Category Archives: Kelmiküla kassijaamas:

Miilu otsib uut kodu

Uus kodu leitud

Otsime Miilule uut kodu!
2014 aasta sügisel kolis armas valge karvapall Miilu Kassijaamast oma koju. Miilu oli ja on selles kodus armastatud, kuid mõnikord tulevad elus ette sellised olukorrad, et peab armsaks saanud sõbrast raske südamega loobuma. Praegu ei ole tähtis vastata küsimustele miks ja kuidas, vaid kõige olulisem on leida Miilule uus võimalus.
Miilu saab tuttavate koduseinte vahel olla veel selle aasta lõpuni. Meie teeme omalt poolt kõik, et aidata armas Miilu enne seda uue pereni.
Miilu uus kodu peaks arvestama tema mõningaste iseärasustega:
Miilu ei ole kiire kohaneja. Kõik uus on talle natuke hirmutav, aga leebe lohutus ja pikad paid aitavad tal kõigega leppida ning lõpuks hakkab ta oma inimesi kindlasti täiesti usaldama.
Ta kipub olema teiste kasside poolt kiusatav, seetõttu sobiks ta kõige paremini üksikuks kassiks.
Pooleldi naljaga võiks öelda, et Miilu sobib kõige paremini värvitud seintega kodusse, sest tapeeditud seinad talle ei meeldi, neid peab ta õigemaks oma käpa järgi ümber disainida. Küüsi teritada meeldib talle üldse paljude asjade peal ja sõna ta ei pruugi kuulata. Võiks öelda, et tavaline kass, aga natuke riukalik.
Tema omapäraks on ka hammaste puudumine. Need on loomakliinikus halva olukorra tõttu juba ammu eemaldatud ja seega kassidele nii tavalise tervisemure pärast tulevikus enam hoolt ei ole. Miilu saab suurepäraselt hakkama.
Miilu on arsti poolt kontrollitud, tubli ja terve parajas eas, umbes 7-aastane steriliseeritud, vaktsineeritud ja kiibistatud sõbralik kiisu.
Kui sa ei saa Miilule kodu pakkuda, siis palun jaga meie kuulutust.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Anja

Anja on täiesti tavaline tänavakass, kel pole kunagi oma kodu olnud.  Sündis ta millalgi 2011 aasta paiku ja õppis tänaval hakkama saama. Anja õnneks tegutses tema elupiirkonnas üks suure südamega inimene, kes kõiki Pelgulinna tänavakasse omale koju võtta ei saanud, küll aga tekitas neile varjualuse ja söötis kõhu täis.  Nii tuli ka Anja tänavaeluga kõik need aastad toime, sünnitas paraku mõnedki pesakonnad poegi, kuid lõpuks jõudis aitamise järjekord ka temani. 2016 jaanuari lõpust elab Anja Kelmiküla Kassijaamas ja otsib omale kodu.

Iseloom on tal tagasihoidlik ja inimesega lähedusega harjumine võtab veel aega.  Pai saab teha, kui talle parajasti sobib ja õige nurga alt läheneda.

Anja on steriliseeritud, vaktsineeritud ja kiibistatud.

Kontakt: info@kassijaam.eu

Mio

Kirjutriibuline marmormustriline kassipoiss, keda teadsime ka nime järgi JÄNKU – on kolinud vahepeal eraldi hoiukodusse, õppinud tubaseid kombeid ning sülesolemise mõnu ning saanud endale ka uue nime – MIO.
MIO hommikud hakkavad kui kellavärk – täpselt on teada, mis kell inimene tuleb äratada, et hommikusöök ikka õigel ajal söödud saaks – selleks tuleb nurruda inimesele otse kõrva ning lakkuda tasakesi inimese nägu, vajadusel lisada ninaga hõõrumine ning käppadega kallistamine.
Hommikusöögijärgne tegevus on otse loomulikult trenn – soovitavalt innukalt ühest toa otsast teise joostes, takistusi ületades, või pikali lükates. Trenn kulub MIOle marjaks ära, sest kehavormid kipuvad tal olema vaatamata noorusele meeldivalt ümarad.
Vahepeal paus aknal – lindusid läbi klaasi jahtides. Energiat MIOl jätkub, järgneb trenni teine osa – mitmevõistlus – pallide tagaajamine, väiksemate mänguasjade õhkuloopimine, pappkastidesse ja kinkekottidesse pugemine – mille hoiuperenaine on kenasti Miole jooksurajale sättinud. MIO on meeskonnamängija – kui üksinda mängimine liiga igavaks läheb, võib vahelduse mõttes üritada kaasata deegusid, aga nood ei taha kunagi oma puurist lahkuda, ega Mio mängudes kaasa lüüa, teine lugu on inimesega – kui õige häälega kutsuda, siis inimene ikka tuleb aitab hiiri ja palle loopida.
Mängust väsinud veedab Mio suuremalt jaolt oma vaba aja inimese süles või vähemalt külje all – süles ja kaisus olemine on tema kõige lemmikum tegevus. Ta võib inimese kaisus magada rahulikult terve öö, jätta ootamatult oma mängutuuri ning pugeda nurrudes sülle, libiseda sujuvalt inimese külje alla, asetada pea üle käsivarre ning jääda sedasi tundideks tukkuma. Sülega võib ta asendada ka suurema osa trenniajast.
Õhtusööki aga sülega ei asenda, süüa MIOle meeldib, isegi väga – ja ta oskab kenasti häälekalt sellest märku anda, et aeg täita kaussi on käes. Lemmikuks liha ja konservid.
MIO on hoiukodus näidanud, et ta on väga sotsiaalne, harjub võõraste inimestega ning olukordadega kiiresti ning probleemideta. Ta on juba edukalt läbinud ka esimese laevareisi – Muhumaale ning tagasi. Ning korra teinud tutvust ka koeraga, esialgu eelistab aga Mio teistest liikidest pigem deegusid. Samuti on välja harjutatud mõned tänavapoisi pahad kombed – mängides armastas ta küüsi ja hambaid kasutada, kuid on õppinud nüüd juba pehmelt käpaga lööma ja hammaste näitamisel piisab vaid hoiatavast häälitsusest inimese poolt. Paha pärast ta seda ei tee, ilmselt ta lihtsalt ei ole varem muudmoodi osanud.
MIO on sündinud 2015 aasta suve hakul, ta on kastreeritud, vaktsineeritud ning saanud parasiiditõrje, ta hoiab kenasti puhtust – isegi väga kenasti – teinekord võib ta lausa 5 minutit järjest liivakastis kraapida, et ikka kõik saaks kenasti peidetud.

Kui soovid selle toreda kaisukassi kohta rohkem uurida kirjuta: info@kassijaam.eu või helista 3725208850.

Glaša

Kassike Glaša vajab kodu või hoiukodu!
Glaša ilmus 2015 aasta jõulude ajal Treppoja suvilapiirkonda. Ilmselt on see osutunud populaarseks kohaks, kuhu üleliigseks osutunud pereliikmed ära sokutada…
Tegemist on 5-6-kuuse kiisutüdrukuga, kes on ülisõbralik, mänguline ja istub hea meelega ka süles. Oskab kasutada liivakasti.
Praegu on ta ajutises ruumis külma eest varjul ja saab nohuravi. Kelmiküla Kassijaam toetab uut hoiu- või päriskodu, organiseerides Glašale steriliseerimise, vaktsiini ja kiibi. Glaša on saanud parasiiditõrje.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Koma

“Tuule suund on nord,
nüüd on minu kord!”
Arvatavasti ei olnud see viis autoraadios mängimas selle sõidu ajal, kui Koma transpordipuuris ootusärevalt häälitsedes Treppojalt Kelmikülla sõitmas oli. Need sõnad aga sobivad imehästi uue jaamakassi uue elu algusesse.
Koma saabus Kassijaama selle talve esimese lumesaju päeval, 03. jaanuaril. Justnimelt nüüd on tema kord – saada külma käest ära. Saada võimalus, leida kodu. Seni elas ta ainult õues, kahe majaseina vahele pandud ajutise katte all varju leides. Nälga ei pidanud ta tundma, sest ta oli kevadel kas toodud või leidnud ise tee loomasõbraliku majarahva juurde, kes aitas kasse oma võimaluste piires, aga suvilarajoonis koguneb neid päris endale võtmiseks liiga palju…
Me teadsime Komast juba ammu, aga väikeses Kassijaamas on korduvalt mängimas üks teine laul:
“Andeks, kas teil on veel ruumi?
Ei kõik on täis!”
Samas laulus kõlab aga üks toredam fraas ka:
“Hei, küll ükskord saabub aeg,
hehehei, hei, las liigub järjekord!”
Jah, ümiseda meile meeldib, aga veel rohkem meeldib, kui üks õuekass sooja tuppa saab. Koma jõudis oma järjekorra ära oodata.

Viimasel ajal kostub jaamakorraldajate vestlustes sageli üks sõnapaar – “kohutavalt armas!”
Uuest kassist räägime ikka rohkem ja muidugi ütleme seda just Komandandi kohta (nimi tuli temaga muide kaasa).
Koma astus transpordipuurist oma uude peatuspaika, suurde puuri. Sättis ennast mugavalt istuma ja hakkas reisil sassi läinud kasukat korrastama. Täpselt nii nagu oleks ta ainult korraks ära käinud. Ei seganud teda kümme uudishimulikku silmapaari ja võnklevat sabaotsa ning ka isetäituv toidukauss oli justkui enesestmõistetav. Oma rahulolu väljendab ta lakkamatu nurrumisega. Vaatad Komale otsa ja juba keerab ta ennast külili ning ootab paikätt.
No ja kui me enne seda täpselt ei teadnud, siis Koma saabudes sai küll selgeks, et tegu on Miisbeti vennaga. Kasukas on kitsatriibuline ja kogukust on rohkem, aga õde-venda on ikka väga ühtemoodi, kohutavalt armsad.

Koma jõudis umbes kümme päeva enna meile saabumist ka ühe suure ohu üle elada. Tema toitjad avastasid, et keegi on ta millegi kütuselaadsega üle valanud. Kõige hullemast ta pääses ja kass pesti puhtaks. Oli viimane aeg Komandanti

Jaamakorraldajate kõrvus on kummitamas veel ühed laulusõnad. Heidy Tamme häälega, teate küll, Nukitsamehest: ” Kodu on nii imeline, tavaline paik…”
Mais 2016 eemaldati operatsioonil Koma silmamuna, kuna herpesviiruse kahjustused olid nii tugevad ja kui seda ei oleks praegu teinud, oleks vajadus tulevikus tekkinud nii või teisiti.

Koma saab ühe silmaga suurepäraselt hakkama.

Sellest, kui imetlusväärselt armas kaisu- ja sülekass Koma on, saab lugeda hoiukodu blogist siit
Kirjuta meile: info@kassijaam.eu

Kassihärra Sassik

Sassik on 2011 aasta lõpus tänaval sündinud ja üles korjatud heatahtlike inimeste poolt. Seni elas ta ühes korteris koos paljude teiste kassidega, liiga paljudega.
Abipalve aidata talle kodu leida jõudis meieni ja nii ongi meil üks mustvalge jaamakass juures. Eelmises hoiukohas ei jätkunud talle piisavalt ei tähelepanu ega vajalikku tervisekontrolli. Selgus, et Sassiku hambad ei ole kõige paremas korras ilmselt mõne titeeas põetud viiruse tagajärjel. Nii saatsime Sassiku kliinikusse hambaravi tegema. Päris mitu hammast on tal nüüd vähem, aga see ei sega kuidagi tema elus hakkamasaamist, hoopis palju paremaks läheb.
Sassik on suurt kasvu, rahulik ja soliidne tegelane. Tõelist härrasmehelikkust lisavad talle uhked vurrud, viisakas ülikond ja ülimalt tark pilk. Tavaliselt istub ta sirgelt aknalaual ja jälgib kuninglikult jaamas toimuvat. Teised kassid teda ei häiri. Uute inimestega kohaneb tasapisi. Laseb end paitada, vahel natuke altkulmu kahtlustades. Sassiku härrasmehelik vaoshoitus haihtub sekundipealt, kui jagatakse konservi. Siis saab temast ümber inimese jalgade tiirlev ja ärevusest piiksuv kass.
Sassik on vaktsineeritud, kastreeritud ja kiibistatud.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Kass Ruuben, kes oskab tinistada

Kõige värskem kirjeldus jaamakass Ruubenist ilmus Delfi Lemmiklooma portaalis juunis 2016 http://lemmikloom.delfi.ee/kass/kassijaamalood/pariskodu-ootaval-kelmikula-kassijaama-kassil-ruubenil-on-uks-eriline-oskus?id=74708827

Ruuben on pärit Mustamäelt, suurest pesakonnast. Ta on sündinud 2012. a suvel. Suure pere lapsena on ta harjunud, et ümberringi on rohkem kui üks kass.

Ruuben on uudishimulik, aga ettevaatlik. Enne kui ta kuhugi astuma hakkab, uurib pesa varjust oma ilusate roheliste silmadega, kas kõik on korras ja turvaline. Kui läheneda õigesti, saab Ruubenit sülle võtta ja silitada, natuke on tal hirmus, aga julgus tuleb tasapisi.

Hoopis teine asi on mängimisega – igasugu nööri otsas olevad hiired ja suleridvad on Ruubeni jaoks väga ahvatlevad ja võib täitsa kindlalt öelda, et tegu on ühe mängulisema kassiga jaamas.

Vahel viskab mängust tüdinud Ruuben ennast vastu seina poolkülili, tõstab esimesed käpad enda ette ja hakkab nendega õhus üles-alla sõudma, Meie kutsume seda tinistamiseks.

Ruuben on vaktsineeritud, kastreeritud ja kiibistatud.

2017 a suvel selgus, et Ruubeni neerud ja maks ei ole päris terved. Ruuben peab saama eritoitu ja regulaarset jälgimist loomakliinikus, kaks korda aastas.

Salapärane sametine Pantrik

Siis kui süsimust mõmmikulaadne Pantrik 2012 aasta juunis Mustamäe tänavatel sündis, ei teadnud ta, et ükskord pakib ta oma väikese kohvri ja kolib Kassijaama ootesaali oma kodurongi ootama. Ei osanud ta arvata, et tema kasukast saab kõige ilusam must ja kõige pehmem käe all. Ka iseloom on tal pehme – tasane ja tagasihoidlik. Uue olukorraga kohanemine võtab mõnevõrra aega, parem on toimuvat takseerida eemalt. Kõige turvalisemaks asukohaks peab Pantrik tekialuseid kohti ja kontakti inimesega hea meelega väldib, kuid siiski lubab end veidi ehmunult paitada ja sülle võttes hoiab igaks juhuks käppadega inimese käest kõvasti kinni. Teiste kassidega saab ta läbi hästi, vähemalt meie ei ole teda kunagi kellegagi tülitsemas näinud. On ainult üks võlunipp, mis paneb Pantriku teki alt välja ronima, ärevusest tammuma ja ümber inimese jalgade tiirlema – see on konservi avamise hääl 🙂 Pantrikus on on palju potentsiaali mõnusaks kodukassiks, eriti mustade pantrite fännidele. Pantrik on kastreeritud, vaktsineeritud ja kiibistatud. Kontakt: info@kassijaam.eu

Uuna

Uuna jõudis tagasi oma koju


 

Uuna on väike must, valge maniski ja valgete sokkidega kassineiu Kehrast.
Kunagi olnud kodukass, kes eksirännakute tõttu on sattunud tänavale.
Majade vahel ekseldes ja hoolivatelt inimestelt palukesi kerjates jäi ta silma kassisõbrale.
Enne esimest lund sai kiisu kinni püütud ja hoiukodu leitud. Uskumatu, kuid pelglikust tänavakassist sai toas hoobilt nurruv ja paisid nooliv “sabarakk”. Uuna on ääretult paimaias kiisu. Ta vastab alati silitustele.
Ei susise, ei ähvarda käpaga.
Ablas isu toidu järele näitab, et Uuna on olnud pikka aega tühja kõhuga.
Kliinikus leidis arst Uuna kõhult steriliseerimisarmi, mis viitab, et tegu on endise kodukassiga. Ja Uuna tagakäpast leidus õhupüssikuuli. Vaatamata tulistamisele usaldab Uuna inimesi.
Uuna on saanud parasiiditõrje, arsti juures ülevaatuse ja on kiibistatud.
Ees on ootamas hambaprotseduur ja vaktsiin.
Uhiuues passis on Uuna vanus kolm aastat.
Kui arvad, et selline armas Uuna võiks edaspidi elada sinu juures, siis temaga saab ühendust hoiukodu kaudu: krista.norden@nukuteater.ee

Leila

Leila on 2015 a maikuu lõpus Balti jaama kandis ühes hoovis tänavakassi pojana sündinud armas kassitüdruk.  02.08 püüdsid jaamakorraldajad ta kinni, et ta ei peaks enam kunagi tühja kõhtu ega koledat ilma kannatama.

Leila elab Kassijaama hoiukodus ja on osutunud üheks väga energiliseks kassitüdrukuks. Mitte midagi ei meeldi talle rohkem kui rõõmsalt ringi joosta, igal pool ja kogu aeg. Kui veel vend Lembituga mürada ka saab, siis võib mõnusalt nurrudes natuke puhata ka. Leilal on väga kõlav nurr ja uudishimu kõige uue, eriti teiste kasside vastu.

Leila oskab kenasti kasutada liivakasti  ja on steriliseeritud, saanud parasiiditõrje, vaktsiini ja kiibi.

Rohkem pilte ja infot Leila kohta leiab hoiukodu blogist