Category Archives: Lõpp-peatus – kodu:

Siin on kassid, kes on endale leidnud uue kodu.

Sülesõber

Kassitüdruk Kassiirist on saanud suur sülesõber ja hea nurruv seltsiline. Seda muidugi alles siis, kui mängimisest väsib ja kõht on täis söödud 😺

Perekond Mustamäelt

Mustamäe valssi teate?
“Nüüd elan Mustamäel –
tahta mis võiksin veel!
Hulk päevi kauneid siin
mind ootab, ootab ees.”
Inimeste maailmas täitsa ilus lugu, kas pole.
Kui palju mustamäelastest teavad, et praegu, aastal 2020 elab nende kodukandis ka kassiperesid? Täpsustame – Mustamäe tänavatel. Õues. Ilma koduta.
Kui palju inimesi neid näeb? Kui paljud näevad, aga teevad midagi, et neid aidata? Kui paljud mõtlevad, et mitte mingid kaunid päevad neid ees ei oota, kui MINA midagi ei tee…
Ilmselt teate vastust – väga vähesed näevad. Vähesed tahavad aidata või abi küsida ja seetõttu saab harva abi selline kassipere, kellega ei ole lihtne. Nad ei oota kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas, et lasta end turvalisse kohta viia.
Räägime teile loo ühest sellisest pealinnatänava kassiperest.
Praegu saame öelda, et sellel kassiperel väga vedas, sest neid märkas meie jaamakorraldaja. Tema elab ka Mustamäel. Kõigepealt nägi ta, kuidas ühe asotsiaalse pere korteriaknal oli triibikkass ja siis enam ei olnud. Seejärel nägi ta seda kassi tänaval. Ja jälle tänaval, mitte kunagi enam aknal. Siis kolis see pere ära… See triibikkass sai nimeks Boriss. Boriss pidi leppima tänavaeluga ja kolis kahe korrusmaja vahele prakku elama. Praost sai kuskile alla peitu ja seal oli hea varjuda nii vihma kui külma eest. Püüdmispuuri Boriss ei läinud. Toitjaid onusid-tädisid siiski leidub ja päris näljas ta ei olnud.
Samas praos hakkas jaamakorraldaja suve algul nägema halli valge ninatriibuga kassi. Väga arga kassi, kes nagu hiljem selgus, oli ilmunud sinna juba umbes poolteist aastat tagasi. See kass sai nimeks Naina. Püüdmispuuri Naina terve suve jooksul ei läinud. Nüüd teame, et see oligi hea.
Ühel päeval märkas jaamakorraldaja, et Nainaga koos on kolm poega. Borisski käis oma Mustamäe “korteris” ja kes lapsevanematest selle tuvi sinna majaprakku viis perele toiduks, me ei tea. Naina oli kindlasti tubli hiirepüüdja ja sai vähemalt endale kõhtu midagi. Meie nägime mitu korda tema juba päris suuri poegi tal tissi otsas.
Ohkasime sügavalt, tegime plaani ja hakkasime püüdma. Pojad ajastasid oma väljailmumise hästi – jaamakorraldajatel algas puhkus.
Plaan võis meil ju olla, aga Boriss, Naina ja nende lapsed seda ei teadnud 😀 Peaaegu kunagi ei olnud nad siis kohal, kui meie saime panna lõksu. Vahel ei näinud me neid päevade kaupa. Või näitasid end korraks, aga püüdmispuuri ei läinud. Muidugi, emme andis ju süüa. Majapraost kolisid pojad ja ema aeg-ajalt tihedasse põõsastikku ja sealt jooksid üle tänava. Väike põgenik Smaug jooksis isegi peitu ühe auto sisse ja sealt jälle välja, kaugele ära. Püüa siis niimoodi…
Aga ühel päeval olid kassipojad jälle väljas, püüdmispuur valmis ja esimene väike triibik läks sisse. Täiesti juhuslikult olid kohal majaelanikud, kes olid samuti kassipoegi märganud ja proovisid neile abi leida. Kinnipüütud triibik leidis kohe kodu oma majas, nüüd juba mitte enam maja all, vaid toas koos kõigi mugavustega. Ta on osutunud parajaks marakratiks ja praegu tundub, et kooselu koos koeraga siiski ei suju ning peame ka triibikule nimega Milo hakkama kodu otsima. Esimesena püütud triibu käis kohe ka loomaarsti juures ja kõik selle kassipere lapsed said omale sünniajaks 30. mai. Teame nüüd, et kassiema näitas end meile esimest korda alles siis, kui pojad olid juba sündinud.
Samal õhtul läks püüdmispuuri kassi-issi Boriss. Ju oli parajasti nälg näpistamas. Borissi ootas ajutine hoiukodu sealsamas lähedal ja nüüd elab ta juba meie kassitoas, olles jaama kõige suurem paipuksleja.
Jälle läksid päevad, nüüd juba nädalad ja tekkis lootusetuse tunne saada kätte ülejäänud pojad ja kassiema. 10 päeva pärast esimest õnnestunud püüki astus lõpuks lõksu mustvalge kassipoeg. Väike kuri rapsik. See kassipoeg sai hiljem nimeks Smaug. Hoiutuppa jõudes ronis ta üles mööda nii akent kui peeglit ja tema taltsutamine on olnud pikk protsess. Vaatamata alguse raskustele on temast kasvanud üks väga tore ja natuke naljakas kassitüdruk.
Vahepeal saime teada, et kassipoegi polegi kolm, vaid neli! Üks mustvalge on veel majapraos peidus..
Kassiema aga kolis koos triibikuga ära, kaugemal asuva koolimaja hoovi. Seal leidus loomasõbralik inimene, kes meie palve peale andis teada, kui kasse näha. Smaugi püüdmisest läks veel 10 päeva, kuni teine väike triibik püüdmispuuri läks. Jäi sinna kivistunult istuma ja oli ainus, kes ei rapsinud ennast katki. See kassipoeg on saanud nimeks Barbariss. Armas rahulik, praegu aga pesakonna kõige arglikum lapsuke.
Üksinda majaprakku elama jäänud või jäetud näljase mustvalge kassipoja saime kätte järgmisel päeval ja see oli talle tõeline pääsemine. Kassipoeg oli kopsupõletikus ja kahjuks tegi endale hirmust rabeledes kõige tugevamini viga. Tema sai nimeks Kassiir. Praeguseks on ta ravi lõppenud ja Kassiirist on saanud hoiukodu elanikest kõige julgem ja sõbralikum. Armas süle-ja nurrukass, kes ei ole end lasknud häirida õde Smaugi inimvastasest susinast.
Kõik kassipojad käes, puhkused läbi ja alles vaid viimane soov saada kätte ka kuri kassiema. Ema on oma poegade juures olnud väga kaitsev, turtsuv ja ründav. Lootsime, et kui kätte saame, unustab ta oma metsiku poole ära. Päris nii veel läinud ei ole. Ema läks püüdmispuuri septembri alguses ja on hoiukodus olnud sama kuri ning ründav kui tänaval. Tahame uskuda, et küll ta ajapikku harjub elama soojas toas ja näljatundeta. Naina on nüüdseks steriliseeritud ja kolis hoiukodust kassituppa elama eile, kus tal avaneb peagi võimalus taaskohtuda oma laste isa Borissiga 😀
Ligi kuu aega kulus selle perekonna püüdmisele. Oleme meiegi hädas hoiukohtadega ning oma muu elu kõrvalt ei ole alati lihtne leida aega, et aina otsida ja oodata. Kõik püüdmised ei ole nii keerulised, aga see lugu on väärt mäletamist ja jagamist.
On meeldiv, et samast majast ja ka kassipere teisest peidukohast leidus veel märkajaid. Ei ole meeldiv, et me ei saanud abi majaühistult. Nii lihtsalt on. Paljud ei näe. Paljud ei loe ka seda lugu ja ei saa ka kunagi teada, et Mustamäe (ja muidugi mitte ainult) tänavatel elab ka nüüd, aastal 2020 terveid kassiperesid.
Proovime Smaugile, Barbarissile, Kassiirile, Borissile, Nainale ja vajadusel ka Milole pakkuda parimat, niikaua kuni nad kodu leiavad.
Aitäh, et meid aitate, jälgite, toetate!

Kassiir

Kassiiril on õnn katsetada kodust elu

Hei-hei, kiss-kiss!
Mina olen Kassiir ja mind ei ole teile veel tutvustatud. Olen Milo, Smaugi ja Barbarissi õde, Borissi tütar. Mind võib kutsuda ka Kassiir Borissovnaks. Ssss-idele reageerin ma hästi.
Sündisin Mustamäel ja olin peaaegu kogu aeg kahe maja vahel praos peidus. Mu päästjad teadsid, et olen olemas, aga välja tulin ainult mõnel korral ja hästi korraks. Ühel päeval läks emme koos mu õdedega teise kohta peitu ja ma jäin täitsa üksi. Üks rott elas ka minuga samas praos ja sõi mulle pandud toidu tihti ära. Kõht läks mul lõpuks täitsa tühjaks ja siis ma lasin ennast ikka kinni püüda. See oli väga hirmus ja ma rabelesin lõksus niimoodi, et mu alalõua huul ja nahk tulid alalõualuu küljest natuke lahti. Mind viidi arsti juurde ja seal selgus, et mul on kopsupõletik ja herpesviirus ka.
Minu haava õmmeldi ja pidin kandma kraed, aga ega väikese kiisu huul pole mingi padjapüür, et nii jääbki. Lõpuks haav paranes ära, aga mitte päris endiseks. Ega seda tegelikult ei märkagi ja ma arvan, et olen ilus tüdruk ikka.
Kuigi ma olen oma õdedest kõige niruma tervisega, hakkasin ma juba arsti juures nurruma ja süles meeldib mulle ka väga olla. Õed on tõrksamad, emme õpetas neid. Kuulsin, et kodu leidnud vend on ka täitsa sõber. Ma ei ole veel päris terve, aga ma olen tore ja armas ja tahan lõpuks ikkagi päris koju saada.
Ah et miks mul selline nimi on? Minu hoiuinimene arvas, et see on ühele kassile täitsa sobilik nimi ja minuga seoses olevat palju arvetega majandamist ka. Eks ma võin võtta selle enda peale tõesti. Näiteks tšekkidega mängida, klaviatuuril klõbistada ja oma käpajälje võin dokumentidele ka panna.
Olen sündinud mai lõpus 2020,
Suur tänu Univeti ja PetCity Rannamõisa loomakliinikute arstidele ning abilistele, kes minu eest on hoolitsenud! Aitäh Erlele, kes aitas mind arsti juurde ja mulle kaasa elab.

Kontakt: info@kassijaam.eu

Väike lohe Smaug

Väike lohe proovib kuidas on olla kodulohe 🙂


Hirm on. Maailma kõige suurem hirm on. Hirm teeb aga kassipoja draakoniks.
Väike Smaug on alles kaks päeva tänavalt ära. Mustamäe korrusmajade vahel ta ennast koos oma perega peitis ja jaamakorraldajale silma jäi.
Nägime näiteks ka, kuidas järjekordse püüdmiskatse ajal siis veel nimetu mustvalge kassipoeg ronis auto sisse. Sealt aga mõne minuti pärast tuhatnelja mitusada meetrit eemale ja silmist kadus. Õnneks tuli ta meile teada olevasse pelgupaika tagasi ja astus 20.08 püüdmispuuri.
 
Hoiukodu tunnistab, et kümnete seniste hoiukassipoegade hulgas on selle väikese hirm üks suurimaid.
Muidugi läheb ajapikku kõik paremaks, aga praegu ta enamasti väriseb, susiseb, turtsub, ründab. Kõike samal ajal 🙂 Natuke lohutab teda pulga otsas oleva suletutiga paitamine.
Smaug teeb ilmselt oma peret igatsedes kaeblikke hääli ja põgeneb sületeki eest paaniliselt mööda akent, peeglit või ust üles. Nii vigastas ta esikäpa kahte küünist, mis kliinikus üle vaadati ja peaks ilusti paranema.
Smaug on tüdruklohe ja tema sünniajaks võib arvata mai lõpu 2020.
Kätte on veel saamata üks tema õde või vend ja ema. Nad on oma kadumistrikkidega teinud püüdmise väga raskeks, aga me ei jäta…
Püütud on tema vend ja isa, aga see on juba teine lugu.

kontakt: info@kassijaam.eu

Matilda, kellel on vedanud

Matilda on leidnud kodu


 

Olen jaamakass Matilda ja mõtisklen siin, et mul on kohutavalt vedanud, et Kassijaama sattusin.
Minu minevik ei vääri meenutamist, sest seal ei olnud mul sellist pehmet pesa, hoolimist ega arstiabi.
Siin on kõik teisiti. Hea on.
Viimati, kui ma hambaarsti juures oma suu avasin, oli arstitädi täitsa rahul ja ütles, et tablette mina võtma hakkama ei pea. Et lõpuks ometi olen täitsa piisavalt paranenud. Ma näitan seda iga päev välja ka, kui hea mul nüüd olla on. Sõtkun kasvõi tund aega järjest ja ootan, kuni saan oma paid.
Mitte keegi ei saa minust mööda, kui ma mängida tahan. Trügin teistest ette ja oskan teha ebadaamilikke hüppeid. Isegi võõrastele võin ennast tutvustada. Minuga on ka sellepärast lihtne, et mu näost saab kohe aru, mis tujus ma olen. Tavaliselt olen paitujus. Oskan ka teada anda, kui sa teed midagi liiga äkki või valesti.
Tahtsin siin kuulutada, et ma olen nüüd valmis koju minema. Minu kodu peaks teadma, et hambaarst tahab mind aasta pärast jälle näha. Sinnani aga oleks vaja iga päev kulutada umbes minut ja minu igemetega natuke tegeleda. See ei ole raske ega kulukas.Hambaid mul ühtegi pole, nii et isegi kui ma tahaksin hammustada, teeks see minu inimesele ainult nalja.
Ja ära üldse muretse, kuidas ma süüa saan. Söön krõbinaid ja valin konserve.

Loodan, et mul veab varsti veel rohkem ja leian oma kodu.
info@kassijaam.eu

Amanduse uued kombed

Broneeritud 🙂

Meie uuel punasel poisil on nüüd nimi ja ja mõned uued kombed. Kuigi minevik on kurb, siis Amandus enam ei ole.
Ta on jätkuvalt väga häbelik, aga suunurgad ei ole enam allapoole ja silmadest on kadumas katkise südame peegeldus.
Amandus ei suuda vastu panna suleridvale ja udjab seda tasakesi oma pehmete käppadega. Paikäele kergitab pea vastu.
Lisaks teeb ta naljakaid liigutusi. Lootuses konservi saada või uudishimule mitte vastu pannes tuleb ta oma puurikorteri magamistoast välja ja kukub kenutama 🙂
Armsast sabata kassipoisist Amandusest saab kindlasti ajapikku väga tore sõber. Ta on alles noor, peagi saab aastaseks.
Tehtud on esmane vaktsiin ja parasiisitõrje, pandud kiip, kastreeritud.

Punane kassipoiss

Meie hoole alla jõudis üks kurb kassipoiss. Terve tema elu on olnud täis hirmu ja kannatusi ning seda sugugi mitte tänavakassina.
Seda kiisut palus aidata hea inimene, kelle toita on meie järjekorrakassidest esimene ootaja. Selle ootaja koha saigi punane kassipoiss, sest tema ootamine oli liiga hirmus.
Sellel kassil olid omanikud, aga miks neil kass oli, jääb arusaamatuks. Mida oleme kuulnud: kassi hoiti enamasti pööningul ja kui ta alles väike oli, unustati ta alkoholi tarvitades kolmeks päevaks kuuri, kus rotid väikese abitu looma saba ära närisid 🙁
Õnneks ei olnud probleemi sealt kassi ära võtmisega.
Palju rohkem me ei tea ja tahakski selle koleda mineviku unustada, et aidata uut elu alustada. Täname väga kassipoisile abi otsijat prouat.
Kiisu on alla aasta vana, väga arg, sest temaga ei ole tegeletud ja inimene ei saagi olla usaldust ära teeninud. Paide ja hea toidu abiga proovime nüüd tema hirmu vähendada.
Praeguseks on ta kastreeritud, saanud parasiiditõrje ja kiibi, varsti saab esmase vaktsiini.
Oma nime ta ei ole meile veel öelnud. Võibolla sellepärast, et seal kodus tal nime ei olnudki…
Loodame väga, et leiame sellele armsale kassipoisile esimesel võimalusel kodu, kus ta oleks hoitud, armastatud, kaitstud.

Kontakt:info@kassijaam.eu

Sirmik ja tema parim sõber

Sirmik jäi hoiukodusse


 

Ära anda pallirallirada.
Vanust mõned aastad, vastupidav ja terve.

Anname palliralli ära ainult koos jaamakass Sirmikuga. Sirmikul nimelt on pallirallisõltuvus. Ta kas magab, sööb või ajab seal raja ääres palli taga. Tõstame selle koristamise ajaks kuskile mujale, Sirmik järgneb ja udjab palli ka toolil, prügikotil või ükskõik mille otsas.
Sirmik on tark kass. Milleks joosta palli järel mööda tuba, kui saab olla natuke nagu tugitoolisportlane ja istudes või isegi lamades sportlik olla. Vahel natuke tukastada ja siis jälle mõned ringid. Sirmik ei tüdine sellest kunagi.
Sirmik on umbes 5-aastane kurvikas sõbralik kassidaam ja on kohe valmis koos palliralliga koju minema.
Vaktsineeritud, kiibistatud, steriliseeritud.
Kirjuta meile, kui oled valmis nii Sirmiku kui tema parima sõbra eest hoolt kandma.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Hoiukass Siesta

Siesta on leidnud kodu


Hoiukass Siesta otsib päriskodu.

Jõhvi tänavatelt pääsenud kassitüdruk Siesta kolis umbes kuu aega tagasi eraldi hoiukodusse. Siesta oli enne kolimist kartlik ja umbusklik ning ei soostunud eriti isegi nurruma.
Meie rõõmuks ja Siesta õnneks on tema praegused hoiuinimesed ta nüüdseks ära taltsutanud!

Viimased “Siesta sõnumid” andsid meile teada:
“Siesta on läbi teinud täieliku muutumise. Enam meid ei karda, eest ära ei jookse. Tuleb küsib pai ja mitte enam ainult sööginõu juures 🙂 Süles endiselt pigem olla ei taha, aga samas pole ka põhjust teist ju väntsutada 😉 Väga tihti laseb kuuldavale nurru, ning seda vahepeal täiesti niiöelda suvalistel hetkedel. Minu hinnangul on tegu väga toreda ja aktiivse nurrumootoriga, täiesti funktsionaalne kodukass.”

Nii taltsutatav kui dresseerijad on väga tublid ja nüüd saab juba öelda, et armastuse ja ajaga saab Siestast ka päriskodus pärast kohanemist üks armas ja vahva, täiesti funktsionaalne kodukass 🙂
Siestale meeldiks, kui tal oleks sõberkass.

Siesta on umbes 8 kuud vana, steriliseeritud, kiibistatud, vaktsineeritud.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Fiesta kolis Kassijaama

Fiesta on leidnud kodu


Täiskasvanud jaamakasside kirjusse seltskonda on sulandunud üks väike vahva kassitüdruk.
Jõhvi tänavaelust päästetud augustis 2019 sündinud Fiesta elas enne hoiukodus, aga sealsed liigikaaslased tema sõbrakutseid vastu ei võtnud.
Nii kolis lustlik Fiesta Kassijaama, kus pärast väikest kohanemisperioodi tunneb ta ennast väga hästi. Poeb kõigile (peale jaamakorraldajate) külje alla, eriti Houdinale ja Stinnele. Kepsleb, hüpleb ja mängib. Nurrub, aina nurrub.
Konservijagamise ajal nühkerdab vastu inimest, muul ajal hoiab eemale, kuni uudishimu jälle lähemale sunnib.
Fiestale meeldiks väga kodu, kus oleks mõni kassisõbralik kass ees, kes temaga mürada viitsiks.
Kui kassi ei ole, siis võib mängida inimesega ka, kui sel sõbraks saamisel natuke kannatust jätkub.
Hoiukodus oli ta nii nutikas, et hakkas ta oma mänguhiiri inimesele kätte tooma, et mänguaega ikka efektiivsemalt kasutada. Kassijaamas õppis ta Sirmikult kohe ära palliralli nipid.
Uued asjad, kohad ja tutvused on Fiestale natuke hirmutavad, aga seda ainult alguses.
Oleme märganud, et Fiesta sügab ennast natuke rohkem (keskmise kassiga võrreldes). Võib juhtuda, et tema toiduvalikuga peab esialgu natuke tegelema, et leida talle õigeim, välistades see mittesobiv. Kassijaamas on meil nende katsetustega keeruline.
Fiesta on steriliseeritud, vaktsineeritud, kiibistatud, saanud sise-ja välisparasiidivastase tõrje.
Kontakt: info@kassijaam.eu
 
#Fiesta
#o