Author Archives: Jaamakorraldaja

Ära anda kolm kassipoega Spette, Tille ja Frode.

Ära anda kassipojad.
Üks kõige tavalisemaid pealkirju kevadest sügiseni, mida kümneid kordi lugedes võib hetkeks unustada, et iga kuulutuse taga on väike elusolend. Oma iseloomu, vigurite ja vimkadega. Oma saatuse ja lootusega.
Meie tahame ära anda Spette, Tille ja Frode. Ära anda ainult sama hoolivasse kodusse nagu on nende praegune hoiukodu, kus nad on terveks ravitud herpesviirusest, saanud parasiiditõrjed, kiibid ja esimesed vaktsiinid. Neist on kasvanud sõbralikud ja toredad kassipoisid.
Tille mustvalgelaiguline kasukas oli alguses haiguse tõttu räsitud, aga nüüd on välja tulnud täitsa eriline, maskiga ja läbikumava triibuga kostüüm 
Frode karv on aga natuke lokkis ning Spette on nii rõõmsalt püsimatu, et pildile saamisega on tükk tegemist.
Panime neile sünnipäevaks 21.mai. Kuna kolmiku emal ei olnud kodu, siis sündisid nad koledates tingimustes soojaveetrassi juures ühe loomakliiniku taga. Õnneks ei jäänud nad märkamata ja nüüd vajame veel rohkem õnne, et mustad Spette ja Frode ning mustvalge Tille leiaksid päriskodud!


info@kassijaam.eu

Frode

31.07.2018

Tema on 610 grammi õnnelikku musta kassipoissi Mustamäelt, Spette ja Tille vend. Nimeks Frode.
Kui Spette ja Tille lasid end esimese teadaande peale kinni püüda, siis kolmas pesakonna liige kord näitas end ja siis oli jälle mitu päeva kadunud.
Täna hommikul aga pistis ta telefonist lastavate näugatuste peale võpsikust oma peanupu välja. Pool tunnikest peitusemängu ja siis sai nälg hirmust võitu. Natist kinni ja käepärast olnud poekotis oli tema esimene peatuspaik.
Nüüd on Frode juba kliinikus arstide hoole all, et ligi pool kilo raskematele vennastele kaalus järele jõuda ja tervemaks saada.
Kõik mustade kassipoiste sõbrad, jääge jälgima reklaami!

info@kassijaam.eu

Kassipoisid Spette ja Tille

„… kui jaamakorraldaja kliinikusse astus, siis olid kassipojad juba ootamas.“ Täna tutvustame teile peatselt kodu otsima hakkavat kaht toredat kahekuust kassipoissi Mustamäelt, mille nimest tükk (või rohkem) on ka mõlema kasukasse jõudnud 🙂 Elasid nad ühe loomakliiniku läheduses, kuni üks veterinaartudeng nad sealt toidukarpide vahelt üles noppis ning kliinikusse ravile toimetas.

Musta kasukaga poiss on Spette. Tema on julge, seltskondlik, igati hakkaja ja käivitab kiiresti oma mõnusa nurrupõrina. Igal nautlemishetkel keerab ta kõhu üles ning iga mänguasja peale käivad kiiresti käpad. Spette on ka parajalt pontsakas kassipoeg, temast kasvab kindlasti ikka mitu-mitu kilogrammi kaunist kassi.
Mustvalge kasukaga poiss on Tille. Tema vajab natuke aega ning harjumist, enne paikäte nautima hakkamist. Kuna ta tervislik seisund oli leidmise hetkel kõvasti halvem, võib olla see seotud ka kehva enesetundega, kuna iga päevaga muutub ta elavamaks ning uudishimulikumaks. Kolmandal ravipäeval ronis ta juba ise inimesele sülle ning sisimas meil on tunne, et temast kasvab üks üle kõige inimesi armastav kass.


Kontakt: info@kassijaam.eu

Käksu vajab kiusamisvaba kodu

Käksu on leidnud kodu


 

Sõna saab märtsis 2018 sündinud Käksu:
“Kui te küsite, kuidas ma elan, siis ma vastan, et diivani all. Ja vahel ka diivani peal.
Mulle mu elu hoiukodus väga meeldib. Näitan seda välja vastu oma hoiuinimese jalgu nühkides ja kõva nurruga. See, et ma kunagi pahur ja mossis olin, unustage ära. Ma ise olen juba unustanud.
Aga diivani all elan sellepärast, et üks minu kuuest karvasest sõbrast ei taha minuga sõber olla. Kui ta mind näeb, siis ta tuleb mulle kallale. Ma unustan selle küll kümne minuti pärast ära ja julgen jälle välja tulla, aga mulle üldse ei meeldi, et ma talle ei meeldi. Õnneks ta magab palju rohkem kui mina, aga ikkagi võtab ohkama.
Inimene ütles, et peagi pärast on mul kliinikus käidud, kus mind kurriliseeritakse.
Kui te ei tea, mis see tähendab, siis küsige inimeselt, mina ka ei tea, liiga keeruline sõna oli. Vist midagi sellist, et ma ise kogemata kunagi uusi väikeseid käksusid siia maailma ei tooks.
Tahaksin väga leida kiusamisvaba kodu!
Mulle saab kirjutada siia: info@kassijaam.eu ja minust kirjutatakse ka veebipäevikus 

Käksu on vaktsineeritud ja kiibistatud.

Juuniori lugu

Tegelikult me selle kassi lugu ei tea… Teame, et ühel päeval enne jaanipühi oli ta Kadriorus ehitusplatsil. Keegi teadis kedagi, kes nägi kedagi, kes ütles, et kass visati autost välja.
Kiipi Juunioril ei ole, aga kodu on tal ilmselt kunagi olnud, sest kassipoiss on väga sõbralik ja usaldav. Õues päästmist oodates sai ta peksa kohalikult kõutsilt ja torgata siililt. Puugid haakisid külge, kõht läks tühjaks ja kuuse all oli külm magada.
Õnneks leidus märkajaid-muretsejaid ja imelikke keerdkäike pidi jõudis abipalve meieni.
Juunior saabus Kassijaama ja keris end kerra, magama. Lülitus kõigest täiesti välja, sest ta oli väga väsinud. Väsinud kodu kaotusest, tänavaelust, valvel olekust, hirmust.
Kui Juunior oli end välja maganud, selgus, et ta on väga tore kass!
Miks temast Juunior sai? Sellepärast, et ta on Sassik juunior 🙂
Vanust on umbes seitse kuud (kes teab, äkki sündis ta lausa uusaastaööl). Peale parasiiditõrje pole me saanud temaga veel palju ette võtta, aga teeme ta korda ja siis saab üks kodu omale tõeliselt vahva kassi!

Kassipoeg Miisu Mustamäelt

Miisu on leidnud kodu


Miisu leiti 18.06.2018  ühe suure kortermaja eest õuest, väriseva määrdunud õnnetusehunnikuna. Paljud majaelanikud ei teinud temast välja, aga üks inimene ei saanud teisiti, kui asus teda püüdma. Endal kodus kaks kassi ja kaks koera, leidis ta ometi võimaluse pisikesele kodutule kinnisel rõdul ajutine hoiukoht tekitada. Kui abipalve meieni jõudis, suunasime loiu, isutu ja turtsuva kassipoja loomakliinikusse, kus selgus, et tal on herpesviirus. Õnneks on juba esimesed päevad ravi ja turgutust toonud hea tulemuse. Silmad enam ei jookse, nohu on peaaegu otsas ja isu kasvab. Hirmunud kassitüdrukust koorus välja kleepkassihakatis, kes tahaks ainult süles ja kaisus olla, lakkamatu nurr saatjaks. Ka mängulust on sabaotsa sisse pugenud.
Leidja proovis teada saada, kas kassipoeg on ehk kellegi oma ja õnnetult välja saanud, aga ei tulnud ühtegi vihjet ega kinnitust sellele.
Umbes kahekuune Miisu käib peagi uuel kliinikuvisiidil ära ja hakkab siis omale päriskodu otsima.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Tähni

Tähni elas Tallinnas Kassisaba asumis umbes neli aastat ehk sündinud on ta umbes 2014. Õues, kuuris, põõsas. Kodu ei ole tal kunagi olnud, nii teadsid rääkida Tähni inimestest naabrid, kes märkasid mitmenädalast väikeste argade kuuritriibikute (Tähni nelja poja) jahti. Miks keegi teda varem pole tahtnud aidata, me ei tea…
Kuidas Tähnist sai nii sõbralik ja tore kass, jääb seega mõistatuseks. Ega ta meilegi kohe alguses ligi tulnud, aga kui esimese pai julges vastu võtta, siis suhtlusrõõmul enam lõppu ei tulnudki.
Kassijaama eluga on Tähni praeguseks kohanenud. Aknalaud on tema lemmikkoht, kus nurrudes rulluda ja silitamist oodata.
Tähnil on äge kasukas – tähniline, tumeda jutiga üle selja. Kehaehitus on pigem jõuline kui habras. Lubab sülle võtta, süles hoida ja kallistada.
Tähni on steriliseeritud, ta on saanud kiibi ja esmase vaktsiini.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Käksu, Mäksu ja Fiksu otsivad kodu

Käksu on uues kodus

Mäksu on uues kodus

Fiksu on uues kodus

Loomasõbrad teavad, et kevadel ja suvel avatakse “kassipoegade kaubamaja”.
Riiulid on kaupa täis – ilusad, pehmed ja karvased väikesed elusad hinged, kes ootavad, et keegi just neid valiks ja poest koju viiks. Saadaval on kõiki suuruseid ja värve. Mõni ostetakse kohe ära, mõni hoopis tagastatakse ja on ka neid, kes jäävadki ootama…
Ega me teagi, mis saab kõikidest kõigist neid kleitidest ja kingadest, mille hooaeg saab läbi ja ära ei osteta.
Kassipoegadest teame, et nad kasvavad suurteks, aga kodu leida on neile siis veel raskem. Sest sedasorti kaupa on ju alati rohkem kui ostjaid, eriti neid vastutustundlikke ja hoolivaid.
Kelmiküla Kassijaam on nagu väike keldripood – palju ei mahuta ja valik on väike, aga müüjad teevad oma tööd südamega ja kui kasvõi üks pesakond saab tänavaelust päästetud, on rõõmu palju.
Täna tutvustamegi teile riiulitäit triibikuid. Enne, kui nad meie hoiukodusse jõudsid, elasid nad koos emaga ühes Kassisaba asumi kuuris ja mängisid seal päevade kaupa peitust. Seda eelkõige jaamakorraldajaga, kes ootas kannatlikult kuni tühi kõht ka viimase kassilapse püüdmispuuri meelitas.
Nende sünnipäeva võiks tähistada näiteks esimesel märtsil.
Kõigepealt said tänavalt ära Tiksu ja Fiksu, kellest Tiksu on juba õnnelikult kodu leidnud Soomes, saades uueks nimeks Mishka.
Fiksu pidi oma õe Käksu ja vend Mäksuga kohtumist ootama üle kahe nädala ja kohe üksteisele kaela ei langetud, aga nüüd on triibikutrio jälle väga rõõmsalt koos. Kolmiku omavaheliseks kokkuleppeks on praegu “susin on meie salarelv!”
Fiksu on hallikirju kassitüdruk. Süles hakkab nurruma, kõige rohkem tahab mängida suleridvaga, aga tema on nende kõigi esisusiseja. Ei küünista, ei hammusta ja on väga nunnu.
Mäksu on heledam pruuntriibik. Kuigi ta kuuris mängis raskesti kättesaadavat, paistab ta tegelikult olevat ninamees. Kohanes väga kiiresti ja hakkas kohe mängima ning end koduselt tundma, aga inimest peab siiski väga kahtlaseks tegelaseks. Susin siin ja susin seal. Väga asjalik armas kraade.
Käksu, tumeda triibuga tüdruk on veel mõistatus. Vennast ligi pool kilo pisem, kardab kõike ja kõiki, välja arvatud siis, kui süüa antakse. Veel ei mängi. Ta on nagu väike pahur siilike ja sellepärast kohe eriti võluv. Süles tõmbab end kerra ja vaatab otsa pilguga – kus on mu emme ja kes sina oled. Samuti aitab susin julgem olla.
Triibikute ema Tähni on samuti Kassijaama hoole all. Kuna tema on sõbralikkuse kehastus, siis usume, et head geenid ja kodukassikursus hoiukodus teevad ajapikku oma töö. Veel parem on kassipoegadel muidugi kasvada päriskodus ja sellepärast meie triibikute riiul nüüd huvilisi ootabki.
Kõik kassipojad on saanud esmase vaktsiini, parasiiditõrje ja kiibi.
Kui oled ammu triibikut igatsenud ja soovid lisada mõne neist oma ostukorvi, palun kirjuta meile info@kassijaam.eu

Rohkem pilte ja lugusid kuuritriibikutest leiab hoiukodu blogist.

Kassisaba kuuritriibikud

Kassisaba päeval leidsid jaamakorraldajad ühest kuurist väikesed mängivad kassipojad, kes kohe peitu pugesid. Sealt algaski üks pikk peitusemäng. Kõigepealt püüdsime kinni tüdruk-halltriibu ja poiss-pruuntriibu, kes said nimeks Fiksu ja Tiksu. Nemad läksid koos püüdmispuuri ja elavad Kassijaama hoiukodus. Sündinud on nad märtsis ja alles kohanevad oma uue eluga, susisedes ja süleseanssidega.

Teadsime, et veel on kaks triibikut, kes aga üldse ei tahtnud end näidata. Lõpuks püüdsime kinni hoopis sõbraliku tähnilise kassiema, kes sai nimeks Tähni ja on praeguseks juba ka steriliseeritud ning kiibistatud.

Ka teised kaks triibikut saime kätte ja nemadki hakkavad kodu otsima nagu ka ema Tähni.

Tiksu leidis kodu.

Miuke

Miuke on leidnud kodu


Vaadake, miuke äge jaamakass meil on!
Miuke on meie kõige uuem ja kõige noorem koduotsija. Tema sünniaeg on maikuus 2017.
Loodus andis ta kasukale erilise mustri ja värvi. Meie reklaamime seda kolmevärvilisena, aga eks neid pooltoone on seal enamgi. Kasukas on käe all mõnusalt pehme ja Miuke lubab seda heal meelel silitada. Miuksel (või siis Miukesel) natuke vedas ka enne meie juurde jõudmist. Tema ema elas ühe pensionärist onu kodu juures, nii et näljas ei pidanud olema, aga päris kodu ka nagu polnud. Ühe hea inimese kaudu jõudis palve seda kassiperet aidata meieni ja nüüd ongi Miuke Kassijaamas.
Ta on juba steriliseeritud, saanud esmase vaktsiini ja kiibi. Tema ema ja õde on samuti nüüdseks steriliseeritud, et onu kodukanti kassikoloonia tekkimisest säästa. Ka Miukse õde Niuke on järjekorranumbri võtnud, et Kassijaama kolida, kui meil selleks võimalus tekib.
Kuna inimene polnud Miuksele päris võõras, siis saab teda üsna sõbralikuks kassitüdrukuks kutsuda. Paikäe eest ära ei lähe, hakkab nurruma ka, aga natuke ehmu nägu tuleb ikka veel ette. Teiste kasside vastu pole tal midagi, ükskord leidsime ta näiteks Pantriku kaisust. Mis on tema lemmikmängud, me veel ei tea, aga kindlasti seda peagi näeme. Veel toredam oleks, kui ta saaks mängutuurid üles võtta päris oma kodus.
Ehk siis – noor, sõbralik ja ilus Miuke otsib kodu!
Kontakt: info@kassijaam.eu