Category Archives: Üle vikerkaaresilla
Täpik võiks koju minna
Täpik Narvast
“Ma ei võta teie poolt pakutavat ussirohtu suu sissegi!
Andke mu kolmas konserv, kümme paid ja las ma põõnan veel paar tunnikest”
Umbes nii võiks kõlada Täpiku sõnum tema uutele kahejalgsetele hoolitsejatele Kassijaamas.
Täpik saabus meie juurde Narva Kassitoast. Seal on palju kasse, kellele on väga keeruline kodu leida. Kui saame, aitame.
Täpik on u 4-5 aastat vana, leitud Narvas Kangelaste tänavalt umbes poolteist aastat tagasi. Ilmselt kunagi olnud kodune kass.
Kastreeritud, muud protseduurid tegemisel.
Täpik on suur ja kuigi tema hoiupuur on väike, sirutab ta rahulikult varbad ja magab mõnusat und, isegi kui samal ajal teised jaamakassid üksteist müdinal taga ajavad.
Esialgu me ei oskagi temast palju rohkem kirjutada, aga suurte mõmmikute huvilised võivad Täpikule juba silma peale panna.
Kontakt: info@kassijaam.eu
Snurran võitleb veel
Snurran lahkus üle vikerkaaresilla raske haiguse tõttu
Snurran võitleb veel.
Pärast seda, kui valge kass Albert lahkus, kolis tühjaks jäänud hoiukodusse Snurran, et vähendada ta haigusesse panustada võivat stressifaktorit.
Snurru ülitugevate nohuepisoodide vahele praktiliselt ei jäänud enam pause. Tundus, et kõik uuringud on juba tehtud ja et üle on jäänud vaid proovida leevendada, jälgida, oodata, otsustada…
Tartu hoiukodusse kolides sai Snurran pärast pikki aastaid kurnavat õueelu ja kahte aastat jaamaelu esimest korda oma inimese, voodi, aknalaua ja isikliku riiuli kapis pikutamiseks. Talle pakutakse iga natukese aja tagant midagi head söödavat nina alla, kaalu on tulnud juurde ja kasukas on taastumas. Ühepoolne nohu on endiselt, kuid kadunud on liigne joomine ja urineerimine, ka vereanalüüsid on referentsvahemikes. Igast inimesest on saanud potentsiaalne paisessioon ja igast valveta sokist mänguvõimalus.
Me rõõmustame nende väikeste, ei, ikka suurte asjade üle.
Snurru eest hoolitsemiseks midagi paremat soovida ei ole võimalik.
Ka Snurru hoidja on tänulik võimaluse eest Snurranilt õppida. Samuti selle eest, et õppejõud ja Snurrani raviarstid on valmis lisaks plaanilisele õppe- ja kliinikutööle oma vaba aega panustama ja haiguslugu koos tudengiga läbi käima, et kohendada raviskeeme ja diskuteerida diagnostiliste protseduuride tulemuste üle. Pärast pikki arutelusid on kaalukausile jäänud veel üks diagnostika variant – rinoskoopia. Selle käigus vaadatakse pehme suulae pealne osa endoskoobiga üle ja vajadusel võetakse ka proovid.
Teame, et see kõik on keeruline ja aeganõudev ning et loota pole õieti millelegi.
Iga päev Snurruga on võideldud ja võidetud päev.
Aitäh meie toetajatele, et saame lubada kalli karviku uuringuid ja ravi.
Aitäh Snurrani veterinaartiimile.
Aitäh kõigile pöidlahoidjatele.
Alberti lugu
Armas noriseja Snurran ootab kodu
Snurran lahkus üle vikerkaaresilla 25.05.20
Uuendus:
Snurrani nohu vajab igapäevast ravi – hommikul ja õhtul tabletiandmist. Ravimid ei ole väga kallid ja tabletti anda ei ole raske, aga Snurranil peab olema inimene, kes ei ole kodust pikalt eemal.
Meie Snurran ei saa enam ühtegi ravi. See tähendab, et kodu, kes tahaks endale seda armsat norskavat vanapoissi ei pea praegu tegema muud kui hoidma ja armastama.
On võimalik, et nohu tuleb tagasi. Siis tuleb ravida nohu.
On võimalik, et kunagi tulevikus peab veel tegema uuringuid, kui tema terviseseisund muutub, aga nii on ju iga kassiga.
Jagame teiega väikest videot Snurrani armsast norinast. (Videos on vaid üks stiilinäide, vahel on kuulda hoopis lurinat või krõbinat).Norinate tekkepõhjus on limaskesta liited, mis on vohanud ja kitsad vahed põhjustavad sissehingates neid hääli. Samuti on tema suulagi veidi tavapärasest erinev.
Kui Snurran magab ja on pikalt rahulik olnud, siis on ta tavaline vaikne kass. Üks tavaline ilma hammasteta karvapall.
Snurran on üleni armas tegelane, kes jumaldab, kui teda paitatakse ja kammitakse ning mängib vahel rohkemgi kui mõni noorem jaamakaaslane. Teised kassid on tema jaoks sõbrad.
Kas keegi tahaks Snurranit endale?
Kontakt: info@kassijaam.eu
Snurran
Snurran saabus Kassijaama veebruari alguses 2018
Ta on kass, kes elas pikka aega ühe Harjumaa aiandusühistu maadel ja kelle elus mängisid tähtsat rolli postkastid. Sest alati, kui inimesed tulid sinna postkastide juurde, oli tema kohal ja küsis süüa. Kui välja näha nagu kõige õnnetum väike luriseja, siis võib juhtuda, et südamega inimesed ei suuda teda sinna jätta.
Kassijaama saabudes oli tal äge nohu, lõputu isu, janu, pruunid vurrud, sagris kasukas ja kehvad hambad. Kaalu kõigest 2,6 kg.
Tervisemuresid on tema kõhnas kehas veel ja valmis kodukassiks saamine võib kesta kaua.
Snurran on isane, kastreeritud. Ei ole enam noor, ilmselt ka mitte vana. Tahab väga-väga paitamist ja tähelepanu.
Septembris 2018 saime Snurrani tervise kohta rohkem teada.
Ta käis kompuutertomograafia uuringul Loomade Kiirabi Kliinikus.
Saime teada, et tema rasket, lurisevat hingamist ei põhjusta ükski kasvaja, vaid tal on krooniline nohu. Ilmselt on selle põhjuseks tema minevikus põetud pikaajalised põletikud.
Snurranile tehti samas kliinikus ka põhjalik ninaloputus narkoosi all ja pärast ravi on tal parem.
Nohu võib tulla arsti sõnul Snurranile tulevikus korduvalt tagasi.
Muidugi loodame me, et kuskil on kodu, kes on valmis võtma ka selle teadaoleva tervisemurega Snurrani oma pereliikmeks.
Meie arvates on päris võimatu, et Snurr kellelegi ei meeldiks. Huvitaval kombel meeldib ta ka kõigile jaamakassidele, kes lubavad tal alati oma kõrvale nihkuda või samast kausist süüa.
Otsime inimest, kellele Snurran meeldiks kõigist kõige rohkem või kes tahaks teadlikult aidata just sellist looma, kellele ei ole väga lihtne kodu leida.
- siin juba natuke kosunud
- täitsa palju kosunud
- täitsa palju kosunud
Kontakt; info@kassijaam.eu
Krussu
Krussu jäi haigusele alla septembris 2021
Krussu kohta tahaks öelda, et ta on maailma kõige armsam kass. Maailma või mitte, aga võimatu on temaga tutvudes jääda ükskõikseks.
Krussu on umbes 10-aastane väike omapärane ilmeka näoga kiisu. Tal on lühikesed jalad, mis vedruna hüpitavad tema ümarat pisikest keret soovitud kõrgustesse. Tal on krussis otsaga saba ja kui ta mööda tuba ringi vudib, võib silmi kissitades arvata, et heas toitumuses kährik on elamisse sattunud.
Krussu tahab väga inimese tähelepanu. Piuksudes hakkab ta oma inimese järel käima ja pai küsima. Hea meelega nuusutaks ta terve silmnäo iga natukese aja tagant üle ja teeks peamüksu. Alguse ajad elab ta üle kappi või teki alla peitudes, aga harjudes saab temast heas mõttes suhtesõltlane. Vaatamata kogunenud aastatele on temas palju mängulusti.
Tema tulevase kodu inimene võiks olla üsna kodune, muidu Krussu üksi kurvastab. Väikeste laste tähelepanu asemel eelistaks ta aga hoopis teisi kasse, kuid garantiid, kas tema just teistele sobib, me muidugi anda ei saa.
Krussu on vaktsineeritud, kiibistatud ja steriliseeritud.
Krussu, kelle minevikus on nii tänava- kui kodukassi elu, otsib Kassijaama hoiukodus elades omale ideaalset kodu.
Kontakt: info@kassijaam.eu
Kribu
Oli kord üks kass. Ehkki ta elas linnas, lasid omanikud teda ka hoovi. Seal kohtusid kassiga inimesed Kassijaamast. Kuna kass püsis ilusti hoovis ja nägi välja toidetud ja terve, tervitasid jaamakorraldajad teda niisama möödaminnes ega sekkunud kassi ellu.
Kuni jõudis kätte käesoleva aasta sügis, kus kassi oli näha aina vähem ja ta ise oli üha kõhnem. Omanikke ei olnud üldse näha.
Ühel päeval hoovis kassi märgates võttis jaamakorraldaja ta sülle, sest kass oli juba nii kõhn j…a näljane, et teda õue jätta lihtsalt enam ei saanud.
Kohe viidi kass kliinikusse, saadi teada, et ta kaalub vaid 2,5 kilo ja põeb herpesviirust. Kassist sai ootamatult Kassijaama elanik, ta sai antibiootikumiravi ja korralikult süüa. Esimesel õhtul keeras kass lihtsalt tänulikult magama. Järgmine päev juba pesi end ja hakkas huvi tundma, kuhu ta sattunud on.
Nüüdseks on kass käinud kliinikus kuu aja jooksul ilmselt rohkem kui kogu oma senise elu jooksul. Haiged on neerud, hambad, maks. Krõbisema ja lurisema panev herpes tuleb aina tagasi, sest vana kassi immuunsus on nõrk ja viimaste kuude vintsutused on oma jälje jätnud.
Aga kass Kribu võtab kaalus juurde, on aktiivne mängija, sõbralik ja igati armas. Ta ei kavatsegi veel alla anda.
Kui palju elupäevi talle on jäänud, on raske öelda. Lemmiktegevus on Kribul söömine, ta tervitab hommikuti veidi käriseva häälega ning sööb kanafilee ja konservi kiiresti ära.
Kribule on raske leida kodu, kuna ta on vana, haige, vajab aeg-ajalt kliinikusse viimist ja kodus igapäevast neeruravimit konservi sisse. Ka toidud on erilised, kliinikust.
Aga mis siis. Me ikkagi postitame Kribu loo.
Kui leidub keegi, kes tahaks Kribuga veeta tema viimased kuud ja aastad, siis kirjutada võib: info@kassijaam.eu
Trini
Trini on armas ja uudishimulik kassike, kes armastab joosta, mängida ja mürada teiste kassidega. Trini oskab nurruda, käppadel sõtkuda ja kõik nurgad ümmarguseks nühata, aga inimese puudutusega harjumine võtab veel aega.
Trini lugu tema õpingute vaatevinklist on selline:
Kui Trini sündis, nii umbes kolm aastat tagasi, otsustas tema tänavakassist ema teda lasteaeda mitte panna. Nii oli Trini paar-kolm esimest elukuud päris kindlasti ema hoole all ja sai oma esimesed vajalikud oskused-tarkused temalt. Neid oli tal väga vaja, sest väikese kassi ema ei saanud tema kõrval terve edasise elu toeks ja abiks olla. Nii see elu juba kord kasside maailmas käib.
Alg- ja põhihariduse sai Trini Põhja-Tallinna Tänavakasside Põhikoolis. Õpetajaid seal palju ei olnud, enamasti pidi ise hakkama saama. Söögivaheajad olid samuti ebaregulaarsed, aga Trini õppis iga päev midagi uut – kuidas hiirtele jahti pidada, kus on prügikastid, kes on kassitädid ja kust öömaja leida ning et kahejalgseid usaldada ei tasu. Tunnistusel olid tal ainult head hinded ja paljudes ainetes sai ta kiituskirja, sest Trini sai kõigega hästi hakkama.
Nii jõudis ta keskhariduse lävepakuni, aga kuna elu oli keeruline ja tänavakassile kohaselt oli ta vähemalt kahele pojale üksikema, siis õpingud jäid natuke unarusse. Pere vajas toitmist ja selleks oli vaja palju tööd teha. Nutika kassitüdrukuna astus Trini Täiskasvanud Tänavakasside Õhtukooli, kus sai käia paindliku graafikuga ja õpetajad olid mõistlikud. Õpetajateks olid enamasti ühe Kopli tänava šašlõkibaari töötajad, kes andsid esimesed teadmised sellest, et kahejalgne on päris kasulik – lihatükke visatakse tervele perele ja liiga keegi ei tee. Õpingud edenesid päris kenasti, sest Trini jäi ellu, ka talvel sai ta hakkama.
Ema aga ütles juba väikesele põnn-Trinile, et kui sa suureks saad, siis astu ülikooli, see annab sulle eluks palju häid võimalusi. Trinil olid ema sõnad meeles, kui ta ühel sügisel võttis oma kompsud ja kolis üle tee, Telliskivi loomelinnakus asuvasse F-hoone Kasside Kolledžisse, et saada rakenduslik kõrgharidus. Praktilisi oskusi oligi tal juba palju, ainult diplom oli veel puudu. Selle kooli läheduses asus ka ühiselamu, kus sai askeetlikes tingimustes järjekordse talve üle elada. Lisaks F-hoonele oli läheduses palju teisi asutusi ja väga palju kahejalgseid voorimas. Mida soojem ilm, seda rohkem. Juba esimesel kursusel sai Trini aru, et kõige rohkem ainepunkte saab, kui kahejalgsetele ennast heast küljest näidata. Nii õppis ta ruttu selgeks, et uudishimu ja tühja kõhu kombinatsioon viib päris kaugele. Võib viia peaaegu F-hoone Kasside Kolledži kööki välja, kust kõik need head lõhnad ja soe õhk paistis tulevat. Järjest enam õppis ta, et häid hindeid saab, kui päkkadel tippida ja mööda prügikonteinerite nurki nühkida, sest siis kahejalgsed arvavad, et tegu on äkki ühe toreda kassiga, kes väärib päästmist. Need oskused olid Trinile täiesti uued. Veel aasta tagasi oskas ta ainult põgeneda ja altkulmu põrnitseda.
Trini bakalaureusetöö teemaks oli “Tänavakassi areng läbi mitmetahuliste motivaatorite, eesmärgiks mõjutada isikliku sarmiga õrnasüdamelisi kahejalgseid.”
Trini lõpetas cum laude, sest teda märgati. F-hoone Kasside Kolledži personal võttis ühendust Kelmiküla Kassijaamaga ja nüüd kirjutab andekas ja tohutu potentsiaaliga Trini juba magistritööd Kassijaama hoiukodus. Pealkiri on lihtne – “Kuidas leida kodu mustvalgele ettevaatlikule ja ettearvamatule endisele tänavakassile”, kuid teema on väga keeruline ja nõuab arvatavasti pikki õpinguid. Õnneks peab hoiukodu Trinit õpingute ajal üleval ja kindlasti jääb aega ka mängudeks-müramisteks.
Doktoritöö kirjutab tubli Trini aga juba oma päris kodus. Selleni võib minna pikk aeg, aga mine tea, Trini on ju üks imeline ja tark kass.
Suur tänu loomasõbralikule F-hoone meeskonnale, kes Trinit märkas, temast hoolis ja kogus kassi uuele elule aitamiseks ka korraliku kaasavara Kassijaama kontole.
Trini on nüüdseks steriliseeritud, vaktsineeritud ja kiibistatud ning otsib kodu, kes tema elukestvates õpingutes toeks oleks. Trini-huviline saab temast rohkem teada hoiukodu blogist: https://padijapasteet.wordpress.com/category/trini/
Kontakt: info@kassijaam.eu