Category Archives: Üle vikerkaaresilla

Alberti lugu

Albert läks üle vikerkaare, sinna kus ei ole valu…

Igal kassil on oma lugu. Meie teame nüüd Alberti oma.
Albert on vähemalt 10 aastat vana. Tema elukoht oli Laulasmaal, ilmselt kunagi oli tal seal ka kodu.
Valge kass sai sealsetele elanikele tuttavaks, kuna ta oli kogu aeg olemas. Kõik ilmselt mõtlesid, et ju ta kellegi oma on. Või ei mõelnud midagi – lihtsalt kass ju… Süüa ta sai ning kuidagi on ta vastu pidanud kõik talved.
Albert oli kogu aeg olemas, aga ühel päeval nägi tema kõrv kohutav välja – mustjas ja justkui rebenenud.
Oli viimane aeg talle abi otsida. Nii kuulsime meie Albertist. Pärast kümmet aastat kuidagi hakkama saamist muutus valge kassi jaoks kõik. Me ei teadnud veel, mis saab Albertist pärast kinnipüüdmist edasi, aga samal ajal, kui selle üle muretsesime, tuli meile ootamatu hoiukodupakkumine. Parim, mis juhtuda sai.
Püüdmisajal nimetu, lihtsalt “valge kass” läks omaenese õnneks lõksu ja kolis kohe samal päeval loomakliinikusse. Sinna jäi ta 17-ks päevaks, sest Albert oli väga haige. Kõrv oli vaid ainus, mis välja paistis.
Tema kõrv amputeeriti. Tehti ka kastreerimine. Eemaldati nahaalune kuul. Pügati koledaks muutunud kasukas. Hambad on halvas olukorras. Herpes. Ta on loomulikult FIV positiivne, millega saab vähemalt osaliselt seletada aeglast paranemisprotsessi.
Valge kass sai nimeks Albert ja arglikust loomast koorus vaikselt välja nurru- ja pailoom. Selline, kes tahtis kliinikupuuris elades väga pai, aga vahel igaks juhuks näksata ka. Pasteedi nimel lubas ta endaga aga kõik protseduurid ära teha.
Nädal tagasi lubati Albert kliinikust välja. Kui enne oli tal vaid õnn kuidagi elus püsida, siis praegu on tal vedanud parima võimaliku hoiukoduga. Albert elab nüüd veterinaariatudengi juures, kes oskab jälgida tema käitumist, iga hingamist, valuaistingut. Abi on kogu aeg lähedal ja meie oleme selle eest hirmus tänulikud, nii nagu ka kogu eelneva aja eest Vilde tee loomakliinikule.
Kassijaamas puuris oleks Albertil olnud raske. Hoiukodus aga oskab ta olla maailma kõige tänulikum ja armsam loom. Ta on igal võimalusel süles, kaisus, teki all, padja peal. Kõik 10 aasta saamata jäänud paid tuleb nüüd nurrudes vastu võtta, ei mingit näksamist enam. Albertil on lõpuks ometi soe ja järgmise kõhutäie pärast muretsema ei pea.
Tal on nüüd natukene parem olla. Ja kuigi kõrv võib vajada veel ühte operatsiooni, hambad ootavad oma järjekorda ja silmalaukeerd ka, siis kõige murelikumaks teeb meid asjaolu, et ta on vana ja valge. Ja et ninapeeglil on üks haavand, mis ei taha kuidagi paraneda. Mitu neist muredest võivad olla seotud lamerakulise kartsinoomi – kõige tihedamini vanadel valgetel kassidel esineva halvaloomulise kasvajaga. Praegu elame me teadmises, et võibolla oleme me hiljaks jäänud. Võtame päev korraga, vaatame mida näitab aeg ja mida ütleb loomaarst. Võib-olla ei postita me kunagi Alberti koduotsimise kuulutust.
Aga igal juhul on põhjust rõõmustada koos Albertiga selle üle, mis tal olemas on – kõik need pehmed padjad, voodi, sooja ahjumüüri ääres ja kaisus magamised, paiseansid, täis kõht ja natukenegi leevendust kõigele, mis haiget teeb.
 
On kurb mõelda, kui palju selliseid lugusid Eestis neljal käpal ringi kõnnib. Teame, kui keeruline on neid aidata.
Enamasti inimesed ei suuda tegeleda haigustest räsitud leidkassiga, maksta mitmesaja- kuni tuhandeeuroseid raviarveid ja majutada võõrast, teadmata iseloomu ja hädadega looma. Otsida ja leida head kodu. Aitäh kõigile, kes märkavad hädasolijat ja vähemalt proovivad abi leida.
Kahjuks ei suuda ka MTÜ-d kõiki päästa, niikaua kui Eestis loomapidamine on selline nagu ta on. Natuke parem ehk kui varem, aga ometi elab külades, linnades, metsades liiga palju alberteid, kelleni abi kunagi ei jõua…
 
Aitäh, armsad Kelmiküla Kassijaama sõbrad, et teie jätkuv toetus aitab meil aidata ühte õnnetut-õnnelikku valget kassi.

Kribu

Oli kord üks kass. Ehkki ta elas linnas, lasid omanikud teda ka hoovi. Seal kohtusid kassiga inimesed Kassijaamast. Kuna kass püsis ilusti hoovis ja nägi välja toidetud ja terve, tervitasid jaamakorraldajad teda niisama möödaminnes ega sekkunud kassi ellu.
Kuni jõudis kätte käesoleva aasta sügis, kus kassi oli näha aina vähem ja ta ise oli üha kõhnem. Omanikke ei olnud üldse näha.
Ühel päeval hoovis kassi märgates võttis jaamakorraldaja ta sülle, sest kass oli juba nii kõhn ja näljane, et teda õue jätta lihtsalt enam ei saanud.
Kohe viidi kass kliinikusse, saadi teada, et ta kaalub vaid 2,5 kilo ja põeb herpesviirust. Kassist sai ootamatult Kassijaama elanik, ta sai antibiootikumiravi ja korralikult süüa. Esimesel õhtul keeras kass lihtsalt tänulikult magama. Järgmine päev juba pesi end ja hakkas huvi tundma, kuhu ta sattunud on.
Nüüdseks on kass käinud kliinikus kuu aja jooksul ilmselt rohkem kui kogu oma senise elu jooksul. Haiged on neerud, hambad, maks. Krõbisema ja lurisema panev herpes tuleb aina tagasi, sest vana kassi immuunsus on nõrk ja viimaste kuude vintsutused on oma jälje jätnud.
Aga kass Kribu võtab kaalus juurde, on aktiivne mängija, sõbralik ja igati armas. Ta ei kavatsegi veel alla anda.
Kui palju elupäevi talle on jäänud, on raske öelda. Lemmiktegevus on Kribul söömine, ta tervitab hommikuti veidi käriseva häälega ning sööb kanafilee ja konservi kiiresti ära.
Kribule on raske leida kodu, kuna ta on vana, haige, vajab aeg-ajalt kliinikusse viimist ja kodus igapäevast neeruravimit konservi sisse. Ka toidud on erilised, kliinikust.
Aga mis siis. Me ikkagi postitame Kribu loo.
Kui leidub keegi, kes tahaks Kribuga veeta tema viimased kuud ja aastad, siis kirjutada võib: info@kassijaam.eu

Helmi

Helmi suri uues kodus juulis 2014


Helmi saab 01. mail 9-kuuseks. Esimesed seitse ja pool elukuud elas see väike vapper kassike tänaval. Tema viis õde-venda lasid ennast väikeste poegadena kinni püüda ja endale (hoiu)kodud otsida, aga Helmi otsustas ainult talle teadaoleval põhjusel, et sügis, talv ja osa kevadestki tuleb mööda saata tänaval. Ühest august ta tuli ja läks, vahel ei näidanud ennast nädalate kaupa ja lõksust käis kaarega mööda. Tema pärast muretsemine saatis meid kõik need kuud ja aina raskem oli edasi loota. Seda rõõmsam oli 19. märts, kui Helmi täiesti ootamatult lõkspuuri jalutas ja lasi end lõpuks sooja tuppa viia.
Hoiukodus selgus, et paksu karvase kasuka sees on värisev süda, aga armas iseloom. Helmit on saanud algusest peale kenasti sülle võtta. Ta lubab ennast kammida ja laseb kaisutada.  Helmi nurrub, müksab paikäele vastu ja keerab kõhu ette. Süles meeldib talle olla sooja pleedi all inimese kõhu peal lapikuna nagu üks karvane pannkook. Või siis väikeses turvalises keras. Loomulikult tahab Helmi ka mängida – julgematel hetkel keset päist päeva, aga enamasti siis, kui keegi ei näe.
Praegu pelgab Helmi veel uusi olukordi ja tulevaselt kodult ootame kannatlikkust. Vastutasuks koorub Helmist tõeline pärl. Ilus, hea ieloomuga, armas sõber ja kaaslane.
Helmi on saanud parasiiditõrje ja steriliseeritud, vaktsineeritud ja kiibistatud.
Rohkem infot Helmi kohta leiab Kassijaama hoiukodu blogist
Kontakt: info@kassijaam.eu; tel 56679267

Leedi

Leedi suri parandamatusse haigusesse septembris 2014


Kassijaamas on uus reisija, kelle reisisuund on seekord olnud vastupidine, mitte jaam-kodu, vaid kodust jaama. Põhjuseks Leedi omaniku ootamatu haigus.  Jaamaülematele on Leedi tuttav juba aastast 2008, kui ta mahajäetud suvekassina sai Kakumäelt ära toodud. Leedi on veetnud viis aastat oma elust armastatud lemmikuna vanema daami juures.
Äkilisest elumuutusest hoolimata on Leedi esimesed päevad olnud jaamas väga tragi, söönud, tutvunud teiste jaamakassidega, võtnud ussirohtu ja lasknud küüsi lõigata.  Omaniku sõnul on Leedi ideaalne kass, rahulik ja vaikne, ei tee pahandust, armastab puhtust, enamuse ööpäevast magab. Ja tõsi see on, kinnitame meie, kui oleme mitu päeva Leedit jälginud.
Otsime Leedile uut kodu, soovitavalt samuti rahulikuma eluviisiga inimeste juures. Võime teda soovitada tubliks hoiukassiks, kui kohe päris oma kassi ei ole võimalik võtta. Kirjuta info@kassijaam.eu

Mau tuli ja läks

Möödunud nädalal tegi jaamas lühikese peatuse härra Mau. Mau on äärmiselt seltskondlik ja vallatu noor kass, kellele meeldib olla kogu aeg kellegi kõrval, aidata inimlooma kõigis tegevustes ja magada oma koduste peas, südamlikult kõrva nurrudes. Ta tahab palju tähelepanu ja palju mängida ja oma kaheksa elukuuga on tal sellistele soovidele täielik õigus.

Kuna senine kodu Maud ei saanud enam omale hoida, siis tuligi Mau mõneks ajaks jaama, kohanes kiiresti ja veel kiiremini leidis omale uue kodu. Kus tundis end kohe nagu kodus.
Maul on nüüd lisaks kahejalgsetele mängusõpradele ka kass-sõber Raul. Lisaks nimelisele kooskõlale näib klappivat kõik muugi.

Soovime Maule õnnelikku kassielu koos uue perega!

Mimosa

Mimosa suri parandamatusse haigusesse juulis 2014


 

Mimosa on pärit Balti jaama turult. Elas ja poegis kurja sokimüüjatädi putka all, kuni sattus ühel päeval olema õigel ajal õiges kohas. Kahva sees, siis transpordikastis ja siis juba hoiukodus. Nüüd on sellest möödas juba rohkem kui aasta, enamus karmi tänavaeluga kaasnenud terviseprobleeme on seljatatud ja oma hoiukodu perega saavutatud siiras usaldus ja tugev sõprus. Võõraid aga Mimosa veel pelgab, eks see on turukassi õppetund, mis temaga veel pikalt kaasas rändab.

Lähiajal peab Mimosa veel vapralt taluma hammaste eemaldamise, kuna ammusest ajast organismi jäänud herpesviirus tekitab endiselt põletikku. Aga varem muret tekitanud kõrvadega hetkel probleemi praktiliselt pole. Hoiukodu hoole all on Mimosal hea ja turvaline, aga otsime pikisilmi ka sellele musta ninaga pehme kõhukesega kassiemandale oodatud lõpppeatust päriskodu näol.
Mimosa senisest käpakäigust saab juurde lugeda blogist

Black Jack

Black Jack, hüüdnimega BJ [biidžei] on maailma kõige armsam mõmmik. Tal on imeilus must kasukas, millel valge täps lipsuks ees ja suured ümmargused kollased silmad.

BJ on pärit Laulasmaa suvilarajoonist, kust ta 2011 aasta sügisel paarikuisena püüti. Mahajäetud kassiema lapsena on ta siiani ettevaatlik ja üsna kahtleval seisukohal inimeste suhtes. Talle meeldib istuda aknalaual või diivani kõrval või järgneda perenaisele kööki ja teda enda öökullisilmadega jälgida. Kui BJ-l ei ole parajasti mõnd kass-kaaslast, on tema suhtlemisvajadus suurem ja ta võib isegi paar njäud juttu puhuda. Kui aga on olemas mängukaaslane (mis BJ-le väga meeldib), siis ei pea ta inimestega enda mõtete jagamist enam nii oluliseks.

Katsuda BJ ennast naljalt ei lase, vedamise korral lubab ennast õrnalt nina otsast katsuda või siis saab ootamatult käega üle selja silitada. Kui talle väga järjekindlalt läheneda, saab ta teki sisse kinni püüda ja niimoodi püsib ta süles vaikselt ent valvsalt, et haarde lõdvenedes ikkagi igaks juhuks põgeneda. Magavat inimest ei pea BJ aga eriliseks ohuks ja julgeb tema peal ja ümber jalutuskäike ette võtta:)

Vaatamata sellele, et talle veel pai ei saa teha ja et ta sülle ei tulle, on BJ väga tore kaaslane, kellega on hea asju arutada ja kes on väga hea kuulaja.