Author Archives: Jaamakorraldaja

Krussu

Krussu kohta tahaks öelda, et ta on maailma kõige armsam kass. Maailma või mitte, aga võimatu on temaga tutvudes jääda ükskõikseks.

Krussu on umbes 10-aastane väike omapärane ilmeka näoga kiisu. Tal on lühikesed jalad, mis vedruna hüpitavad tema ümarat pisikest keret soovitud kõrgustesse. Tal on krussis otsaga saba ja kui ta mööda tuba ringi vudib, võib silmi kissitades arvata, et heas toitumuses kährik on elamisse sattunud.
Krussu tahab väga inimese tähelepanu. Piuksudes hakkab ta oma inimese järel käima ja pai küsima. Hea meelega nuusutaks ta terve silmnäo iga natukese aja tagant üle ja teeks peamüksu. Alguse ajad elab ta üle kappi või teki alla peitudes, aga harjudes saab temast heas mõttes suhtesõltlane. Vaatamata kogunenud aastatele on temas palju mängulusti.
Tema tulevase kodu inimene võiks olla üsna kodune, muidu Krussu üksi kurvastab. Väikeste laste tähelepanu asemel eelistaks ta aga hoopis teisi kasse, kuid garantiid, kas tema just teistele sobib, me muidugi anda ei saa.
Krussu on hiljuti läbinud põhjaliku kontrolli loomakliinikus ja tal on kõik vajalikud protseduurid tehtud.
Krussu, kelle minevikus on nii tänava- kui kodukassi elu, otsib Kassijaama hoiukodus elades omale ideaalset kodu.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Mikk

Talupoeg Mikk tahaks linnavurleks hakata!

Mikk on püütud ühe vana talumaja lakapealsest ja ootab nüüd ajutises hoiukodus, et elu talle täiesti uue lehekülje keeraks. Heina sees hullamine on tore küll, aga kui nälg näpistab ja külmad ööd kiusavad, siis kõlavad diivan, konserv ja pai nagu muinasjutt.
Mikk protesteeris esialgu paide ja puudutuste vastu, aga nüüd on temast saanud tõeline nurrumasin. Ta on leebe ja vaatab üksisilmi teda sülle võtnud inimest.
Mikk on sündinud juunis 2017, saanud parasiiditõrje ja esmase vaktsiini.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Miina

Miina elas koos oma ema ja õdede-vendadega ühes talukohas, kus seal nädalalõppe veetev loomasõber neid märkas ja Kassijaamalt abi palus.

Väike Miina läks esimesena lakapealsele pandud püüdmispuuri ja leidis kiiresti omale kodu

Leila kõne

Tere! Olen Leila. Peatusin hetkeks, et pidada üks kõne.

Sain oma nime šašlõkikibaari järgi Põhja-Tallinnas. Minu hoiuinimene püüdis kavalat atribuutikat kasutades mind sealt hoovist koos vennaga kinni juba ammu, kui olime alles väikesed pojad. Vend sai nimeks Lembit ja kolis üsna ruttu kuskile ära. Räägitakse, et koju. Ma oleksin ka tahtnud, aga mind ei ole tahetud. Kordagi kositud, kunagi küsitud. Siiamaani, kaks aastat. Miks?
Minu hoiuinimene ütleb, et häid kodusid on palju vähem kui kodu vajavaid kasse. Ta ütleb ka, et inimestele meeldivad kassid, kes tahavad seltsi, oskavad nurruda ja lubavad endale pai teha. Inimestele meeldivat millegipärast ka värvid, mis ei ole valge ja must. Ja pikem karv meeldib rohkem kui lühem.
Mul ei ole midagi sellist pakkuda. Ma olen tavaline ebatavaline kass. Ma otsustasin juba väikese kassina, et ma ei taha nurruda. Ma ei taha pai.
Inimene võib minuga koos elada, sest ta annab süüa, parematel päevadel sinki. Siis ma võin olla temast vurrude kaugusel. Kui ta mind üle kavaldab ja sülle krabab, siis mul saab küüsi lõigata ja ussirohutabletti saab ka anda. See on küll viimane piir, mida ma talun. Parem, kui mind rahule jätakse.
Voodis olen ma broneerinud ühe kindla koha, kus ma magan niikaua, kuni ta mulle otsa vaatab. Siis ma lähen ära. Tavaliselt laseb ta mul olla ja oma asju ajada, ainult öösiti tahab ta millegipärast just minu kohal magada.
Minuga koos elab veel palju kasse. Kahte ma armastan, ühte ma ei salli, ülejäänud on täitsa toredad, ainult jõmpsikaid peab vahel korrale kutsuma.
Mida ma veel armastan. Singist juba rääisin. Rõdul linde vaadata tundide kaupa (kõk on turvaline, ärge muretsege) ja selja peal käpad lae poole magada, kui ma arvan, et keegi ei näe. Sooja armastan ka, juba ootan, et ahju hakatakse kütma.
Hoiuinimene ütleb, et ma olen ilus, väga armas ja et mul on naerune nägu, kuigi kõnet ma pean täiesti tõsiselt.
Tõsiselt küsin, kas ma võiksin kellelegi meeldida just sellisena nagu ma olen? Ma ootan niikaua kui vaja.
Minule võib kirjutada siia: info@kassijaam.euIMG_9967

Üks minu põõnamise asenditest:IMG_7845

Mirjam, Murjam ja Mäuram ehk kastikiisud

Ühel pühapäeval juulikuus 2017 oli Kassijaama ukse taha toodud “kingitus” – kast, kus kolm pisikest nõrka, kõhna ja veetustunud kassipoega, vaevu kolmenädalased. IMG_6296-001 Tegu ei saanud enam olematuks pöörata, kõige väiksemad jaamakassid vajasid kohe abi.  Oli aja leida koht  ja algas igapäevane loomakliinikus käimine, et neid vedelikuraviga toetada, kaaluda ja kosumist jälgida. Hoiukodu pidi muu elu jätma sinnapaika ja hakkama kassipoegi ööpäevaringselt mõnetunniste vahedega toitma.

IMG_6351

Mõni nädal hiljem olid kassitüdrukud juba palju tugevamad ja tublimad, Oskasid ise süüa, maadelda, mürada ja olla lõpmata armsad.

Mirjam oli teistest väiksem ja nõrgem, aga ta kasvas omas tempos ja on väga tubli väike plika. Armastab  inimese lähedust ja kaisus magamist, eriti nina vastu nina müksata ja nurruda.Mirjam

Mäuram oli kolmiku kõige isepäisem. Kasvades sai aga temast samasugune inimese kõige suurem sõber nagu õde Mirjamistki. Kui saaks aga kaissu ja lähedale. Mäuran oskab võtta naljakaid asendeid ja olla armsalt kohmetu, ise lakkamatult nurrudes.Mäuram

Murjam (uues kodus) oli algusest peale olnud teistest hakkajam ja suurem. Tema oli ikka esimene söömas ja müramas ja inimesel ukse peal vastas piiksudes ja rõõmustades. Süles nurrumine oli täiesti käpas.

Mirjam ja Mäuram on saanud esmase ja korduvvaktsiini, parasiiditõrje, kiibi ja passi.IMG_0861 IMG_0760

Kastikiisude käpakäigust saab lugeda ja rohkem pilte vaadata hoiukodu blogist

Oleme Kassijaamas väga tänulikud kõikidele annetajatele, kes kastikiisusid toetanud on. Kliinikus käimised, toidud, lisandid ja protseduurid kolmele mitteplaneeritud pojakesele on kulukad ja kõik toetused on meile suureks abiks.

Kontakt: info@kassijaam.eu

 

 

Simmo ja Sia

Simmo ja Sia  on millalgi 2017 a mai keskel Saaremaal Mustjalas sündinud kassipojad, kelle eest hoolitses esimestel päevadel MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu. Jaaniõhtul reisisid nad mandrile Kassijaama hoiukodusse, kaaludes veidi alla 500 grammi, aga olles täis mängulusti ja energiat. Samuti oskasid nad kohe kõiki kassitarkusi – liivakasti ja kratsipuud kasutada, nurruda, mänguhoos õe või venna peale turtsatada ja külg  ees kangetel jalgadel hüpelda.

Kassipoegade tervis on käinud üle mägede ja orgude, võideldes herpesviiruse ja ilmselt ka kalitsiviirusega, kuid praeguseks on nad tublisti kosunud ja jätkavad toidukausside tühjendamast üksteise võidu.

Simmo kasukas leiab siiamivärve, valgeid jutte, triibulist saba. Tal on sinine silm, natuke pikemat sorti koonuke. Nurrumootor on seadistatud kõige tugevama peale ja lisaks õde Siale armastab ta ka inimest üliväga, joostes talle saba püsti uksele vastu ja võimalusel otse sülle. Väga aktiivne ja rõõmus trööbeldis.

Sia on poolpika karvaga imeilus ja ilmekas kassitüdruk. Tema eripäraks on tavalisest veidi lühem saba. Sia on samasugune aktivist ja traageldis nagu vennas. Oskab võtta naljakaid asendeid, teha akrobaatilisi trikke ja tuju kümne sekundiga heaks.

Koos on neil väga tore mürgeldada ja üksteise kaisus magada. Kui keegi plaanib võtta korraga kahte kassi, siis nemad ongi just see õige paar!
Kui aga kellegi süda hakkab kiiremini tuksuma just ühe peale neist, siis võta palun ühendust, saame tuttavaks.

Simmo ja Sia silmad on saanud tugeva herpeskahjustuse ilmselt kohe, kui nende silmad avanesid. Nüüdseks on nende silmad opereeritud – puhastatud ja õmmeldud. Kindlasti ei tee silma puudumine neid kuidagi kehvemaks ja hoiukodu võib kinnitada, et seda tõepoolest isegi ei märka.

Mõlemad on saanud nii esmase kui korduvvaktsiini, parasiisitõrje, neil on kiip ja pass. Simmo on kastreeritud ja Sia steriliseeritud.Simmo ja Sia
Simmo ja Sia kasvamise loo ja palju vahvaid pilte leiab hoiukodu blogist nendenimeliste rubriikide alt. https://padijapasteet.wordpress.com/

 

Triip ja Turbo

Triip ja Turbo on õed, kes on sündinud 01.09.2015. Alates 2017 aasta juunist elavad nad Kelmiküla Kassijaamas ja otsivad uut kodu. Need sõbralikud, aktiivsed ja jutukad kassitüdrukud  on vaktsineeritud, steriliseeritud, saanud parasiiditõrje ja kiibi.

Triibu ja Turbo esimesi päevi Kassijaamas kommenteerib Sassik:

“No mida te ise arvate, mida mina sellest arvan?!” poriseb Sassik kulmu kortsutades ja ennast kergelt puhevile ajades. “Just oli siin parajalt rahulik ja õdus, keegi ei kahelnud minu kuninglikus soos ega õiguses troonile. Olete vist isegi kuulnud, et meil on palju uusi elanikke. Vareenik ja Stjopa – nemad on rahulikud poisid. Head alamad. Istuvad oma pesas ja on eluga rahul. Vahel lubavad isegi enda konservist kümnist võtta. Aga need plikad! Ausalt öeldes ma vahel ei saagi aru, mitu neid on ja kumb on kumb. Mõlemad on nii ühte nägu ja kogu aeg liikumises, vahel isegi sünkroonliikumises. Nimed on neil ka vastavad – Turbo ja Triip. Ehk TT, nagu jaamakorraldajad neid kutsuma on hakanud.”

“Hea küll”, Sassik ohkab. “Loomulikult on mul hea meel, et me saame neile abiks olla. Neil oli kodu, aga halbade asjaolude tõttu ei olnud perenaisel võimalik TT-d enam pidada. Ja nii nad siia jaama – khm, vabandust – minu kuningriiki jõdsidki. Kaheaastased tabby-hallid kassiõed, ploomikarva ninade ja varvastega. Uudishimulikud ja häälekad, ninapidi igal pool juures.”

“Kuidas kasvatada sellistest rüblikutest sõnakuulelikud õukondlased? Või veel parem – leida neile uus päriskodu? Annan kaasa pool kuningriiki!”

 

Stjopal on lugu rääkida

Viimane kuu on muutnud minu elu. Enne ma elasin õues, iga ilmaga, mul ei olnud kodu. Kõhu ma sain kuidagi täis ja vahel pidin söögi pärast võitlema. Minu eest keegi suurt ei hoolitsenud, aga mind märgati! Ühel päeval lubasin ma ennast väikesesse kasti panna ja mind viidi arsti juurde. Seal olen ma käinud veel mitu korda, et mu tervis korda saaks ja saigi! Mul on nüüd hea olla. Kõrvad ei sügele ega valuta enam.  Külmale ma loovutasin oma kõrvaotsad, aga seda valu ma enam ei mäletagi. Need vastikud puugid ei hammusta enam igalt poolt. Mu kasukas on korras, armid paranenud ja see, et mu kõht on täis, on veel kõige toredam. Ma kaalun juba kuus kilo ja ma kuulsin, kuidas arstitädi ütles, et nüüd küll aitab. Aga mis ma teha saan, kui enne oli kogu aeg nälg ja nüüd on kauss kogu aeg täis.

See arst, kelle juures ma käisin, on väga tark. Ta vaatas mu kriimulist nägu ja ütles, et mul on arvatavasti aids, kassiaids. Et mul on FI-viirus ehk immuunpuudulikkuse viirus. Ta tegi testi ka ja nii ongi. Miks mu inimestel suunurgad korraks allapoole vajusid, ma ei tea, mul on nüüd ju kõik nii hästi. Pärast sain aru, et muretseti, et kui ma tahan teiste kassidega kakelda, siis on mulle raske korterit leida. Aga ma ei taha ju. Ma ei taha kellegagi kakelda ega ammugi kedagi hammustada. Enam pole vaja. Ma olen oma uues elus kokku puutunud juba üle kümne uue kassiga ja mul ei ole nende vastu midagi, kui nemad on minuga ka sõbrad. Ma kolisin mõni päev tagasi Kassijaama ja mul on siin ka kõik mõnusasti.  Kõik panevad tähele, kui teine kass mind nuusutab, siis mul hakkavad varbad edasi-tagasi liikuma. Ja kui inimene pai teeb, siis ma teen sedasama, puksin ja nurrun ka. Üks neist ütles, et ma olen kõige tagasihoidlikum, teine, et õige alandlikum ja rahulikum, kolmas, et kõige sõbralikum kass.  Ma panen oma valge saba panti, et ma olen tõesti parim kassist elukaaslane, kui keegi hindab rahulikku ja leebet sõpra-seltsilist. Ma ei tee pahandusi, ma isegi ei tea, mis asi pahandus on. Ma tean aga, et inimesed mulle meeldivad ja teised sama rahulikud kassid ka.

Minu inimene peaks lisaks paide jagamisele olema valmis ka mu tervist jälgima. Regulaarselt peab vaatama, kas mu kõrvad on puhtad ja kas mu hambad ning igemed on sama korras nagu praegu.  Kui ma peaksin haigeks jääma, siis ei tohiks arsti juurde minekuga venitada. Kui ma olen sulle tähtis ja armas, siis sa teed seda ju nagunii, eks.

Kui keegi veel ei tea, mida FIV kassidele ja nende inimestele tähendab, siis siin on üks päris kasulik lugemine, mille on kokku pannud MTÜ Kasside Turvakodu: https://www.facebook.com/KassideTurvakodu/posts/275618662499435

Ma väga tahan, et keegi ei kardaks mind ja minu viirust. Ma väga palun, et keegi armastaks mind päris oma kassina. Ma ei ole üldse veel vana ka – aastat viis või umbes nii.

Mul on oma pass ja kiip, mulle on  tehtud vaktsiinisüst ja khm, ka kastreerimine. Kirjutada võib mulle: info@kassijaam.eu

 

Stjopa

Stjopa tahab hakata üht käppapidi juba kodu otsima. Enne Kassijaama hoiukodusse jõudmist kandis ta teist nime ja elas teistsugust elu. Elu, mis võimaldas elus püsida, aga ei midagi rohkemat. Stjopa elas Harjumaal ainult õuetingimustes, nii suvel kui talvel. Ilmselt on külma käes kannatanud tema veidi rullis kõrvaotsad. Ta leidis pererahva, kellelt süüa küsida. Vahel pidi toidu pärast küll teiste kassidega kaklema, aga selline see mitte-kellegi-kassi elu juba on. Kust ta sinna ilmus, ei ole teada, aga tõenäoline on, et ta on üks paljudest suveks võetud ja sügisel hüljatud kassidest. Tema vanuseks võib pakkuda umbes viie aasta ringis.
Stjopa, kes on armas nagu jääkarupoeg, hindab paitamist ja on alandlikult tänulik iga tähelepanuhetke eest, aina rulludes ja keerates ette kord ühe, siis teise külje. Teeb oma suure kasvu kohta naljakat piiksuvat häält – tervituspiiks on ühel kõrgusel, sööginurumise jaoks teisel ja tableti eest põgenemisel on oma meloodia.
Hea isuga Stjopa on iseloomult rahulik ja oskab väga hästi nautida sooja tuba, täis kõhtu ja inimese hoolt.
Stjopa on kastreeritud ja kiibistatud, saab veel mõned raviprotseduurid, siis peagi ka vaktsineeritud ja on seejärel juba valmis koju minema.

Info@kassijaam.eu

Vareenik

Vareenik jõudis meieni Narvast. Sealsed tublid kassipäästjad palusid meil tänaval seiklevat emast triibikut aidata ja nii läks kass Narvast saabudes pärast lühikest vahepeatust Kassijaamas kliinikusse steriliseerimisele. Seal aga selgus, et tegemist on hoopis kastreeritud kassipoisiga. Mis tema koduga on juhtunud, ei ole teada, aga meie proovime leida uue, kes teda enam ei hülgaks. Vareenik on väikest kasvu ja armsa olemisega kiisu ning pole imestada, et teda tüdrukkassiks peeti. Sünniaeg on tal ilmselt 2015 aasta paiku.
Vareenik on hästi leplik ja leebe. Uude olukorda sattununa imestas küll kõvahäälselt, kuhu ta sattunud on, aga üha enam harjudes asendusid näu-seeriad  nurruga. Nurr tuleb paitamise peale. Siis muutub mureliku näoga kössitav kass varbasirutajaks rullujaks-kurrujaks. Ilmselt ta mäletab, et inimene, see oli kunagi midagi head…
Vareenik on kastreeritud, vaktsineeritud ja kiibistatud.

Info@kassijaam.eu