Category Archives: Kelmiküla kassijaamas:

Üks kass Mõisamaalt

Üks kolmest noorest kassist Märjamaa lähedalt Mõisamaalt. Kõik on pelglikud, aga natuke juba lubavad end puudutada ka.

1

8-kuune, arvatavasti emane. Natuke pelglik, aga söögi ajal lubab ennast paitada.

 

 

2

Mustavalgekirju kassi õde. Õest veidi arglikum.

3

Teiste kahe õde aasta varasemast pesakonnast, seega praegu umbes pooleteise aastane. Kõige julgem ja jutukam.

 

 

 

 

 

Henne vajab toetust

Palume teie abi Henne raviarvete maksmisel.
Hennel, kellel on diagnoositud epilepsia spetsiifiline vorm- limbiline epilepsia, algasid uuesti krambihood. See on täiesti ootamatu, sest üle aasta ei ole haigus endast märku andnud ja alles hiljuti jagasime selle kohta rõõmsat teavet ka lugejatele oma FB seinal. Krambid hakkasid korduma ööpäeva jooksul umbes iga tunni aja tagant. Viisime Henne kiiresti kliinikusse, kus ta veetis oma raviarsti silma all terve päeva, saades ravimit suuremates kogustes.
Kuna krambid jätkusid siiski ka üle nädalavahetuse, siis kliiniku soovitusel lasime Hennele teha MRT ehk tomograafilise uuringu, et olla kindel, et Henne aju ei ole sagedaste krampide tõttu kahjustada saanud ja leida tõhusad ravimeetodid. Kuna nädala alguses oligi kohe üks vaba aeg, sõitis Henne koos oma arstiga tomograafiuuringutele.
Hennele määrati uus ravim ja tema hoiukodu annab seda kolm korda päevas.
Praegu on krambihood lakanud ja loodame, et Henne ei pea enam kannatama.
Henne põhjalikud uuringud läksid kokku maksma 630 eurot. Täname ette kõiki, kellel on võimalik meid arve maksmisel toetada. Ka väikesest summast on suur abi.

IBAN: EE922200221056771719
MTÜ Kelmiküla Kassijaam
Selgitusse palume märkida Henne

……….

07.02.2017 seisuga on meil juba 340 euro võrra kergem arvet maksta! Suur-suur tänu kõigile annetajatele!

DSC_7127

Trini

Trini on armas ja uudishimulik kassike, kes armastab joosta, mängida ja mürada teiste kassidega. Trini oskab nurruda, käppadel sõtkuda ja kõik nurgad ümmarguseks nühata, aga inimese puudutusega harjumine võtab veel aega.

Trini lugu tema õpingute vaatevinklist on selline:

Kui Trini sündis, nii umbes kolm aastat tagasi, otsustas tema tänavakassist ema teda lasteaeda mitte panna. Nii oli Trini paar-kolm esimest elukuud päris kindlasti ema hoole all ja sai oma esimesed vajalikud oskused-tarkused temalt. Neid oli tal väga vaja, sest väikese kassi ema ei saanud tema kõrval terve edasise elu toeks ja abiks olla. Nii see elu juba kord kasside maailmas käib.
Alg- ja põhihariduse sai Trini Põhja-Tallinna Tänavakasside Põhikoolis. Õpetajaid seal palju ei olnud, enamasti pidi ise hakkama saama. Söögivaheajad olid samuti ebaregulaarsed, aga Trini õppis iga päev midagi uut – kuidas hiirtele jahti pidada, kus on prügikastid, kes on kassitädid ja kust öömaja leida ning et kahejalgseid usaldada ei tasu. Tunnistusel olid tal ainult head hinded ja paljudes ainetes sai ta kiituskirja, sest Trini sai kõigega hästi hakkama.
Nii jõudis ta keskhariduse lävepakuni, aga kuna elu oli keeruline ja tänavakassile kohaselt oli ta vähemalt kahele pojale üksikema, siis õpingud jäid natuke unarusse. Pere vajas toitmist ja selleks oli vaja palju tööd teha. Nutika kassitüdrukuna astus Trini Täiskasvanud Tänavakasside Õhtukooli, kus sai käia paindliku graafikuga ja õpetajad olid mõistlikud. Õpetajateks olid enamasti ühe Kopli tänava šašlõkibaari töötajad, kes andsid esimesed teadmised sellest, et kahejalgne on päris kasulik – lihatükke visatakse tervele perele ja liiga keegi ei tee. Õpingud edenesid päris kenasti, sest Trini jäi ellu, ka talvel sai ta hakkama.
Ema aga ütles juba väikesele põnn-Trinile, et kui sa suureks saad, siis astu ülikooli, see annab sulle eluks palju häid võimalusi. Trinil olid ema sõnad meeles, kui ta ühel sügisel võttis oma kompsud ja kolis üle tee, Telliskivi loomelinnakus asuvasse F-hoone Kasside Kolledžisse, et saada rakenduslik kõrgharidus. Praktilisi oskusi oligi tal juba palju, ainult diplom oli veel puudu. Selle kooli läheduses asus ka ühiselamu, kus sai askeetlikes tingimustes järjekordse talve üle elada. Lisaks F-hoonele oli läheduses palju teisi asutusi ja väga palju kahejalgseid voorimas. Mida soojem ilm, seda rohkem. Juba esimesel kursusel sai Trini aru, et kõige rohkem ainepunkte saab, kui kahejalgsetele ennast heast küljest näidata. Nii õppis ta ruttu selgeks, et uudishimu ja tühja kõhu kombinatsioon viib päris kaugele. Võib viia peaaegu F-hoone Kasside Kolledži kööki välja, kust kõik need head lõhnad ja soe õhk paistis tulevat. Järjest enam õppis ta, et häid hindeid saab, kui päkkadel tippida ja mööda prügikonteinerite nurki nühkida, sest siis kahejalgsed arvavad, et tegu on äkki ühe toreda kassiga, kes väärib päästmist. Need oskused olid Trinile täiesti uued. Veel aasta tagasi oskas ta ainult põgeneda ja altkulmu põrnitseda.
Trini bakalaureusetöö teemaks oli “Tänavakassi areng läbi mitmetahuliste motivaatorite, eesmärgiks mõjutada isikliku sarmiga õrnasüdamelisi kahejalgseid.”
Trini lõpetas cum laude, sest teda märgati. F-hoone Kasside Kolledži personal võttis ühendust Kelmiküla Kassijaamaga ja nüüd kirjutab andekas ja tohutu potentsiaaliga Trini juba magistritööd Kassijaama hoiukodus. Pealkiri on lihtne – “Kuidas leida kodu mustvalgele ettevaatlikule ja ettearvamatule endisele tänavakassile”, kuid teema on väga keeruline ja nõuab arvatavasti pikki õpinguid. Õnneks peab hoiukodu Trinit õpingute ajal üleval ja kindlasti jääb aega ka mängudeks-müramisteks.
Doktoritöö kirjutab tubli Trini aga juba oma päris kodus. Selleni võib minna pikk aeg, aga mine tea, Trini on ju üks imeline ja tark kass.


Suur tänu loomasõbralikule F-hoone meeskonnale, kes Trinit märkas, temast hoolis ja kogus kassi uuele elule aitamiseks ka korraliku kaasavara Kassijaama kontole.
Trini on nüüdseks steriliseeritud, vaktsineeritud ja kiibistatud ning otsib kodu, kes tema elukestvates õpingutes toeks oleks. Trini-huviline saab temast rohkem teada hoiukodu blogist: https://padijapasteet.wordpress.com/category/trini/
Kontakt: info@kassijaam.eu

Mummuke

Mummuke on tänaval järgmist peatust oodanud väga kaua. Ta ei ole küll vana, arvatavasti kuni kolmeaastane, kuid tema aastad on olnud täis kannatusi ja piiripealset hakkamasaamist.
Ta elas Sikupilli kandis tänaval-hoovides ja sai üht-teist süüa ühe kassitädi käest, aga oma sooja nurgakest tal ei olnud. Kuhugi sünnitas ta oma pesakonnad ja elu läks sama nukralt edasi.
Õnneks on inimesi, kes märkavad hädas olevaid loomi ja soovivad aidata. Saime Mummukesest ja teistest Sikupilli tänavakassidest teada ja praeguseks on kõik sealse koloonia emased kiisud heade annetajate toel steriliseeritud. Kass nr 10 aga saabus, keeleotsake suust väljas ja silmad üllatusest suured Kelmiküla Kassijaama, et oma uut elu alustada.
Me ei tunne veel meie uut sõpra kuigi hästi, aga juba on ta jõudnud kõik jaamakorraldajad oma armsate käppade ümber keerata.
Jaamakasside mustvalge ja triibuline seltskond sai juurde ühe nurruva värvilaigu.
Kolmevärviline Mummuke ei ole tänaval elades kaotanud usaldust inimese vastu ja ilmselt ei ole ta terve senise elu jooksul kokku saanud niipalju paisid kui viimase nädala ajaga. Mumm tahab väga suhelda, pea puksib nõudlikult paikäele vastu ja ainult kõrvade puhastus paneb veidi vingerdama.
Mummukese kõrvad on teistmoodi – mõlema ülemised otsad on puudu. Väga sirgelt puudu, mis võib tähendada, et mängus on olnud inimese kuri käsi või siis on külmumine teinud oma töö.
Meie teeme nüüd aga kõik selleks, et see armas loom ei peaks enam kunagi valu, nälga ega külma tundma. Lisaks pesale, padjale ja paidele pakume talle kvaliteetset toitu, et see väikest kasvu kõhnake nurrik kosuks ja et tema ilus kasukas hakkaks läikima.
Mummukese kohta oskame praegu öelda ka seda, et ta ei pruugi sobida kõigi kassidega.
Ta on steriliseeritud, saab ka vaktsineeritud ja kiibistatud.
Kui sulle hakkas Mummuke meeldima, võta ühendust info@kassijaam.eu

Sikupilli kassid vajavad abi

Sikupilli kassid vajavad kodu ja abi!

Paljud meist teavad nn kassitädisid, kes tahavad parimat – päästavad enda koju või kodu juurde tänavakasse, neid toites ja sellisel moel hinge sees hoides. Millekski enamaks neil tavaliselt võimalusi ei ole.

Meieni on jõudnud info ühest sellisest olukorrast Sikupilli asumis. Juba mitu aastat on hella südamega kassitädi enda koju toonud ja koduõues vabapidamisel hoidnud väga palju kasse. Kui kassid tuppa saavad, peavad nad mahtuma kitsukesse kööki. Süüa saavad nad mida parajasti rahakott lubab, sageli on selleks lihtsalt puder. Kui lähedal asuv maja põles, siis sinna jäi maha üks pikakarvaline kiisu, kelle järeltulijad on nüüd kassitädi juurde jõudnud. Tänu Kassijaama sõbrale, kelle kaudu see lugu meieni jõudis, on kaks emast kassi saanud steriliseeritud ja natuke on saanud ka parasiiditõrjet teha, aga abi oleks vaja palju rohkem, kui üks või kaks inimest või üks väike MTÜ pakkuda suudab.
Kassitädi tunnistab, et ta ei saa selle hulga loomadega hakkama, samuti ei ole õues käivatel kassidel elu kuigi turvaline ja mitmed neist on ka kaduma või hukka saanud. Meil paraku ei ole võimalik kohapuudusel sealt kedagi enda hoole alla võtta, vähemalt mitte nüüd ja kohe.

Tutvustame kümmet Sikupilli kassi. Ajutisteks nimedeks on neil praegu numbrid.
Kui oled meiega sama meelt, et need kiisud vajavad abi, siis aidata saab ka väikese summaga Kassijaama kontole, toetades sellega nende kasside toimetulekut. Nad vajavad natukenegi kvaliteetsemat süüa, ravikulude katmist kui ka steriliseerimisi-kastreerimisi. Muidugi mitte korraga, kiiresti ja kõigil, aga ka tasapisi aitamine on palju rohkem kui nende praegune nukravõitu olukord.
Võib-olla aga näeb mõni neist välja nagu kiisu, keda oled pikalt oma lemmikuks otsinud? Albumis on kõigist vähemalt üks pilt.

MTÜ Kelmiküla Kassijaama kontonumber on EE922200221056771719, selgitus “Sikupilli kassid”

Oleme juba ette südamest tänulikud igasuguse toetuse eest!

Laekunud toetussummade eest on saanud kõik emased kassid steriliseerida. Aitäh!

 

Miilu otsib uut kodu

Uus kodu leitud

Otsime Miilule uut kodu!
2014 aasta sügisel kolis armas valge karvapall Miilu Kassijaamast oma koju. Miilu oli ja on selles kodus armastatud, kuid mõnikord tulevad elus ette sellised olukorrad, et peab armsaks saanud sõbrast raske südamega loobuma. Praegu ei ole tähtis vastata küsimustele miks ja kuidas, vaid kõige olulisem on leida Miilule uus võimalus.
Miilu saab tuttavate koduseinte vahel olla veel selle aasta lõpuni. Meie teeme omalt poolt kõik, et aidata armas Miilu enne seda uue pereni.
Miilu uus kodu peaks arvestama tema mõningaste iseärasustega:
Miilu ei ole kiire kohaneja. Kõik uus on talle natuke hirmutav, aga leebe lohutus ja pikad paid aitavad tal kõigega leppida ning lõpuks hakkab ta oma inimesi kindlasti täiesti usaldama.
Ta kipub olema teiste kasside poolt kiusatav, seetõttu sobiks ta kõige paremini üksikuks kassiks.
Pooleldi naljaga võiks öelda, et Miilu sobib kõige paremini värvitud seintega kodusse, sest tapeeditud seinad talle ei meeldi, neid peab ta õigemaks oma käpa järgi ümber disainida. Küüsi teritada meeldib talle üldse paljude asjade peal ja sõna ta ei pruugi kuulata. Võiks öelda, et tavaline kass, aga natuke riukalik.
Tema omapäraks on ka hammaste puudumine. Need on loomakliinikus halva olukorra tõttu juba ammu eemaldatud ja seega kassidele nii tavalise tervisemure pärast tulevikus enam hoolt ei ole. Miilu saab suurepäraselt hakkama.
Miilu on arsti poolt kontrollitud, tubli ja terve parajas eas, umbes 7-aastane steriliseeritud, vaktsineeritud ja kiibistatud sõbralik kiisu.
Kui sa ei saa Miilule kodu pakkuda, siis palun jaga meie kuulutust.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Anja

Anja on täiesti tavaline tänavakass, kel pole kunagi oma kodu olnud.  Sündis ta millalgi 2011 aasta paiku ja õppis tänaval hakkama saama. Anja õnneks tegutses tema elupiirkonnas üks suure südamega inimene, kes kõiki Pelgulinna tänavakasse omale koju võtta ei saanud, küll aga tekitas neile varjualuse ja söötis kõhu täis.  Nii tuli ka Anja tänavaeluga kõik need aastad toime, sünnitas paraku mõnedki pesakonnad poegi, kuid lõpuks jõudis aitamise järjekord ka temani. 2016 jaanuari lõpust elab Anja Kelmiküla Kassijaamas ja otsib omale kodu.

Iseloom on tal tagasihoidlik ja inimesega lähedusega harjumine võtab veel aega.  Pai saab teha, kui talle parajasti sobib ja õige nurga alt läheneda.

Anja on steriliseeritud, vaktsineeritud ja kiibistatud.

Kontakt: info@kassijaam.eu

Mio

Kirjutriibuline marmormustriline kassipoiss, keda teadsime ka nime järgi JÄNKU – on kolinud vahepeal eraldi hoiukodusse, õppinud tubaseid kombeid ning sülesolemise mõnu ning saanud endale ka uue nime – MIO.
MIO hommikud hakkavad kui kellavärk – täpselt on teada, mis kell inimene tuleb äratada, et hommikusöök ikka õigel ajal söödud saaks – selleks tuleb nurruda inimesele otse kõrva ning lakkuda tasakesi inimese nägu, vajadusel lisada ninaga hõõrumine ning käppadega kallistamine.
Hommikusöögijärgne tegevus on otse loomulikult trenn – soovitavalt innukalt ühest toa otsast teise joostes, takistusi ületades, või pikali lükates. Trenn kulub MIOle marjaks ära, sest kehavormid kipuvad tal olema vaatamata noorusele meeldivalt ümarad.
Vahepeal paus aknal – lindusid läbi klaasi jahtides. Energiat MIOl jätkub, järgneb trenni teine osa – mitmevõistlus – pallide tagaajamine, väiksemate mänguasjade õhkuloopimine, pappkastidesse ja kinkekottidesse pugemine – mille hoiuperenaine on kenasti Miole jooksurajale sättinud. MIO on meeskonnamängija – kui üksinda mängimine liiga igavaks läheb, võib vahelduse mõttes üritada kaasata deegusid, aga nood ei taha kunagi oma puurist lahkuda, ega Mio mängudes kaasa lüüa, teine lugu on inimesega – kui õige häälega kutsuda, siis inimene ikka tuleb aitab hiiri ja palle loopida.
Mängust väsinud veedab Mio suuremalt jaolt oma vaba aja inimese süles või vähemalt külje all – süles ja kaisus olemine on tema kõige lemmikum tegevus. Ta võib inimese kaisus magada rahulikult terve öö, jätta ootamatult oma mängutuuri ning pugeda nurrudes sülle, libiseda sujuvalt inimese külje alla, asetada pea üle käsivarre ning jääda sedasi tundideks tukkuma. Sülega võib ta asendada ka suurema osa trenniajast.
Õhtusööki aga sülega ei asenda, süüa MIOle meeldib, isegi väga – ja ta oskab kenasti häälekalt sellest märku anda, et aeg täita kaussi on käes. Lemmikuks liha ja konservid.
MIO on hoiukodus näidanud, et ta on väga sotsiaalne, harjub võõraste inimestega ning olukordadega kiiresti ning probleemideta. Ta on juba edukalt läbinud ka esimese laevareisi – Muhumaale ning tagasi. Ning korra teinud tutvust ka koeraga, esialgu eelistab aga Mio teistest liikidest pigem deegusid. Samuti on välja harjutatud mõned tänavapoisi pahad kombed – mängides armastas ta küüsi ja hambaid kasutada, kuid on õppinud nüüd juba pehmelt käpaga lööma ja hammaste näitamisel piisab vaid hoiatavast häälitsusest inimese poolt. Paha pärast ta seda ei tee, ilmselt ta lihtsalt ei ole varem muudmoodi osanud.
MIO on sündinud 2015 aasta suve hakul, ta on kastreeritud, vaktsineeritud ning saanud parasiiditõrje, ta hoiab kenasti puhtust – isegi väga kenasti – teinekord võib ta lausa 5 minutit järjest liivakastis kraapida, et ikka kõik saaks kenasti peidetud.

Kui soovid selle toreda kaisukassi kohta rohkem uurida kirjuta: info@kassijaam.eu või helista 3725208850.

Glaša

Kassike Glaša vajab kodu või hoiukodu!
Glaša ilmus 2015 aasta jõulude ajal Treppoja suvilapiirkonda. Ilmselt on see osutunud populaarseks kohaks, kuhu üleliigseks osutunud pereliikmed ära sokutada…
Tegemist on 5-6-kuuse kiisutüdrukuga, kes on ülisõbralik, mänguline ja istub hea meelega ka süles. Oskab kasutada liivakasti.
Praegu on ta ajutises ruumis külma eest varjul ja saab nohuravi. Kelmiküla Kassijaam toetab uut hoiu- või päriskodu, organiseerides Glašale steriliseerimise, vaktsiini ja kiibi. Glaša on saanud parasiiditõrje.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Koma

“Tuule suund on nord,
nüüd on minu kord!”
Arvatavasti ei olnud see viis autoraadios mängimas selle sõidu ajal, kui Koma transpordipuuris ootusärevalt häälitsedes Treppojalt Kelmikülla sõitmas oli. Need sõnad aga sobivad imehästi uue jaamakassi uue elu algusesse.
Koma saabus Kassijaama selle talve esimese lumesaju päeval, 03. jaanuaril. Justnimelt nüüd on tema kord – saada külma käest ära. Saada võimalus, leida kodu. Seni elas ta ainult õues, kahe majaseina vahele pandud ajutise katte all varju leides. Nälga ei pidanud ta tundma, sest ta oli kevadel kas toodud või leidnud ise tee loomasõbraliku majarahva juurde, kes aitas kasse oma võimaluste piires, aga suvilarajoonis koguneb neid päris endale võtmiseks liiga palju…
Me teadsime Komast juba ammu, aga väikeses Kassijaamas on korduvalt mängimas üks teine laul:
“Andeks, kas teil on veel ruumi?
Ei kõik on täis!”
Samas laulus kõlab aga üks toredam fraas ka:
“Hei, küll ükskord saabub aeg,
hehehei, hei, las liigub järjekord!”
Jah, ümiseda meile meeldib, aga veel rohkem meeldib, kui üks õuekass sooja tuppa saab. Koma jõudis oma järjekorra ära oodata.

Viimasel ajal kostub jaamakorraldajate vestlustes sageli üks sõnapaar – “kohutavalt armas!”
Uuest kassist räägime ikka rohkem ja muidugi ütleme seda just Komandandi kohta (nimi tuli temaga muide kaasa).
Koma astus transpordipuurist oma uude peatuspaika, suurde puuri. Sättis ennast mugavalt istuma ja hakkas reisil sassi läinud kasukat korrastama. Täpselt nii nagu oleks ta ainult korraks ära käinud. Ei seganud teda kümme uudishimulikku silmapaari ja võnklevat sabaotsa ning ka isetäituv toidukauss oli justkui enesestmõistetav. Oma rahulolu väljendab ta lakkamatu nurrumisega. Vaatad Komale otsa ja juba keerab ta ennast külili ning ootab paikätt.
No ja kui me enne seda täpselt ei teadnud, siis Koma saabudes sai küll selgeks, et tegu on Miisbeti vennaga. Kasukas on kitsatriibuline ja kogukust on rohkem, aga õde-venda on ikka väga ühtemoodi, kohutavalt armsad.

Koma jõudis umbes kümme päeva enna meile saabumist ka ühe suure ohu üle elada. Tema toitjad avastasid, et keegi on ta millegi kütuselaadsega üle valanud. Kõige hullemast ta pääses ja kass pesti puhtaks. Oli viimane aeg Komandanti

Jaamakorraldajate kõrvus on kummitamas veel ühed laulusõnad. Heidy Tamme häälega, teate küll, Nukitsamehest: ” Kodu on nii imeline, tavaline paik…”
Mais 2016 eemaldati operatsioonil Koma silmamuna, kuna herpesviiruse kahjustused olid nii tugevad ja kui seda ei oleks praegu teinud, oleks vajadus tulevikus tekkinud nii või teisiti.

Koma saab ühe silmaga suurepäraselt hakkama.

Sellest, kui imetlusväärselt armas kaisu- ja sülekass Koma on, saab lugeda hoiukodu blogist siit
Kirjuta meile: info@kassijaam.eu