://www.facebook.com/KassideTurvakodu/posts/275618662499435

Ma väga tahan, et keegi ei kardaks mind ja minu viirust. Ma väga palun, et keegi armastaks mind päris oma kassina. Ma ei ole üldse veel vana ka – aastat viis või umbes nii.

Mul on oma pass ja kiip, mulle on  tehtud vaktsiinisüst ja khm, ka kastreerimine. Kirjutada võib mulle: info@kassijaam.eu

 

Stjopa

Stjopa tahab hakata üht käppapidi juba kodu otsima. Enne Kassijaama hoiukodusse jõudmist kandis ta teist nime ja elas teistsugust elu. Elu, mis võimaldas elus püsida, aga ei midagi rohkemat. Stjopa elas Harjumaal ainult õuetingimustes, nii suvel kui talvel. Ilmselt on külma käes kannatanud tema veidi rullis kõrvaotsad. Ta leidis pererahva, kellelt süüa küsida. Vahel pidi toidu pärast küll teiste kassidega kaklema, aga selline see mitte-kellegi-kassi elu juba on. Kust ta sinna ilmus, ei ole teada, aga tõenäoline on, et ta on üks paljudest suveks võetud ja sügisel hüljatud kassidest. Tema vanuseks võib pakkuda umbes viie aasta ringis.
Stjopa, kes on armas nagu jääkarupoeg, hindab paitamist ja on alandlikult tänulik iga tähelepanuhetke eest, aina rulludes ja keerates ette kord ühe, siis teise külje. Teeb oma suure kasvu kohta naljakat piiksuvat häält – tervituspiiks on ühel kõrgusel, sööginurumise jaoks teisel ja tableti eest põgenemisel on oma meloodia.
Hea isuga Stjopa on iseloomult rahulik ja oskab väga hästi nautida sooja tuba, täis kõhtu ja inimese hoolt.
Stjopa on kastreeritud ja kiibistatud, saab veel mõned raviprotseduurid, siis peagi ka vaktsineeritud ja on seejärel juba valmis koju minema.

Info@kassijaam.eu