Category Archives: Krämpsu

Kääbuskass Krämpsu

Krämpsu elas ühes Mustamäe tee tasulises parklas. Jooksis ringi autode all ja vahel, põhiliseks pelgupaigaks valvuriputka põrandaalune. Ühel hilissügisesel päeval jäi ta parklas silma Jaamakorraldajale. Väike karvane ja õline rääbis vudis auto eest läbi teise auto alla peitu. Rohkem teda tol korral näha ei õnnestunudki. Parkla valvurite käest saadi teada, et saak, koodnimega rääbis, liigub rohkem ringi õhtuti ja nädalavahetustel. Siis, kui on vaiksem.

Ühel pühapäeval võetigi ette jaht. Valvuri majakese ette seati üles lõkspuur ahvatleva toiduga ja taganeti kaugemale vaatlema. Väike rääbis oli küll ettevaatlik, aga umbes poole tunni pärast said nälg ja uudishimu temast võitu ja saak oli käes. Järgnesid esmased profülaktilised ja iluprotseduurid – parasiiditõrje ja pesu. Vaatamata pesule jäi kasukas õliseks ja ka pusasid oli palju ja üldmulje üsna kräämik. Siit tuli ka päris nimi rääbisele, kes osutus poisslapseks – Krämpsu.

Suur oli meie üllatus, kui loomaarst teatas, et kahekuuse kassipoja asemel, kes püüdes vaid 1,2 kilo kaalus, on meil tegu umbes pooleaastase noorukiga. Raske tänavaelu ja võib-olla ka geneetilise kõrvalekalde tõttu on Krämpsu kääbuskasvu. Krämps otsustas aga vingerpussi mängida ja kasvas hoopis võrdlemisi suurt kasvu kassiks, kes uhkusega kannab kohevat kasukat, musti täpikesi kõrvadel, armast kolmnurkmütsikest ja laigukest nina kõrval.

Krämpsu on siiani arglik ja inimestel ennast niisama lihtsalt katsuda ei luba. Kui õnnestub ta siiski kuskil pesas või riiulinurgas ootamatult tabada ja silitama asuda, saab higistavate varbakeste ja kange kehahoiaku järgi aimu, et sellest tegevusest ta veel mõnu tunda ei oska.

Usaldamatusest hoolimata, tunneb Krämpsu siiski suurt huvi inimeste tegevuse vastu, kui seda ohutust kaugusest jälgida saab. Ei ütle ära heast konservist ja suleridvamängust.

Krämpsule sobib pigem selline kodu, kus ta on ainukeseks loomaks ning tema inimesel on aega ja kannatust temaga pikemalt tegeleda.

Krämpsu on sündinud 2012 aastal, ta on vaktsineeritud, kastreeritud ja kiibistatud.

Laupäev jaamas läbi fotograafi objektiivi

Üks tavaline laupäev jaamas. Kassid hängivad niisama ja jälgivad silmanurgast koristades ringi askeldavat jaamaülemat – varsti peaks juba konservi saama. Kui kaua võib sellega ometi viivitada! Ruuben ja Käpik üritavad jaamaülemat füüsiliselt mõjutada, tiirutades ümber tema jalgade ja takistades niimoodi efektiivselt koristustööd.

Järsku juhtub aga midagi ebatavapärast – jaama siseneb kassidele senitundmatu isik, kes peale mõnigat vestlust jaamaülemaga hakkab neile lähenemiskatseid tegema. Külaline sihib jaamakasse enda käes oleva aparaadiga, tehes tähelepanu äratavaid häälitsusi, jaamaülem samal ajal tema selja taga kõriseva hiirekesega vehkimas. See on fotograaf, kes otsustas osa oma laupäevast veeta meie juures.

Kassid kaotavad hoobilt igasuguse julguse ja kaovad igaüks enda peidikusse. Fotograaf on aga kangekaelne ja üritab igaühega neist suhelda ning poseerima meelitada. Triinu on külalise julgusest täiesti pahviks löödud ja istub tükk aega kivikujuna oma pesas, enne kui tal oma vampiirihambakesed paljastab ja käpaga vehkima asub. Sassik aga vaatleb fotograafi jõupingutusi külma üleolevusega. Kõige koostööaltimaks osutub Ruuben, kes peale mängusessiooni põrandal lebades armulikult poseerib.

Aega võttis, aga iga kass avas ennast natuke ja sai pildile.

Aitäh, Andrea Forlani!