Category Archives: Üle vikerkaaresilla

Snurran võitleb veel

Snurran võitleb veel.

Pärast seda, kui valge kass Albert lahkus, kolis tühjaks jäänud hoiukodusse Snurran, et vähendada ta haigusesse panustada võivat stressifaktorit.
Snurru ülitugevate nohuepisoodide vahele praktiliselt ei jäänud enam pause. Tundus, et kõik uuringud on juba tehtud ja et üle on jäänud vaid proovida leevendada, jälgida, oodata, otsustada…
Tartu hoiukodusse kolides sai Snurran pärast pikki aastaid kurnavat õueelu ja kahte aastat jaamaelu esimest korda oma inimese, voodi, aknalaua ja isikliku riiuli kapis pikutamiseks. Talle pakutakse iga natukese aja tagant midagi head söödavat nina alla, kaalu on tulnud juurde ja kasukas on taastumas. Ühepoolne nohu on endiselt, kuid kadunud on liigne joomine ja urineerimine, ka vereanalüüsid on referentsvahemikes. Igast inimesest on saanud potentsiaalne paisessioon ja igast valveta sokist mänguvõimalus.

Me rõõmustame nende väikeste, ei, ikka suurte asjade üle.
Snurru eest hoolitsemiseks midagi paremat soovida ei ole võimalik.
Ka Snurru hoidja on tänulik võimaluse eest Snurranilt õppida. Samuti selle eest, et õppejõud ja Snurrani raviarstid on valmis lisaks plaanilisele õppe- ja kliinikutööle oma vaba aega panustama ja haiguslugu koos tudengiga läbi käima, et kohendada raviskeeme ja diskuteerida diagnostiliste protseduuride tulemuste üle. Pärast pikki arutelusid on kaalukausile jäänud veel üks diagnostika variant – rinoskoopia. Selle käigus vaadatakse pehme suulae pealne osa endoskoobiga üle ja vajadusel võetakse ka proovid.

Teame, et see kõik on keeruline ja aeganõudev ning et loota pole õieti millelegi.
Iga päev Snurruga on võideldud ja võidetud päev.

Aitäh meie toetajatele, et saame lubada kalli karviku uuringuid ja ravi.
Aitäh Snurrani veterinaartiimile.
Aitäh kõigile pöidlahoidjatele.

Alberti lugu

Albert läks üle vikerkaare, sinna kus ei ole valu…

Igal kassil on oma lugu. Meie teame nüüd Alberti oma.
Albert on vähemalt 10 aastat vana. Tema elukoht oli Laulasmaal, ilmselt kunagi oli tal seal ka kodu.
Valge kass sai sealsetele elanikele tuttavaks, kuna ta oli kogu aeg olemas. Kõik ilmselt mõtlesid, et ju ta kellegi oma on. Või ei mõelnud midagi – lihtsalt kass ju… Süüa ta sai ning kuidagi on ta vastu pidanud kõik talved.
Albert oli kogu aeg olemas, aga ühel päeval nägi tema kõrv kohutav välja – mustjas ja justkui rebenenud.
Oli viimane aeg talle abi otsida. Nii kuulsime meie Albertist. Pärast kümmet aastat kuidagi hakkama saamist muutus valge kassi jaoks kõik. Me ei teadnud veel, mis saab Albertist pärast kinnipüüdmist edasi, aga samal ajal, kui selle üle muretsesime, tuli meile ootamatu hoiukodupakkumine. Parim, mis juhtuda sai.
Püüdmisajal nimetu, lihtsalt “valge kass” läks omaenese õnneks lõksu ja kolis kohe samal päeval loomakliinikusse. Sinna jäi ta 17-ks päevaks, sest Albert oli väga haige. Kõrv oli vaid ainus, mis välja paistis.
Tema kõrv amputeeriti. Tehti ka kastreerimine. Eemaldati nahaalune kuul. Pügati koledaks muutunud kasukas. Hambad on halvas olukorras. Herpes. Ta on loomulikult FIV positiivne, millega saab vähemalt osaliselt seletada aeglast paranemisprotsessi.
Valge kass sai nimeks Albert ja arglikust loomast koorus vaikselt välja nurru- ja pailoom. Selline, kes tahtis kliinikupuuris elades väga pai, aga vahel igaks juhuks näksata ka. Pasteedi nimel lubas ta endaga aga kõik protseduurid ära teha.
Nädal tagasi lubati Albert kliinikust välja. Kui enne oli tal vaid õnn kuidagi elus püsida, siis praegu on tal vedanud parima võimaliku hoiukoduga. Albert elab nüüd veterinaariatudengi juures, kes oskab jälgida tema käitumist, iga hingamist, valuaistingut. Abi on kogu aeg lähedal ja meie oleme selle eest hirmus tänulikud, nii nagu ka kogu eelneva aja eest Vilde tee loomakliinikule.
Kassijaamas puuris oleks Albertil olnud raske. Hoiukodus aga oskab ta olla maailma kõige tänulikum ja armsam loom. Ta on igal võimalusel süles, kaisus, teki all, padja peal. Kõik 10 aasta saamata jäänud paid tuleb nüüd nurrudes vastu võtta, ei mingit näksamist enam. Albertil on lõpuks ometi soe ja järgmise kõhutäie pärast muretsema ei pea.
Tal on nüüd natukene parem olla. Ja kuigi kõrv võib vajada veel ühte operatsiooni, hambad ootavad oma järjekorda ja silmalaukeerd ka, siis kõige murelikumaks teeb meid asjaolu, et ta on vana ja valge. Ja et ninapeeglil on üks haavand, mis ei taha kuidagi paraneda. Mitu neist muredest võivad olla seotud lamerakulise kartsinoomi – kõige tihedamini vanadel valgetel kassidel esineva halvaloomulise kasvajaga. Praegu elame me teadmises, et võibolla oleme me hiljaks jäänud. Võtame päev korraga, vaatame mida näitab aeg ja mida ütleb loomaarst. Võib-olla ei postita me kunagi Alberti koduotsimise kuulutust.
Aga igal juhul on põhjust rõõmustada koos Albertiga selle üle, mis tal olemas on – kõik need pehmed padjad, voodi, sooja ahjumüüri ääres ja kaisus magamised, paiseansid, täis kõht ja natukenegi leevendust kõigele, mis haiget teeb.
 
On kurb mõelda, kui palju selliseid lugusid Eestis neljal käpal ringi kõnnib. Teame, kui keeruline on neid aidata.
Enamasti inimesed ei suuda tegeleda haigustest räsitud leidkassiga, maksta mitmesaja- kuni tuhandeeuroseid raviarveid ja majutada võõrast, teadmata iseloomu ja hädadega looma. Otsida ja leida head kodu. Aitäh kõigile, kes märkavad hädasolijat ja vähemalt proovivad abi leida.
Kahjuks ei suuda ka MTÜ-d kõiki päästa, niikaua kui Eestis loomapidamine on selline nagu ta on. Natuke parem ehk kui varem, aga ometi elab külades, linnades, metsades liiga palju alberteid, kelleni abi kunagi ei jõua…
 
Aitäh, armsad Kelmiküla Kassijaama sõbrad, et teie jätkuv toetus aitab meil aidata ühte õnnetut-õnnelikku valget kassi.

Armas noriseja Snurran ootab kodu

Snurran lahkus üle vikerkaaresilla 25.05.20


Uuendus:

Snurrani nohu vajab igapäevast ravi – hommikul ja õhtul tabletiandmist. Ravimid ei ole väga kallid ja tabletti anda ei ole raske, aga Snurranil peab olema inimene, kes ei ole kodust pikalt eemal.


Meie Snurran ei saa enam ühtegi ravi. See tähendab, et kodu, kes tahaks endale seda armsat norskavat vanapoissi ei pea praegu tegema muud kui hoidma ja armastama.
On võimalik, et nohu tuleb tagasi. Siis tuleb ravida nohu.
On võimalik, et kunagi tulevikus peab veel tegema uuringuid, kui tema terviseseisund muutub, aga nii on ju iga kassiga.
Jagame teiega väikest videot Snurrani armsast norinast. (Videos on vaid üks stiilinäide, vahel on kuulda hoopis lurinat või krõbinat).Norinate tekkepõhjus on limaskesta liited, mis on vohanud ja kitsad vahed põhjustavad sissehingates neid hääli. Samuti on tema suulagi veidi tavapärasest erinev.
Kui Snurran magab ja on pikalt rahulik olnud, siis on ta tavaline vaikne kass. Üks tavaline ilma hammasteta karvapall.
Snurran on üleni armas tegelane, kes jumaldab, kui teda paitatakse ja kammitakse ning mängib vahel rohkemgi kui mõni noorem jaamakaaslane. Teised kassid on tema jaoks sõbrad.
Kas keegi tahaks Snurranit endale?
Kontakt: info@kassijaam.eu

Snurran

Snurran saabus Kassijaama veebruari alguses 2018
Ta on kass, kes elas pikka aega ühe Harjumaa aiandusühistu maadel ja kelle elus mängisid tähtsat rolli postkastid. Sest alati, kui inimesed tulid sinna postkastide juurde, oli tema kohal ja küsis süüa. Kui välja näha nagu kõige õnnetum väike luriseja, siis võib juhtuda, et südamega inimesed ei suuda teda sinna jätta.
Kassijaama saabudes oli tal äge nohu, lõputu isu, janu, pruunid vurrud, sagris kasukas ja kehvad hambad. Kaalu kõigest 2,6 kg.
Tervisemuresid on tema kõhnas kehas veel ja valmis kodukassiks saamine võib kesta kaua.
Snurran on isane, kastreeritud. Ei ole enam noor, ilmselt ka mitte vana. Tahab väga-väga paitamist ja tähelepanu.


Septembris 2018 saime Snurrani tervise kohta rohkem teada.

Ta käis kompuutertomograafia uuringul Loomade Kiirabi Kliinikus.
Saime teada, et tema rasket, lurisevat hingamist ei põhjusta ükski kasvaja, vaid tal on krooniline nohu. Ilmselt on selle põhjuseks tema minevikus põetud pikaajalised põletikud.
Snurranile tehti samas kliinikus ka põhjalik ninaloputus narkoosi all ja pärast ravi on tal parem.
Nohu võib tulla arsti sõnul Snurranile tulevikus korduvalt tagasi.
Muidugi loodame me, et kuskil on kodu, kes on valmis võtma ka selle teadaoleva tervisemurega Snurrani oma pereliikmeks.
Meie arvates on päris võimatu, et Snurr kellelegi ei meeldiks. Huvitaval kombel meeldib ta ka kõigile jaamakassidele, kes lubavad tal alati oma kõrvale nihkuda või samast kausist süüa.
Otsime inimest, kellele Snurran meeldiks kõigist kõige rohkem või kes tahaks teadlikult aidata just sellist looma, kellele ei ole väga lihtne kodu leida.

Kontakt; info@kassijaam.eu

Kribu

Oli kord üks kass. Ehkki ta elas linnas, lasid omanikud teda ka hoovi. Seal kohtusid kassiga inimesed Kassijaamast. Kuna kass püsis ilusti hoovis ja nägi välja toidetud ja terve, tervitasid jaamakorraldajad teda niisama möödaminnes ega sekkunud kassi ellu.
Kuni jõudis kätte käesoleva aasta sügis, kus kassi oli näha aina vähem ja ta ise oli üha kõhnem. Omanikke ei olnud üldse näha.
Ühel päeval hoovis kassi märgates võttis jaamakorraldaja ta sülle, sest kass oli juba nii kõhn ja näljane, et teda õue jätta lihtsalt enam ei saanud.
Kohe viidi kass kliinikusse, saadi teada, et ta kaalub vaid 2,5 kilo ja põeb herpesviirust. Kassist sai ootamatult Kassijaama elanik, ta sai antibiootikumiravi ja korralikult süüa. Esimesel õhtul keeras kass lihtsalt tänulikult magama. Järgmine päev juba pesi end ja hakkas huvi tundma, kuhu ta sattunud on.
Nüüdseks on kass käinud kliinikus kuu aja jooksul ilmselt rohkem kui kogu oma senise elu jooksul. Haiged on neerud, hambad, maks. Krõbisema ja lurisema panev herpes tuleb aina tagasi, sest vana kassi immuunsus on nõrk ja viimaste kuude vintsutused on oma jälje jätnud.
Aga kass Kribu võtab kaalus juurde, on aktiivne mängija, sõbralik ja igati armas. Ta ei kavatsegi veel alla anda.
Kui palju elupäevi talle on jäänud, on raske öelda. Lemmiktegevus on Kribul söömine, ta tervitab hommikuti veidi käriseva häälega ning sööb kanafilee ja konservi kiiresti ära.
Kribule on raske leida kodu, kuna ta on vana, haige, vajab aeg-ajalt kliinikusse viimist ja kodus igapäevast neeruravimit konservi sisse. Ka toidud on erilised, kliinikust.
Aga mis siis. Me ikkagi postitame Kribu loo.
Kui leidub keegi, kes tahaks Kribuga veeta tema viimased kuud ja aastad, siis kirjutada võib: info@kassijaam.eu

Trini

Trini on armas ja uudishimulik kassike, kes armastab joosta, mängida ja mürada teiste kassidega. Trini oskab nurruda, käppadel sõtkuda ja kõik nurgad ümmarguseks nühata, aga inimese puudutusega harjumine võtab veel aega.

Trini lugu tema õpingute vaatevinklist on selline:

Kui Trini sündis, nii umbes kolm aastat tagasi, otsustas tema tänavakassist ema teda lasteaeda mitte panna. Nii oli Trini paar-kolm esimest elukuud päris kindlasti ema hoole all ja sai oma esimesed vajalikud oskused-tarkused temalt. Neid oli tal väga vaja, sest väikese kassi ema ei saanud tema kõrval terve edasise elu toeks ja abiks olla. Nii see elu juba kord kasside maailmas käib.
Alg- ja põhihariduse sai Trini Põhja-Tallinna Tänavakasside Põhikoolis. Õpetajaid seal palju ei olnud, enamasti pidi ise hakkama saama. Söögivaheajad olid samuti ebaregulaarsed, aga Trini õppis iga päev midagi uut – kuidas hiirtele jahti pidada, kus on prügikastid, kes on kassitädid ja kust öömaja leida ning et kahejalgseid usaldada ei tasu. Tunnistusel olid tal ainult head hinded ja paljudes ainetes sai ta kiituskirja, sest Trini sai kõigega hästi hakkama.
Nii jõudis ta keskhariduse lävepakuni, aga kuna elu oli keeruline ja tänavakassile kohaselt oli ta vähemalt kahele pojale üksikema, siis õpingud jäid natuke unarusse. Pere vajas toitmist ja selleks oli vaja palju tööd teha. Nutika kassitüdrukuna astus Trini Täiskasvanud Tänavakasside Õhtukooli, kus sai käia paindliku graafikuga ja õpetajad olid mõistlikud. Õpetajateks olid enamasti ühe Kopli tänava šašlõkibaari töötajad, kes andsid esimesed teadmised sellest, et kahejalgne on päris kasulik – lihatükke visatakse tervele perele ja liiga keegi ei tee. Õpingud edenesid päris kenasti, sest Trini jäi ellu, ka talvel sai ta hakkama.
Ema aga ütles juba väikesele põnn-Trinile, et kui sa suureks saad, siis astu ülikooli, see annab sulle eluks palju häid võimalusi. Trinil olid ema sõnad meeles, kui ta ühel sügisel võttis oma kompsud ja kolis üle tee, Telliskivi loomelinnakus asuvasse F-hoone Kasside Kolledžisse, et saada rakenduslik kõrgharidus. Praktilisi oskusi oligi tal juba palju, ainult diplom oli veel puudu. Selle kooli läheduses asus ka ühiselamu, kus sai askeetlikes tingimustes järjekordse talve üle elada. Lisaks F-hoonele oli läheduses palju teisi asutusi ja väga palju kahejalgseid voorimas. Mida soojem ilm, seda rohkem. Juba esimesel kursusel sai Trini aru, et kõige rohkem ainepunkte saab, kui kahejalgsetele ennast heast küljest näidata. Nii õppis ta ruttu selgeks, et uudishimu ja tühja kõhu kombinatsioon viib päris kaugele. Võib viia peaaegu F-hoone Kasside Kolledži kööki välja, kust kõik need head lõhnad ja soe õhk paistis tulevat. Järjest enam õppis ta, et häid hindeid saab, kui päkkadel tippida ja mööda prügikonteinerite nurki nühkida, sest siis kahejalgsed arvavad, et tegu on äkki ühe toreda kassiga, kes väärib päästmist. Need oskused olid Trinile täiesti uued. Veel aasta tagasi oskas ta ainult põgeneda ja altkulmu põrnitseda.
Trini bakalaureusetöö teemaks oli “Tänavakassi areng läbi mitmetahuliste motivaatorite, eesmärgiks mõjutada isikliku sarmiga õrnasüdamelisi kahejalgseid.”
Trini lõpetas cum laude, sest teda märgati. F-hoone Kasside Kolledži personal võttis ühendust Kelmiküla Kassijaamaga ja nüüd kirjutab andekas ja tohutu potentsiaaliga Trini juba magistritööd Kassijaama hoiukodus. Pealkiri on lihtne – “Kuidas leida kodu mustvalgele ettevaatlikule ja ettearvamatule endisele tänavakassile”, kuid teema on väga keeruline ja nõuab arvatavasti pikki õpinguid. Õnneks peab hoiukodu Trinit õpingute ajal üleval ja kindlasti jääb aega ka mängudeks-müramisteks.
Doktoritöö kirjutab tubli Trini aga juba oma päris kodus. Selleni võib minna pikk aeg, aga mine tea, Trini on ju üks imeline ja tark kass.


Suur tänu loomasõbralikule F-hoone meeskonnale, kes Trinit märkas, temast hoolis ja kogus kassi uuele elule aitamiseks ka korraliku kaasavara Kassijaama kontole.
Trini on nüüdseks steriliseeritud, vaktsineeritud ja kiibistatud ning otsib kodu, kes tema elukestvates õpingutes toeks oleks. Trini-huviline saab temast rohkem teada hoiukodu blogist: https://padijapasteet.wordpress.com/category/trini/
Kontakt: info@kassijaam.eu

Helmi

Helmi suri uues kodus juulis 2014


Helmi saab 01. mail 9-kuuseks. Esimesed seitse ja pool elukuud elas see väike vapper kassike tänaval. Tema viis õde-venda lasid ennast väikeste poegadena kinni püüda ja endale (hoiu)kodud otsida, aga Helmi otsustas ainult talle teadaoleval põhjusel, et sügis, talv ja osa kevadestki tuleb mööda saata tänaval. Ühest august ta tuli ja läks, vahel ei näidanud ennast nädalate kaupa ja lõksust käis kaarega mööda. Tema pärast muretsemine saatis meid kõik need kuud ja aina raskem oli edasi loota. Seda rõõmsam oli 19. märts, kui Helmi täiesti ootamatult lõkspuuri jalutas ja lasi end lõpuks sooja tuppa viia.
Hoiukodus selgus, et paksu karvase kasuka sees on värisev süda, aga armas iseloom. Helmit on saanud algusest peale kenasti sülle võtta. Ta lubab ennast kammida ja laseb kaisutada.  Helmi nurrub, müksab paikäele vastu ja keerab kõhu ette. Süles meeldib talle olla sooja pleedi all inimese kõhu peal lapikuna nagu üks karvane pannkook. Või siis väikeses turvalises keras. Loomulikult tahab Helmi ka mängida – julgematel hetkel keset päist päeva, aga enamasti siis, kui keegi ei näe.
Praegu pelgab Helmi veel uusi olukordi ja tulevaselt kodult ootame kannatlikkust. Vastutasuks koorub Helmist tõeline pärl. Ilus, hea ieloomuga, armas sõber ja kaaslane.
Helmi on saanud parasiiditõrje ja steriliseeritud, vaktsineeritud ja kiibistatud.
Rohkem infot Helmi kohta leiab Kassijaama hoiukodu blogist
Kontakt: info@kassijaam.eu; tel 56679267

Leedi

Leedi suri parandamatusse haigusesse septembris 2014


Kassijaamas on uus reisija, kelle reisisuund on seekord olnud vastupidine, mitte jaam-kodu, vaid kodust jaama. Põhjuseks Leedi omaniku ootamatu haigus.  Jaamaülematele on Leedi tuttav juba aastast 2008, kui ta mahajäetud suvekassina sai Kakumäelt ära toodud. Leedi on veetnud viis aastat oma elust armastatud lemmikuna vanema daami juures.
Äkilisest elumuutusest hoolimata on Leedi esimesed päevad olnud jaamas väga tragi, söönud, tutvunud teiste jaamakassidega, võtnud ussirohtu ja lasknud küüsi lõigata.  Omaniku sõnul on Leedi ideaalne kass, rahulik ja vaikne, ei tee pahandust, armastab puhtust, enamuse ööpäevast magab. Ja tõsi see on, kinnitame meie, kui oleme mitu päeva Leedit jälginud.
Otsime Leedile uut kodu, soovitavalt samuti rahulikuma eluviisiga inimeste juures. Võime teda soovitada tubliks hoiukassiks, kui kohe päris oma kassi ei ole võimalik võtta. Kirjuta info@kassijaam.eu

Mau tuli ja läks

Möödunud nädalal tegi jaamas lühikese peatuse härra Mau. Mau on äärmiselt seltskondlik ja vallatu noor kass, kellele meeldib olla kogu aeg kellegi kõrval, aidata inimlooma kõigis tegevustes ja magada oma koduste peas, südamlikult kõrva nurrudes. Ta tahab palju tähelepanu ja palju mängida ja oma kaheksa elukuuga on tal sellistele soovidele täielik õigus.

Kuna senine kodu Maud ei saanud enam omale hoida, siis tuligi Mau mõneks ajaks jaama, kohanes kiiresti ja veel kiiremini leidis omale uue kodu. Kus tundis end kohe nagu kodus.
Maul on nüüd lisaks kahejalgsetele mängusõpradele ka kass-sõber Raul. Lisaks nimelisele kooskõlale näib klappivat kõik muugi.

Soovime Maule õnnelikku kassielu koos uue perega!

Mimosa

Mimosa suri parandamatusse haigusesse juulis 2014


 

Mimosa on pärit Balti jaama turult. Elas ja poegis kurja sokimüüjatädi putka all, kuni sattus ühel päeval olema õigel ajal õiges kohas. Kahva sees, siis transpordikastis ja siis juba hoiukodus. Nüüd on sellest möödas juba rohkem kui aasta, enamus karmi tänavaeluga kaasnenud terviseprobleeme on seljatatud ja oma hoiukodu perega saavutatud siiras usaldus ja tugev sõprus. Võõraid aga Mimosa veel pelgab, eks see on turukassi õppetund, mis temaga veel pikalt kaasas rändab.

Lähiajal peab Mimosa veel vapralt taluma hammaste eemaldamise, kuna ammusest ajast organismi jäänud herpesviirus tekitab endiselt põletikku. Aga varem muret tekitanud kõrvadega hetkel probleemi praktiliselt pole. Hoiukodu hoole all on Mimosal hea ja turvaline, aga otsime pikisilmi ka sellele musta ninaga pehme kõhukesega kassiemandale oodatud lõpppeatust päriskodu näol.
Mimosa senisest käpakäigust saab juurde lugeda blogist