Category Archives: Üle vikerkaaresilla

Kribu

Oli kord üks kass. Ehkki ta elas linnas, lasid omanikud teda ka hoovi. Seal kohtusid kassiga inimesed Kassijaamast. Kuna kass püsis ilusti hoovis ja nägi välja toidetud ja terve, tervitasid jaamakorraldajad teda niisama möödaminnes ega sekkunud kassi ellu.
Kuni jõudis kätte käesoleva aasta sügis, kus kassi oli näha aina vähem ja ta ise oli üha kõhnem. Omanikke ei olnud üldse näha.
Ühel päeval hoovis kassi märgates võttis jaamakorraldaja ta sülle, sest kass oli juba nii kõhn ja näljane, et teda õue jätta lihtsalt enam ei saanud.
Kohe viidi kass kliinikusse, saadi teada, et ta kaalub vaid 2,5 kilo ja põeb herpesviirust. Kassist sai ootamatult Kassijaama elanik, ta sai antibiootikumiravi ja korralikult süüa. Esimesel õhtul keeras kass lihtsalt tänulikult magama. Järgmine päev juba pesi end ja hakkas huvi tundma, kuhu ta sattunud on.
Nüüdseks on kass käinud kliinikus kuu aja jooksul ilmselt rohkem kui kogu oma senise elu jooksul. Haiged on neerud, hambad, maks. Krõbisema ja lurisema panev herpes tuleb aina tagasi, sest vana kassi immuunsus on nõrk ja viimaste kuude vintsutused on oma jälje jätnud.
Aga kass Kribu võtab kaalus juurde, on aktiivne mängija, sõbralik ja igati armas. Ta ei kavatsegi veel alla anda.
Kui palju elupäevi talle on jäänud, on raske öelda. Lemmiktegevus on Kribul söömine, ta tervitab hommikuti veidi käriseva häälega ning sööb kanafilee ja konservi kiiresti ära.
Kribule on raske leida kodu, kuna ta on vana, haige, vajab aeg-ajalt kliinikusse viimist ja kodus igapäevast neeruravimit konservi sisse. Ka toidud on erilised, kliinikust.
Aga mis siis. Me ikkagi postitame Kribu loo.
Kui leidub keegi, kes tahaks Kribuga veeta tema viimased kuud ja aastad, siis kirjutada võib: info@kassijaam.eu

Helmi

Helmi suri uues kodus juulis 2014


Helmi saab 01. mail 9-kuuseks. Esimesed seitse ja pool elukuud elas see väike vapper kassike tänaval. Tema viis õde-venda lasid ennast väikeste poegadena kinni püüda ja endale (hoiu)kodud otsida, aga Helmi otsustas ainult talle teadaoleval põhjusel, et sügis, talv ja osa kevadestki tuleb mööda saata tänaval. Ühest august ta tuli ja läks, vahel ei näidanud ennast nädalate kaupa ja lõksust käis kaarega mööda. Tema pärast muretsemine saatis meid kõik need kuud ja aina raskem oli edasi loota. Seda rõõmsam oli 19. märts, kui Helmi täiesti ootamatult lõkspuuri jalutas ja lasi end lõpuks sooja tuppa viia.
Hoiukodus selgus, et paksu karvase kasuka sees on värisev süda, aga armas iseloom. Helmit on saanud algusest peale kenasti sülle võtta. Ta lubab ennast kammida ja laseb kaisutada.  Helmi nurrub, müksab paikäele vastu ja keerab kõhu ette. Süles meeldib talle olla sooja pleedi all inimese kõhu peal lapikuna nagu üks karvane pannkook. Või siis väikeses turvalises keras. Loomulikult tahab Helmi ka mängida – julgematel hetkel keset päist päeva, aga enamasti siis, kui keegi ei näe.
Praegu pelgab Helmi veel uusi olukordi ja tulevaselt kodult ootame kannatlikkust. Vastutasuks koorub Helmist tõeline pärl. Ilus, hea ieloomuga, armas sõber ja kaaslane.
Helmi on saanud parasiiditõrje ja steriliseeritud, vaktsineeritud ja kiibistatud.
Rohkem infot Helmi kohta leiab Kassijaama hoiukodu blogist
Kontakt: info@kassijaam.eu; tel 56679267

Leedi

Leedi suri parandamatusse haigusesse septembris 2014


Kassijaamas on uus reisija, kelle reisisuund on seekord olnud vastupidine, mitte jaam-kodu, vaid kodust jaama. Põhjuseks Leedi omaniku ootamatu haigus.  Jaamaülematele on Leedi tuttav juba aastast 2008, kui ta mahajäetud suvekassina sai Kakumäelt ära toodud. Leedi on veetnud viis aastat oma elust armastatud lemmikuna vanema daami juures.
Äkilisest elumuutusest hoolimata on Leedi esimesed päevad olnud jaamas väga tragi, söönud, tutvunud teiste jaamakassidega, võtnud ussirohtu ja lasknud küüsi lõigata.  Omaniku sõnul on Leedi ideaalne kass, rahulik ja vaikne, ei tee pahandust, armastab puhtust, enamuse ööpäevast magab. Ja tõsi see on, kinnitame meie, kui oleme mitu päeva Leedit jälginud.
Otsime Leedile uut kodu, soovitavalt samuti rahulikuma eluviisiga inimeste juures. Võime teda soovitada tubliks hoiukassiks, kui kohe päris oma kassi ei ole võimalik võtta. Kirjuta info@kassijaam.eu

Mimosa

Mimosa suri parandamatusse haigusesse juulis 2014


 

Mimosa on pärit Balti jaama turult. Elas ja poegis kurja sokimüüjatädi putka all, kuni sattus ühel päeval olema õigel ajal õiges kohas. Kahva sees, siis transpordikastis ja siis juba hoiukodus. Nüüd on sellest möödas juba rohkem kui aasta, enamus karmi tänavaeluga kaasnenud terviseprobleeme on seljatatud ja oma hoiukodu perega saavutatud siiras usaldus ja tugev sõprus. Võõraid aga Mimosa veel pelgab, eks see on turukassi õppetund, mis temaga veel pikalt kaasas rändab.

Lähiajal peab Mimosa veel vapralt taluma hammaste eemaldamise, kuna ammusest ajast organismi jäänud herpesviirus tekitab endiselt põletikku. Aga varem muret tekitanud kõrvadega hetkel probleemi praktiliselt pole. Hoiukodu hoole all on Mimosal hea ja turvaline, aga otsime pikisilmi ka sellele musta ninaga pehme kõhukesega kassiemandale oodatud lõpppeatust päriskodu näol.
Mimosa senisest käpakäigust saab juurde lugeda blogist

Black Jack

Black Jack, hüüdnimega BJ [biidžei] on maailma kõige armsam mõmmik. Tal on imeilus must kasukas, millel valge täps lipsuks ees ja suured ümmargused kollased silmad.

BJ on pärit Laulasmaa suvilarajoonist, kust ta 2011 aasta sügisel paarikuisena püüti. Mahajäetud kassiema lapsena on ta siiani ettevaatlik ja üsna kahtleval seisukohal inimeste suhtes. Talle meeldib istuda aknalaual või diivani kõrval või järgneda perenaisele kööki ja teda enda öökullisilmadega jälgida. Kui BJ-l ei ole parajasti mõnd kass-kaaslast, on tema suhtlemisvajadus suurem ja ta võib isegi paar njäud juttu puhuda. Kui aga on olemas mängukaaslane (mis BJ-le väga meeldib), siis ei pea ta inimestega enda mõtete jagamist enam nii oluliseks.

Katsuda BJ ennast naljalt ei lase, vedamise korral lubab ennast õrnalt nina otsast katsuda või siis saab ootamatult käega üle selja silitada. Kui talle väga järjekindlalt läheneda, saab ta teki sisse kinni püüda ja niimoodi püsib ta süles vaikselt ent valvsalt, et haarde lõdvenedes ikkagi igaks juhuks põgeneda. Magavat inimest ei pea BJ aga eriliseks ohuks ja julgeb tema peal ja ümber jalutuskäike ette võtta:)

Vaatamata sellele, et talle veel pai ei saa teha ja et ta sülle ei tulle, on BJ väga tore kaaslane, kellega on hea asju arutada ja kes on väga hea kuulaja.