Category Archives: Kelmiküla kassijaamas:

Krussu

Krussu kohta tahaks öelda, et ta on maailma kõige armsam kass. Maailma või mitte, aga võimatu on temaga tutvudes jääda ükskõikseks.

Krussu on umbes 10-aastane väike omapärane ilmeka näoga kiisu. Tal on lühikesed jalad, mis vedruna hüpitavad tema ümarat pisikest keret soovitud kõrgustesse. Tal on krussis otsaga saba ja kui ta mööda tuba ringi vudib, võib silmi kissitades arvata, et heas toitumuses kährik on elamisse sattunud.
Krussu tahab väga inimese tähelepanu. Piuksudes hakkab ta oma inimese järel käima ja pai küsima. Hea meelega nuusutaks ta terve silmnäo iga natukese aja tagant üle ja teeks peamüksu. Alguse ajad elab ta üle kappi või teki alla peitudes, aga harjudes saab temast heas mõttes suhtesõltlane. Vaatamata kogunenud aastatele on temas palju mängulusti.
Tema tulevase kodu inimene võiks olla üsna kodune, muidu Krussu üksi kurvastab. Väikeste laste tähelepanu asemel eelistaks ta aga hoopis teisi kasse, kuid garantiid, kas tema just teistele sobib, me muidugi anda ei saa.
Krussu on hiljuti läbinud põhjaliku kontrolli loomakliinikus ja tal on kõik vajalikud protseduurid tehtud.
Krussu, kelle minevikus on nii tänava- kui kodukassi elu, otsib Kassijaama hoiukodus elades omale ideaalset kodu.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Leila kõne

Tere! Olen Leila. Peatusin hetkeks, et pidada üks kõne.

Sain oma nime šašlõkikibaari järgi Põhja-Tallinnas. Minu hoiuinimene püüdis kavalat atribuutikat kasutades mind sealt hoovist koos vennaga kinni juba ammu, kui olime alles väikesed pojad. Vend sai nimeks Lembit ja kolis üsna ruttu kuskile ära. Räägitakse, et koju. Ma oleksin ka tahtnud, aga mind ei ole tahetud. Kordagi kositud, kunagi küsitud. Siiamaani, kaks aastat. Miks?
Minu hoiuinimene ütleb, et häid kodusid on palju vähem kui kodu vajavaid kasse. Ta ütleb ka, et inimestele meeldivad kassid, kes tahavad seltsi, oskavad nurruda ja lubavad endale pai teha. Inimestele meeldivat millegipärast ka värvid, mis ei ole valge ja must. Ja pikem karv meeldib rohkem kui lühem.
Mul ei ole midagi sellist pakkuda. Ma olen tavaline ebatavaline kass. Ma otsustasin juba väikese kassina, et ma ei taha nurruda. Ma ei taha pai.
Inimene võib minuga koos elada, sest ta annab süüa, parematel päevadel sinki. Siis ma võin olla temast vurrude kaugusel. Kui ta mind üle kavaldab ja sülle krabab, siis mul saab küüsi lõigata ja ussirohutabletti saab ka anda. See on küll viimane piir, mida ma talun. Parem, kui mind rahule jätakse.
Voodis olen ma broneerinud ühe kindla koha, kus ma magan niikaua, kuni ta mulle otsa vaatab. Siis ma lähen ära. Tavaliselt laseb ta mul olla ja oma asju ajada, ainult öösiti tahab ta millegipärast just minu kohal magada.
Minuga koos elab veel palju kasse. Kahte ma armastan, ühte ma ei salli, ülejäänud on täitsa toredad, ainult jõmpsikaid peab vahel korrale kutsuma.
Mida ma veel armastan. Singist juba rääisin. Rõdul linde vaadata tundide kaupa (kõk on turvaline, ärge muretsege) ja selja peal käpad lae poole magada, kui ma arvan, et keegi ei näe. Sooja armastan ka, juba ootan, et ahju hakatakse kütma.
Hoiuinimene ütleb, et ma olen ilus, väga armas ja et mul on naerune nägu, kuigi kõnet ma pean täiesti tõsiselt.
Tõsiselt küsin, kas ma võiksin kellelegi meeldida just sellisena nagu ma olen? Ma ootan niikaua kui vaja.
Minule võib kirjutada siia: info@kassijaam.euIMG_9967

Üks minu põõnamise asenditest:IMG_7845

Triip ja Turbo

Triip ja Turbo on õed, kes on sündinud 01.09.2015. Alates 2017 aasta juunist elavad nad Kelmiküla Kassijaamas ja otsivad uut kodu. Need sõbralikud, aktiivsed ja jutukad kassitüdrukud  on vaktsineeritud, steriliseeritud, saanud parasiiditõrje ja kiibi.

Triibu ja Turbo esimesi päevi Kassijaamas kommenteerib Sassik:

“No mida te ise arvate, mida mina sellest arvan?!” poriseb Sassik kulmu kortsutades ja ennast kergelt puhevile ajades. “Just oli siin parajalt rahulik ja õdus, keegi ei kahelnud minu kuninglikus soos ega õiguses troonile. Olete vist isegi kuulnud, et meil on palju uusi elanikke. Vareenik ja Stjopa – nemad on rahulikud poisid. Head alamad. Istuvad oma pesas ja on eluga rahul. Vahel lubavad isegi enda konservist kümnist võtta. Aga need plikad! Ausalt öeldes ma vahel ei saagi aru, mitu neid on ja kumb on kumb. Mõlemad on nii ühte nägu ja kogu aeg liikumises, vahel isegi sünkroonliikumises. Nimed on neil ka vastavad – Turbo ja Triip. Ehk TT, nagu jaamakorraldajad neid kutsuma on hakanud.”

“Hea küll”, Sassik ohkab. “Loomulikult on mul hea meel, et me saame neile abiks olla. Neil oli kodu, aga halbade asjaolude tõttu ei olnud perenaisel võimalik TT-d enam pidada. Ja nii nad siia jaama – khm, vabandust – minu kuningriiki jõdsidki. Kaheaastased tabby-hallid kassiõed, ploomikarva ninade ja varvastega. Uudishimulikud ja häälekad, ninapidi igal pool juures.”

“Kuidas kasvatada sellistest rüblikutest sõnakuulelikud õukondlased? Või veel parem – leida neile uus päriskodu? Annan kaasa pool kuningriiki!”

 

Vareenik

Vareenik jõudis meieni Narvast. Sealsed tublid kassipäästjad palusid meil tänaval seiklevat emast triibikut aidata ja nii läks kass Narvast saabudes pärast lühikest vahepeatust Kassijaamas kliinikusse steriliseerimisele. Seal aga selgus, et tegemist on hoopis kastreeritud kassipoisiga. Mis tema koduga on juhtunud, ei ole teada, aga meie proovime leida uue, kes teda enam ei hülgaks. Vareenik on väikest kasvu ja armsa olemisega kiisu ning pole imestada, et teda tüdrukkassiks peeti. Sünniaeg on tal ilmselt 2015 aasta paiku.
Vareenik on hästi leplik ja leebe. Uude olukorda sattununa imestas küll kõvahäälselt, kuhu ta sattunud on, aga üha enam harjudes asendusid näu-seeriad  nurruga. Nurr tuleb paitamise peale. Siis muutub mureliku näoga kössitav kass varbasirutajaks rullujaks-kurrujaks. Ilmselt ta mäletab, et inimene, see oli kunagi midagi head…
Vareenik on kastreeritud, vaktsineeritud ja kiibistatud.

Info@kassijaam.eu

Üks kass Mõisamaalt

Üks kolmest noorest kassist Märjamaa lähedalt Mõisamaalt. Kõik on pelglikud, aga natuke juba lubavad end puudutada ka.

1

8-kuune, arvatavasti emane. Natuke pelglik, aga söögi ajal lubab ennast paitada.

 

 

2

Mustavalgekirju kassi õde. Õest veidi arglikum.

3

Teiste kahe õde aasta varasemast pesakonnast, seega praegu umbes pooleteise aastane. Kõige julgem ja jutukam.

 

 

 

 

 

Henne vajab toetust

Palume teie abi Henne raviarvete maksmisel.
Hennel, kellel on diagnoositud epilepsia spetsiifiline vorm- limbiline epilepsia, algasid uuesti krambihood. See on täiesti ootamatu, sest üle aasta ei ole haigus endast märku andnud ja alles hiljuti jagasime selle kohta rõõmsat teavet ka lugejatele oma FB seinal. Krambid hakkasid korduma ööpäeva jooksul umbes iga tunni aja tagant. Viisime Henne kiiresti kliinikusse, kus ta veetis oma raviarsti silma all terve päeva, saades ravimit suuremates kogustes.
Kuna krambid jätkusid siiski ka üle nädalavahetuse, siis kliiniku soovitusel lasime Hennele teha MRT ehk tomograafilise uuringu, et olla kindel, et Henne aju ei ole sagedaste krampide tõttu kahjustada saanud ja leida tõhusad ravimeetodid. Kuna nädala alguses oligi kohe üks vaba aeg, sõitis Henne koos oma arstiga tomograafiuuringutele.
Hennele määrati uus ravim ja tema hoiukodu annab seda kolm korda päevas.
Praegu on krambihood lakanud ja loodame, et Henne ei pea enam kannatama.
Henne põhjalikud uuringud läksid kokku maksma 630 eurot. Täname ette kõiki, kellel on võimalik meid arve maksmisel toetada. Ka väikesest summast on suur abi.

IBAN: EE922200221056771719
MTÜ Kelmiküla Kassijaam
Selgitusse palume märkida Henne

……….

07.02.2017 seisuga on meil juba 340 euro võrra kergem arvet maksta! Suur-suur tänu kõigile annetajatele!

DSC_7127

Trini

Trini on armas ja uudishimulik kassike, kes armastab joosta, mängida ja mürada teiste kassidega. Trini oskab nurruda, käppadel sõtkuda ja kõik nurgad ümmarguseks nühata, aga inimese puudutusega harjumine võtab veel aega.

Trini lugu tema õpingute vaatevinklist on selline:

Kui Trini sündis, nii umbes kolm aastat tagasi, otsustas tema tänavakassist ema teda lasteaeda mitte panna. Nii oli Trini paar-kolm esimest elukuud päris kindlasti ema hoole all ja sai oma esimesed vajalikud oskused-tarkused temalt. Neid oli tal väga vaja, sest väikese kassi ema ei saanud tema kõrval terve edasise elu toeks ja abiks olla. Nii see elu juba kord kasside maailmas käib.
Alg- ja põhihariduse sai Trini Põhja-Tallinna Tänavakasside Põhikoolis. Õpetajaid seal palju ei olnud, enamasti pidi ise hakkama saama. Söögivaheajad olid samuti ebaregulaarsed, aga Trini õppis iga päev midagi uut – kuidas hiirtele jahti pidada, kus on prügikastid, kes on kassitädid ja kust öömaja leida ning et kahejalgseid usaldada ei tasu. Tunnistusel olid tal ainult head hinded ja paljudes ainetes sai ta kiituskirja, sest Trini sai kõigega hästi hakkama.
Nii jõudis ta keskhariduse lävepakuni, aga kuna elu oli keeruline ja tänavakassile kohaselt oli ta vähemalt kahele pojale üksikema, siis õpingud jäid natuke unarusse. Pere vajas toitmist ja selleks oli vaja palju tööd teha. Nutika kassitüdrukuna astus Trini Täiskasvanud Tänavakasside Õhtukooli, kus sai käia paindliku graafikuga ja õpetajad olid mõistlikud. Õpetajateks olid enamasti ühe Kopli tänava šašlõkibaari töötajad, kes andsid esimesed teadmised sellest, et kahejalgne on päris kasulik – lihatükke visatakse tervele perele ja liiga keegi ei tee. Õpingud edenesid päris kenasti, sest Trini jäi ellu, ka talvel sai ta hakkama.
Ema aga ütles juba väikesele põnn-Trinile, et kui sa suureks saad, siis astu ülikooli, see annab sulle eluks palju häid võimalusi. Trinil olid ema sõnad meeles, kui ta ühel sügisel võttis oma kompsud ja kolis üle tee, Telliskivi loomelinnakus asuvasse F-hoone Kasside Kolledžisse, et saada rakenduslik kõrgharidus. Praktilisi oskusi oligi tal juba palju, ainult diplom oli veel puudu. Selle kooli läheduses asus ka ühiselamu, kus sai askeetlikes tingimustes järjekordse talve üle elada. Lisaks F-hoonele oli läheduses palju teisi asutusi ja väga palju kahejalgseid voorimas. Mida soojem ilm, seda rohkem. Juba esimesel kursusel sai Trini aru, et kõige rohkem ainepunkte saab, kui kahejalgsetele ennast heast küljest näidata. Nii õppis ta ruttu selgeks, et uudishimu ja tühja kõhu kombinatsioon viib päris kaugele. Võib viia peaaegu F-hoone Kasside Kolledži kööki välja, kust kõik need head lõhnad ja soe õhk paistis tulevat. Järjest enam õppis ta, et häid hindeid saab, kui päkkadel tippida ja mööda prügikonteinerite nurki nühkida, sest siis kahejalgsed arvavad, et tegu on äkki ühe toreda kassiga, kes väärib päästmist. Need oskused olid Trinile täiesti uued. Veel aasta tagasi oskas ta ainult põgeneda ja altkulmu põrnitseda.
Trini bakalaureusetöö teemaks oli “Tänavakassi areng läbi mitmetahuliste motivaatorite, eesmärgiks mõjutada isikliku sarmiga õrnasüdamelisi kahejalgseid.”
Trini lõpetas cum laude, sest teda märgati. F-hoone Kasside Kolledži personal võttis ühendust Kelmiküla Kassijaamaga ja nüüd kirjutab andekas ja tohutu potentsiaaliga Trini juba magistritööd Kassijaama hoiukodus. Pealkiri on lihtne – “Kuidas leida kodu mustvalgele ettevaatlikule ja ettearvamatule endisele tänavakassile”, kuid teema on väga keeruline ja nõuab arvatavasti pikki õpinguid. Õnneks peab hoiukodu Trinit õpingute ajal üleval ja kindlasti jääb aega ka mängudeks-müramisteks.
Doktoritöö kirjutab tubli Trini aga juba oma päris kodus. Selleni võib minna pikk aeg, aga mine tea, Trini on ju üks imeline ja tark kass.


Suur tänu loomasõbralikule F-hoone meeskonnale, kes Trinit märkas, temast hoolis ja kogus kassi uuele elule aitamiseks ka korraliku kaasavara Kassijaama kontole.
Trini on nüüdseks steriliseeritud, vaktsineeritud ja kiibistatud ning otsib kodu, kes tema elukestvates õpingutes toeks oleks. Trini-huviline saab temast rohkem teada hoiukodu blogist: https://padijapasteet.wordpress.com/category/trini/
Kontakt: info@kassijaam.eu

Mummuke

Mummuke on tänaval järgmist peatust oodanud väga kaua. Ta ei ole küll vana, arvatavasti kuni kolmeaastane, kuid tema aastad on olnud täis kannatusi ja piiripealset hakkamasaamist.
Ta elas Sikupilli kandis tänaval-hoovides ja sai üht-teist süüa ühe kassitädi käest, aga oma sooja nurgakest tal ei olnud. Kuhugi sünnitas ta oma pesakonnad ja elu läks sama nukralt edasi.
Õnneks on inimesi, kes märkavad hädas olevaid loomi ja soovivad aidata. Saime Mummukesest ja teistest Sikupilli tänavakassidest teada ja praeguseks on kõik sealse koloonia emased kiisud heade annetajate toel steriliseeritud. Kass nr 10 aga saabus, keeleotsake suust väljas ja silmad üllatusest suured Kelmiküla Kassijaama, et oma uut elu alustada.
Me ei tunne veel meie uut sõpra kuigi hästi, aga juba on ta jõudnud kõik jaamakorraldajad oma armsate käppade ümber keerata.
Jaamakasside mustvalge ja triibuline seltskond sai juurde ühe nurruva värvilaigu.
Kolmevärviline Mummuke ei ole tänaval elades kaotanud usaldust inimese vastu ja ilmselt ei ole ta terve senise elu jooksul kokku saanud niipalju paisid kui viimase nädala ajaga. Mumm tahab väga suhelda, pea puksib nõudlikult paikäele vastu ja ainult kõrvade puhastus paneb veidi vingerdama.
Mummukese kõrvad on teistmoodi – mõlema ülemised otsad on puudu. Väga sirgelt puudu, mis võib tähendada, et mängus on olnud inimese kuri käsi või siis on külmumine teinud oma töö.
Meie teeme nüüd aga kõik selleks, et see armas loom ei peaks enam kunagi valu, nälga ega külma tundma. Lisaks pesale, padjale ja paidele pakume talle kvaliteetset toitu, et see väikest kasvu kõhnake nurrik kosuks ja et tema ilus kasukas hakkaks läikima.
Mummukese kohta oskame praegu öelda ka seda, et ta ei pruugi sobida kõigi kassidega.
Ta on steriliseeritud, saab ka vaktsineeritud ja kiibistatud.
Kui sulle hakkas Mummuke meeldima, võta ühendust info@kassijaam.eu

Sikupilli kassid vajavad abi

Sikupilli kassid vajavad kodu ja abi!

Paljud meist teavad nn kassitädisid, kes tahavad parimat – päästavad enda koju või kodu juurde tänavakasse, neid toites ja sellisel moel hinge sees hoides. Millekski enamaks neil tavaliselt võimalusi ei ole.

Meieni on jõudnud info ühest sellisest olukorrast Sikupilli asumis. Juba mitu aastat on hella südamega kassitädi enda koju toonud ja koduõues vabapidamisel hoidnud väga palju kasse. Kui kassid tuppa saavad, peavad nad mahtuma kitsukesse kööki. Süüa saavad nad mida parajasti rahakott lubab, sageli on selleks lihtsalt puder. Kui lähedal asuv maja põles, siis sinna jäi maha üks pikakarvaline kiisu, kelle järeltulijad on nüüd kassitädi juurde jõudnud. Tänu Kassijaama sõbrale, kelle kaudu see lugu meieni jõudis, on kaks emast kassi saanud steriliseeritud ja natuke on saanud ka parasiiditõrjet teha, aga abi oleks vaja palju rohkem, kui üks või kaks inimest või üks väike MTÜ pakkuda suudab.
Kassitädi tunnistab, et ta ei saa selle hulga loomadega hakkama, samuti ei ole õues käivatel kassidel elu kuigi turvaline ja mitmed neist on ka kaduma või hukka saanud. Meil paraku ei ole võimalik kohapuudusel sealt kedagi enda hoole alla võtta, vähemalt mitte nüüd ja kohe.

Tutvustame kümmet Sikupilli kassi. Ajutisteks nimedeks on neil praegu numbrid.
Kui oled meiega sama meelt, et need kiisud vajavad abi, siis aidata saab ka väikese summaga Kassijaama kontole, toetades sellega nende kasside toimetulekut. Nad vajavad natukenegi kvaliteetsemat süüa, ravikulude katmist kui ka steriliseerimisi-kastreerimisi. Muidugi mitte korraga, kiiresti ja kõigil, aga ka tasapisi aitamine on palju rohkem kui nende praegune nukravõitu olukord.
Võib-olla aga näeb mõni neist välja nagu kiisu, keda oled pikalt oma lemmikuks otsinud? Albumis on kõigist vähemalt üks pilt.

MTÜ Kelmiküla Kassijaama kontonumber on EE922200221056771719, selgitus “Sikupilli kassid”

Oleme juba ette südamest tänulikud igasuguse toetuse eest!

Laekunud toetussummade eest on saanud kõik emased kassid steriliseerida. Aitäh!

 

Miilu otsib uut kodu

Uus kodu leitud

Otsime Miilule uut kodu!
2014 aasta sügisel kolis armas valge karvapall Miilu Kassijaamast oma koju. Miilu oli ja on selles kodus armastatud, kuid mõnikord tulevad elus ette sellised olukorrad, et peab armsaks saanud sõbrast raske südamega loobuma. Praegu ei ole tähtis vastata küsimustele miks ja kuidas, vaid kõige olulisem on leida Miilule uus võimalus.
Miilu saab tuttavate koduseinte vahel olla veel selle aasta lõpuni. Meie teeme omalt poolt kõik, et aidata armas Miilu enne seda uue pereni.
Miilu uus kodu peaks arvestama tema mõningaste iseärasustega:
Miilu ei ole kiire kohaneja. Kõik uus on talle natuke hirmutav, aga leebe lohutus ja pikad paid aitavad tal kõigega leppida ning lõpuks hakkab ta oma inimesi kindlasti täiesti usaldama.
Ta kipub olema teiste kasside poolt kiusatav, seetõttu sobiks ta kõige paremini üksikuks kassiks.
Pooleldi naljaga võiks öelda, et Miilu sobib kõige paremini värvitud seintega kodusse, sest tapeeditud seinad talle ei meeldi, neid peab ta õigemaks oma käpa järgi ümber disainida. Küüsi teritada meeldib talle üldse paljude asjade peal ja sõna ta ei pruugi kuulata. Võiks öelda, et tavaline kass, aga natuke riukalik.
Tema omapäraks on ka hammaste puudumine. Need on loomakliinikus halva olukorra tõttu juba ammu eemaldatud ja seega kassidele nii tavalise tervisemure pärast tulevikus enam hoolt ei ole. Miilu saab suurepäraselt hakkama.
Miilu on arsti poolt kontrollitud, tubli ja terve parajas eas, umbes 7-aastane steriliseeritud, vaktsineeritud ja kiibistatud sõbralik kiisu.
Kui sa ei saa Miilule kodu pakkuda, siis palun jaga meie kuulutust.
Kontakt: info@kassijaam.eu