Category Archives: Kelmiküla kassijaamas:

Tegevuse lõpetamine

Mõni postitus on tõsisem kui teine.
Kui me tahaksime teha kuiva pressiteate, kõlaks see nii: “Kelmiküla Kassijaam on otsustanud lõpetada aktiivse tegevuse. Jätkatakse praegustele hoolealustele kodude otsimisega, kuid uusi kasse enam juurde ei võeta.“
Nende sõnade taga on muidugi meie emotsioonid – on kurbust, on südamevalu. Ei ole lihtne loobuda aitamisest.
Kelmiküla Kassijaama lõime jaanuaris 2013, kuid jaamakorraldajad on tegelenud tänavakassidega juba aastaid varem. See on väga pikk aeg olla loomade aitamise maailmas, südamega. Meie elud on praegu palju erinevad, kui kõik need aastad tagasi. Olles enda vastu ausad, tunnistame, et jaksame umbes poole vähem. Õhinat, tuhinat ja vaba aegagi on vähem.
Oleme proovinud leida uusi tulevasi jaamakorraldajaid, kellega krõbinad ühte kappi panna ja teatepulk ajapikku üle anda, kuid meile usaldusväärsed loomasõbrad, kellega rääkinud oleme, tunnevad umbes sama – selliseks tööks vajalikku jaksu enam ei ole.
Selguse mõtte soovime välja tuua, et kuigi on tore, kui keegi pakub end appi koristama või kasse paitama, see meie olukorda ei muuda.
Jaamakassid on meile väga kallid ja loodame igaühele neist leida parima kodu. Otsingute aeg kipub vahel olema pikk ja sellepärast ei saagi me oma väikese toa ust kohe sulgeda, vaid toimetame seal samamoodi edasi.
Siiski peame edaspidi kurbusega, kuid otsusekindlalt ütlema ära kõigile uutele abipalvetele. Ei saa küll välistada, et julgeme kodusid oodates mõnele lühiajalisemale projektile õla alla panna. Nõu ja jõuga proovime aidata nagunii.
Mõistame, kui meie püsiannetajad soovivad oma panuse suunata mõnele teisele aktiivselt tegutsevale organisatsioonile. Meil jäävad ära uute kassidega seotud kulutused. Praegustel jaamakassidel on aga samuti mitmeid tervisemuresid ja soovime neile jätkuvalt võimaldada vajalikku arstiabi: uuringuid, protseduure, ravimeid. Näiteks Naina hambaprotseduurid ja pikem ravi kliinikus tõi meile üle 400-eurose arve, mille saame oma toetajate abiga mureta tasuda.
Kui Kelmiküla Kassijaam on jõudnud verstapostini, kui meil enam väljaminekuid ei tohiks tulla, pärandame oma võimalikud varad nii pangakontol kui kassitoas edasi mõnele teisele MTÜ-le. Nii et ükski annetus, mis on mõeldud tänavakasside aitamiseks, kindlasti meie kontolt kaotsi ei lähe.
See on küll üks tõsine lugu, aga mitte päris hüvastijätukiri. Me ei kao veel pildilt ja loodame, et teiegi jääte meie sõpradeks. Kuni viimase koduleidjani. Oleme väga-väga tänulikud senise ja tulevase toetuse eest ❤️

Eriline Thomas otsib erilist kodu

Sir Thomas on endine Mustamäe tänavakõuts, sündinud umbes 2016. Alates 2020 aasta juulist elab ta Kassijaama hoiukodus, olles saavutanud tiitli “kõige erilisem hoiukass.”
Thomas on muidugi kass nagu kass ikka, aga tal on rodu veidrusi ja diagnoose.
Küsimus, mille üle tema hoiuinimene aeg-ajalt mõtiskleb: kas talle kunagi leidub koht tiitliga “kõige erilisem kodu.”

Thomasega koos elades peab arvestama, et tema idiopaatilise epilepsia diagnoos eeldab krampide ära hoidmiseks kaks korda päevas ravimi andmist. Thomase jaoks tähendab see hoopis seda, et vähemalt kaks korda päevas saab konservi. Pool minutit kulub konservi ja tableti kokku mätsimisele ja pool sekundit, kui see on alla limpsatud.

Rohkem aega kulub sir Thomase lõbustamiseks, sest hoiukodu ülejäänud kassidest (keda kõiki ta armastab, isegi seda, kes teda mitte) jääb müramiseks väheks. Sellpärast ostab hoiuinimene regulaarselt uusi põnevaid mänguasju ja lisab ühised mängimised lasertäpiga sprindiseanssidele. Thomasele tegelikult piisab inimese laiskadel päevadel ka laokile jäänud puidugraanulist või laualt virutatud viinamarjast, et mõned kiiremad ringid teha.
Tänutäheks meelelahutamisele lubab see loom ennast (ainult söögi ajal) igatepidi nässerdada, kammidagi ning unesegaselt võib ka kõhtu sügada või küüsi lõigata.
Vastastikusel kokkuleppel ongi elu Thomasega selline, et kaisutamiseks on teised kassid, aga tema ülesanne on iga päev erinevaid emotsioone pakkuda.
Hea fantaasiaga inimene ütleks tema kühmus selga, enesekindlat kõnnakut ja ülbet pilku jälgides, et tegu on kassiks maskeerunud maffiapealikuga.
Ka Thomase liikumisviis on kõike muud kui kassilik. Kui ta kuskilt alla hüppab, siis ei ole tal jalas vildist sussid nagu teistel kassidel, vaid kuulda on põntsadi-põnts. Joostes on kuulda tümpsadi-tümps. Korrusmajas peab ilmselt arvestama alumiste naabrite kaebustega. Tahaks teada küll, miks ta selline päntajalg on, aga kas keegi sellist mütaki-mütaki-kassi just oma doktoritöö objektiks võtab, on kahtlane.

Kuigi pehmed ei ole ka elamused, mida ta pakub hoiuinimesele magusal uneajal, püüdes osavalt kinni pahaaimamatult magavad inimjalad. Katkestamatu ööuni on tema meelest ülehinnatud, aga õnneks on need episoodid enamasti korrelatsioonis Thomasele õhtusel ajal pööratud tähelepanuga. Sõltuvad siiski ka sellest, kas täna öösel meenutasid varbad talle varblasi.

Thomasel on lisaks epilepsiale diagnoositud IBD (põletikuline sooltehaigus), mis praegu muret ei tee ja arvatavasti on tal eriarsti hinnangul ka hüperesteesia sündroom – Thomasel esineb vahel ootamatuid pöörlemisi, kui ta justkui oma saba taga ajab.
Ei ole ju midagi ületamatut? Vähemalt ühe erilise kodu jaoks ei tohiks olla, mõtlevad sir Thomas ja tema hoiuinimene lootusrikkalt.

info@kassijaam.eu

Poseerija Pusa

Pusa poseeris posu pilte.
Kus küll on Pusa kodu?
Videos näeb, kuidas Pusake on hakanud paitamist ootama.
Siiski – teda ei ole võimalik sülle võtta. Kogu suhtlus käib Pusa tingimustel 😼
Kui mõtled Pusale kodu pakkuda, loe palun ka teisi postitusi tema kohta.

Kontakt: info@kassijaam

Miuke jälle kodu otsimas

Kassijaamas ootab oma uut kodu Miuke.
Miukel oli kodu olemas, aga pärast elukoha muutust ei saanud kodu talle turvalise elu pakkumisega enam hakkama.
Tahame selle mineviku selja taha jätta ja anda Miukele uue võimaluse.
Miuke on ilmeka näo ja kirju kasukaga pontsakas 2017 aasta kevadel sündinud kassidaam. Rahulik ja leebe, kuni saabub konserviaeg. Siis võib ta esineda kiuksuva kaebelauluga ja trügida kõiki kombeid unustades teistest ette.
Enamasti näeme teda keras magamas oma lemmikpesades, aga vahel satub ta ka mänguhoos kiiremaid samme võtma või maas rulluma. Ta on võõrastega uje, kuid  iseloomult sõbralik ja ka teiste kasside seltskonna vastu ei ole tal midagi.

Kolimine võib tekitada Miukele stressi, seepärast ootame, et tema tulevane kodu oleks mõistev ja kannatlik.

Vaktsineeritud, kiibistatud, steriliseeritud. Augustisse on broneeritud hambaprotseduurid.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Sõbrad Sir Thomas ja Triiton

Kassijaama hoiukodu kasside Sir Thomase ja Triitoni pealtkuulatud vestlus. Thomas on Triitonist väga sisse võetud ja Triiton on nõus temaga päid kokku puksima, kõrvuti magama ja ühiseid kassiasju ajama. Mõlemal on tervisemured, mis on ravimitega kontrolli all.
Sir Thomas: Triiton, täna on nii ilus päev, kuidas sa ennast tunned?
Triiton: Ei saa kurta, aga sina?
Sir Thomas: Mul on ka kõik hästi praegu. Kuidas tervis, palju sa tablette pead sööma? Ma saan hommikul pool ja õhtul pool. Konserviga. Pole paha.
Triiton: Ma saan hommikuti kaks ja enne serveeritakse suur ports mu lemmikkonservi. Praegu mul kuskilt ei valuta (koputab sabaga vastu puidust kapiäärt).
Sir Thomas: Mis sa arvad, kas me veel kunagi siit päriskoju saame?
Triiton: Mina ei usu, et mina saan. Keegi ei oska ennustada, kuidas mul läheb ja ma ei tahaks kuskile minna. Olen siin juba nii kaua olnud ja usaldan ainult oma hoiuinimest.
Sir Thomas: Mina võiks ju täitsa kolida, kui keegi on nõus mulle tablette andma, selleks läheb vaid üks sekund, ma luban. Mine tea, võib-olla ühel päeval pole enam vajagi. Ma tahaksin hirmsasti joosta ja hüpata, nii et ruumi võiks olla. Ja seda luban ka, et ma võin inimese päevas mitu korda naerma ajada. Ma lihtsalt olen nii eriline.
Triiton: Olen nõus, et sa oled natuke koomiline. Lähme teeme haleda näo pähe ja vaatame, kas saame äkki natuke lisakonservi.
DSC_0985

Sir Thomase uus mure

Võtab ikka mõtlikuks küll, kui oled muidu rõõmus ja kraps, aga järjekordne haigus välja lööb.
Aprilli alguses nägi sir Thomase hoiuinimene pealt kahte tugevat krambihoogu. Praeguseks on meil Erivet kliinikus konsultatsioonil käidud ja esmane kahtlus on idiopaatilisele epilepsiale. Videote põhjal sai Thomas ravimid juba varem ja uusi hoogusid pole seni lisaks tulnud. Hea seegi.
Thomasele on õnneks lihtne kaks korda päevas tabletti anda – natukese konserviga läheb sekund ja lõmpsti.
Et välistada degeneratiivsed, põletikulised ja kasvajalised põhjused, ootab kassi ees MRT uuring, mis on väga kallis – umbes 500 eurot.
Kuna väljaminekud Kassijaama kontolt on jätkuvalt mitu korda suuremad kui sissetulekud, siis jätsime uuringu esialgu ootele, aga leidus üks hea inimene, kes vajaliku summa Thomase heaks annetas. Suur aitäh!
Sir Thomas on vaatamata haigusele jätkuvalt väga lustlik ja vahva kassipoiss. Armastab pallimänge, laualt viinamarju varastada, joosta, teisi kasse, kammimist ja üle kõige konservi.
Kindlasti on talle nüüd veel raskem kodu leida, aga imesid ju juhtub, eks.
Lisatud on ka video ühest krambihoost. Hoiatus – selle vaatamine võib olla häiriv.

Pusa ülestunnistus ja koduootus

Pusa siin.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean üles tunnistama, et olen teinud natuke pahandust. Jaamakorraldajad ikka räägivad, et midagi varjata ei tohi ja eks ma siis ütlen välja, et mul läks paar korda liivakasti asukoht meelest ära. Või noh, nagu kõik kassid, siis me tegelikult ei ütle kellelegi, arstile ka ei mitte, mida me oma väikestes armsates peakestes sel ajal mõtleme. Igatahes otsustasin pissida sinna, kuhu pole ette nähtud.
Jäin vahele.
Jaamakorraldajad muidugi ei jätnud asja sinnapaika, püüdsid mu kavalalt kinni ja viisid ühte kohta, kus minuga tehti kõiksugu veidraid asju. Uuriti ühe aparaadiga, teise aparaadiga ja saadeti proovid välismaale ka.
Selgus, et ma olen täiesti terve. Milles ma loomulikult ei kahelnud, aga ega ma ikkagi ei ütle, miks ma nii tegin.
Ma ei näita välja, et mul oleks siin jaamas halb olla, kellegagi ma ei kakle ja keegi minuga ka mitte. Kuigi jah, koju tahaks ükskord ikka minna. Seda juba sellepärast, et ma peaksin kaalu jälgima. Mina, väike Pusa, olevat natuke rasvane!
Kohe, kui mind sealt uuringutelt tagasi toodi, lõpetasin ma need väikesed pahandused ära. Loomulikult ma ei anna tuleviku kohta mingeid lubadusi, aga jaamakorraldajad ütlesid, et kuigi nemad armastavad mind alati, oleks tore, kui ma ükskord koju jõudes igati kombekas oleksin.
Ma võin proovida küll. Kuigi ma olen üks sahmerdis mittesülekass.
Tegelikult ma usun, et ükskord keegi vaatab mu pilte ja mõtleb, et see imeline väike armas Pusa peab meie koju tulema! Siis nad tulevad mind vaatama, armuvad lõplikult ja ma lähengi koju!
Kontakt: info@kassijaam.eu

Sir Thomas on valmis kolima

Sir Thomas annab teada, et võiks nüüd küll juba hoiukodust päriskoju kolida.
Thomas on igas mõttes kosunud. Haigusest pole praegu jälgegi ja vatsake muutub samuti aina ümaramaks.
Thomase elu mõte on jõuda õigel ajal kööki ja kindlustada, et ükski maitsev asi tema kausist mööda ei satu.
Kuigi ta pilk, olek ja kõnnak oleks justkui karmi maffiapealiku oma, armastab ta leebelt pealetükkivalt teisi kasse ja inimest natuke ikka ka. Sir Thomast saab kõhu ja lõua alt alt sügada, nurrgi hakkab tööle. Saab korraks süllegi võtta, aga kõrvale pikutama tuleb ta harva.
Igaõhtust mänguaega ootab ta aga väga ja teeb hüpates saltosid nagu hästi treenitud, kuid enam mitte võistlev sportvõimleja.
Endisel Mustamäe tänavapoisil Thomasel on kõik protseduurid tehtud, vanust umbes viis aastat.
Elu koos sir Thomasega ei ole kunagi igav!
Kontakt: info@kassijaam.eu

Väike Pusavideo

Pusa sõi äsja maitsvat kassikreemi ja proovib, äkki jäi natuke veel maniskisse.
Armas väike karvane Pusa võiks ammu kodus olla, aga:
ta ei taha olla inimese käeulatuses
ta tahab sellegipoolest olla ninapidi juures kõigel uuel ja põneval
ta on keskmisest energilisem
ta võib hüpata kõrgele
ta võib ronida mööda seinu
ta võib teisaldada väikeseid vidinaid (nt kraanikausisõel)
ta võib (aga ei pruugi) vajada ravimist, kui stressiolukorras aktiveerub herpesviirus
Pusa on sündinud 2019, kõik protseduurid tehtud.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Söör Thomase head uudised

Kirjutasime hiljuti, et söör Thomast sai lümfoomi diagnoosi. Tegime suures mures sellest ka postituse ning saime paljudelt Kassijaama sõpradelt tuge ja lootust.
Nüüdseks on meil on häid uudiseid! Jõuluajale kohaselt on sündinud justkui väike ime ja söör Thomase tuleviku kohalt on kadunud tumedad pilved – tal siiski ei ole seda rasket haigust!
Thomasel on uus diagnoos – lümfoplasmatsütaarne enteriit ehk üks IBD (põletikuline soolehaigus) vorm.
Kassile tehti pärast esmast lümfoomi diagnoosi laparotoomia, mille käigus võeti biopsiad mitmest kohast ja seejärel neid analüüsiti laboris. Lisaks esmastele tulemustele tellisime juurde veel analüüse, mis lõpptulemusena välistasid algava kasvajalise muutuse ning kinnitasid põletikku.
Praeguseks teame, et selline olukord diagnoosimisel võib juhtuda, kuna tsütoloogia põhjal on väga keeruline eristada lümfoomi ja IBDd.
Oleme küsinud ja saanud selgitusi, et võttes proove soolestikuga seotud lümfoidkoest, siis rasviku sees olevad lümfoblastid võivad paratamatult sattuda nõela. Lümfoblastid on rasvikus nii IBD kui ka lümfoomi puhul (aga mitte tervel loomal).
Thomas tunneb end hetkel nii hästi, et veterinaari hinnangul peab tema tervist vaid tähelepanelikult jälgima ja otsest ravi peale sobiva dieettoidu ta praegu ei vajagi.
Mis veel juhtus: kuna Thomase haavaga pidi iga päev tegelema, siis ta (ise küll peadpidi konservikausis olles) nii hästi harjus sellega, et on muutunud oma hoiuinimese vastu palju leplikumaks. Nüüd lubab ta end ka sülle võtta ja kallistada
Suur-suur tänu kõigile, kes söör Thomase jaoks annetasid ja head soovid teele saatsid. Laekumisi oli kokku 840 eurot. Senised arved on tasutud summas 529,45 ja viimaste uuringute arve on veel tulemata.
Julgeme jälle öelda – maailma vahvaim söör Thomas otsib kodu!