Monthly Archives: November 2016

Bella

Bella vajab kodu!
Bella lugu on nii tavaline – ühel päeval ta lihtsalt ilmus kuskilt Muuga majade vahele. Koduta, söögita, hoolitsuseta. Selle eest aga oli tal kuhjaga õnne, sest teda märgati. Neil headel inimestel ei olnud ükskõik, kass viidi loomakliinikusse ja enda väiksesse koju, kus ees juba kaks kassi. Kordagi ei tekkinud mõtlemist, miks me ei saa aidata, vaid hoopis – kuidas seda paremini teha. Nii jõudis mure Bella pärast ka meieni.
See must nurrik on inimese südame oma armsa oleku ja hea iseloomu tõttu täielikult vallutanud, aga teised kaks kassi on tema vastu sõjakad ja olukord tekitab kõigile stressi.
Vanust on tal parajalt vähe, kõige rohkem kolm aastat. Lähedust tahab ja oskab ise ka juurde küsida, kui parajasti väike paipaus peaks tekkima.

Kontakt: info@kassijaam.eu

Jakob

Novembri keskel jõudis Kassijaamani teade hirmunud kassipojast kesklinna maa-aluses garaažis autode vahel. Sellele lihtsalt tuli reageerida ja juba mõni tund hiljem oli väike hallikasvalge mütakas lõksuga kinni püütud ja siis juba soojas toas. Nälg oli suur ja hirm veel suurem.
Kinni püütud poisiklutt püüdis plõksides ja rünnates end kaitsta, aga juba esimene süllevõtmine rahustas ta täielikult. Teisel päeval tuli nurr, siis tuli käppadega sõtkumine ja pea-vastu-põske. Nii on jäänudki. Jakob kardab endiselt kõike seda, mis pole tuttav, aga kas tema jumaldab oma hoiuinimest rohkem või vastupidi, seda ei ole võimalik mõõta.
Raske on uskuda, et sellise iseloomuga kassipoja ema on tänavakass. Veel raskem on mõelda, et ta sattus tänavale inimese tahtel…
Liivakasti kasutamise õppis ta selgeks ja kaalus võttis nädalaga kõvasti juurde. Mängib, aga ainult inimesega koos, vähemalt praegu on nii.
Osa kojuminekuks vajalikke protseduure on tehtud, osa veel tegemata.
Jakob soovib endale sama imelist kodu nagu ta isegi on.

Rohkem infot ja pilte leiab hoiukodu blogist
Kontakt: info@kassijaam.eu

Kribu

Oli kord üks kass. Ehkki ta elas linnas, lasid omanikud teda ka hoovi. Seal kohtusid kassiga inimesed Kassijaamast. Kuna kass püsis ilusti hoovis ja nägi välja toidetud ja terve, tervitasid jaamakorraldajad teda niisama möödaminnes ega sekkunud kassi ellu.
Kuni jõudis kätte käesoleva aasta sügis, kus kassi oli näha aina vähem ja ta ise oli üha kõhnem. Omanikke ei olnud üldse näha.
Ühel päeval hoovis kassi märgates võttis jaamakorraldaja ta sülle, sest kass oli juba nii kõhn ja näljane, et teda õue jätta lihtsalt enam ei saanud.
Kohe viidi kass kliinikusse, saadi teada, et ta kaalub vaid 2,5 kilo ja põeb herpesviirust. Kassist sai ootamatult Kassijaama elanik, ta sai antibiootikumiravi ja korralikult süüa. Esimesel õhtul keeras kass lihtsalt tänulikult magama. Järgmine päev juba pesi end ja hakkas huvi tundma, kuhu ta sattunud on.
Nüüdseks on kass käinud kliinikus kuu aja jooksul ilmselt rohkem kui kogu oma senise elu jooksul. Haiged on neerud, hambad, maks. Krõbisema ja lurisema panev herpes tuleb aina tagasi, sest vana kassi immuunsus on nõrk ja viimaste kuude vintsutused on oma jälje jätnud.
Aga kass Kribu võtab kaalus juurde, on aktiivne mängija, sõbralik ja igati armas. Ta ei kavatsegi veel alla anda.
Kui palju elupäevi talle on jäänud, on raske öelda. Lemmiktegevus on Kribul söömine, ta tervitab hommikuti veidi käriseva häälega ning sööb kanafilee ja konservi kiiresti ära.
Kribule on raske leida kodu, kuna ta on vana, haige, vajab aeg-ajalt kliinikusse viimist ja kodus igapäevast neeruravimit konservi sisse. Ka toidud on erilised, kliinikust.
Aga mis siis. Me ikkagi postitame Kribu loo.
Kui leidub keegi, kes tahaks Kribuga veeta tema viimased kuud ja aastad, siis kirjutada võib: info@kassijaam.eu