Category Archives: Lõpp-peatus – kodu:

Siin on kassid, kes on endale leidnud uue kodu.

Uuna

Uuna jõudis tagasi oma koju

 

Uuna on väike must, valge maniski ja valgete sokkidega kassineiu Kehrast.
Kunagi olnud kodukass, kes eksirännakute tõttu on sattunud tänavale.
Majade vahel ekseldes ja hoolivatelt inimestelt palukesi kerjates jäi ta silma kassisõbrale.
Enne esimest lund sai kiisu kinni püütud ja hoiukodu leitud. Uskumatu, kuid pelglikust tänavakassist sai toas hoobilt nurruv ja paisid nooliv “sabarakk”. Uuna on ääretult paimaias kiisu. Ta vastab alati silitustele. …
Ei susise, ei ähvarda käpaga.
Ablas isu toidu järele näitab, et Uuna on olnud pikka aega tühja kõhuga.
Kliinikus leidis arst Uuna kõhult steriliseerimisarmi, mis viitab, et tegu on endise kodukassiga. Ja Uuna tagakäpast leidus õhupüssikuuli. Vaatamata tulistamisele usaldab Uuna inimesi.
Uuna on saanud parasiiditõrje, arsti juures ülevaatuse ja on kiibistatud.
Ees on ootamas hambaprotseduur ja vaktsiin.
Uhiuues passis on Uuna vanus kolm aastat.
Kui arvad, et selline armas Uuna võiks edaspidi elada sinu juures, siis temaga saab ühendust hoiukodu kaudu: krista.norden@nukuteater.ee

Villem ja Jõmmu

Jõmmu leidis kodu 02.01.2016

Villem leidis kodu 24.11.2015

Nad sündisid umbes kolm kuud tagasi suurel sadamaterritooriumil kasvavasse kassikolooniasse, kust hoolivad inimesed nad kinni püüdsid. Nüüdseks on neist kasvanud väga šarmantsed uudishimulikud noorhärrad, kes tahavad hoiuperenaisega kõike koos teha, koristamisest kammimiseni ning kelle mängu-ja maadlussessioonid võivad kesta lõputult. Nad on ka väga viisakad (liivakasti otstarve on selge) ning armastavad nurruda.
Tumeda, erilise kasukamustriga Jõmmu on väga kiire ja lustlik mängija.  Süles talle väga olla ei meeldi, aga ringi traavimine ja mänguasjadega möllamine sobivad iga kell.

Kassipoisid on saanud parasiiditõrje, kiibi, isikliku passi ja esmase vaktsiini.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Ökul

Uhhuu!
Mina olen Ökul, uus jaamakass. Ma olin tükk aega lihtsalt Must Kass, aga hiljuti vaatas üks inimene mulle silma ja ütles, et ma olen Ökul. Nimest pole mul sooja ega külma.
Pärast arusaamatut madinat mu vabaduse võtmisel olen endale ootamatult sattunud ühte sooja kohta ja see meeldib mulle küll.
Ma olen elanud juba kaks talve õues. Seal Laulasmaal talvel kahejalgseid eriti ei kohanud ja mul oli väga raske. Ei olnud külma eest peavarju ega suurt midagi süüa, ka hiired olid kuhugi kadunud. Ma olin vapper ja pidasin vastu. Tõin suve lõpus inimeste juurde oma kaks pojakest ja nad aitasid mu lastele kodud leida.
Et inimesi ei tohi usaldada, on mul veres, aga üks proua oli minu vastu lahke ja nii olin mina temaga ka, nühkasin vahel natuke vastu tema jalgu. Ma arvan, et kui teised inimesed on sama head, siis ma õpin veel mõned uued asjad ära. Üks külaline näiteks pani kinda kätte ja arvas, et võib mulle pai teha. Ei, praegu veel ei või, ütlesin ma pahaselt plõksides. Aga suleridva pehme puudutuse peale panin ma silmad kinni ja mul oli ootamatult hea.
Nad ütlevad mu kohta veel, et minus on midagi peidus, see sõna oli vist potentsiaal. Siis väidavad nad, et ma olen nüüd steriliseeritud ja kiibistatud. Ja et varsti olen ma ka vaktsineeritud.
Nii palju uhkeid sõnu mu kohta, nad on vist mu väärtusest aru saanud. Eks ma annan neile iga päev üha enam lootust ka – lasen inimestel oma pesa koristada ja sööki ette kanda ning ainult vaatan uudishimulikult oma ökulisilmadega, käpad rahulikult muhvis. Kõik söön ära ja kõht on mul korras. Kiidavad mind isegi nii endastmõistetavate asjade eest, naljakad inimesed.
Igatahes ei ole ma enam üks õnnetu suvilakass, vaid imetabane Ökul, kes otsib kodu.

Kontakt: info@kassijaam.eu

Nirk

Kassijaaama loomade nimekirja on lisandunud Nirk!
Nirk on väike, tubli ja virk.
Tegemist on emase kassipojaga, kes sündis turukassiks, sest tema emagi oli turukass. Saatusel aga oli tema jaoks hoopis teine plaan.
Nirk lasi nimelt ennast kinni püüda ja ära kodustada. Ta on nüüd umbes 2,5-kuune, oskab sülle võttes nurruda ja käppadega sõtkuda ning liivakasti kasutada.
Sööb armsalt matsutades. Vahel on ta kassipojalikult pöörane ja vahel nirgilikult pelglik. Kassipojal on mus…t, omamoodi pruuni varjundiga kasukas.
Väike armas Nirgike elab praegu ajutises hoiukodus, aga otsib omale nirgisõbralikku päriskodu.
Ta on saanud parasiiditõrje, saab peagi ka vaktsineeritud ja kiibistatud.
Kontakt: info@kassijaam.eu, tel 5030041

Väike Mukk

Väike Mukk on sündinud ning oma esimesed elukuud veetnud mahajäetud tehasehoones Tallinnas. Muki õed – vennad olid juba nädalajagu hoiukodus, kui Mukk enda ilmumisega inimesi lausa nädalajagu hiljem üllatas – hirmus tühi kõht ei andnud enam kannatada.
Esimese nädala veetis Mukk hoiukodus end peites ning vaid öösel söömas käies. Vaikselt hakkasid talle huvi pakkuma ka kõlisevad mänguasjad. Nüüd, paar nädalat hiljem on Mukk teinud läbi suure muutuse – päris sülle ta ise veel e…i tule, aga kui juba inimkäed ta enda kaissu võtavad, läheb nurrmootor koheselt tööle ning paiseansid mõjuvad uinutavalt.
Unest ülejäänud tunnid veedab ta, nagu ühele kassilapsele kohane, hoogsalt mänguasju taga ajades – lemmikuteks kõlisevate pallide veeretamine ning pulga otsas orava/hiire jahtimine. Mukk on umbes 3 – 4 kuune kassipoiss. Ta on saanud parasiiditõrje, peagi on ees ka vaktsineerimine, kasutab korralikult liivakasti.

Kui arvad, et Mukk võiks oma mänge jätkata sinu kodus, kirjuta: info@kassijaam.eu või helista: 5208850.

Skip

Broneeritud

 

Skip on noor hellik kassipoiss, kes jõudis Kassijaama hoiukodusse Treppoja suvilapiirkonnast. Oma peret ja oma kodu tal seal ei olnud, aga head inimesed andsid vähemalt süüa. Skip on sündinud 2015 aasta varakevadel.  Vaatamata teadmata päritolule on Skipis kodukassi hing – talle meeldib  vaikselt süles istuda ja nurruda. Ta ei lähe sülest kuhugi, isegi kui temast mitte kinni hoida. Kui avatakse konserv, unustab Skip igasuguse tagasihoidlikkuse ja sööb ära nii oma portsu kui üritab sõber-kasside oma pihta panna.

Uute olukordadega kohanemine võib Skipil minna raskelt, seetõttu ootame tema tulevaselt hoiukodust kannatlikku ja rahulikku meelt.

Teiste kassidega sobib Skip imehästi. Tema kasukal on ääretult ilus muster ja värv – halli-beežikirju tabby.

Skip on kastreeritud, kiibistatud ja vaktsineeritud.

 

 

Lembit

Lembit on 2015 a maikuu lõpus Balti jaama kandis ühes hoovis tänavakassi pojana sündinud vahva kassipoiss.  02.08 püüdsid jaamakorraldajad ta kinni, et ta ei peaks enam kunagi tühja kõhtu ega koledat ilma kannatama.

Lembit elab Kassijaama hoiukodus ja on osutunud üheks ääretult toredaks kassipoisiks. Talle meeldib süles olla, hakkab kohe nurruma ja nõjatab end inimese vastu. Samuti meeldib talle mööda elamist ringi kapata ja õe Leilaga maadelda. Lemps on suurt kasvu  ja arvatavasti tuleb temast üks väga jõuline ja uhke kassiisand.

Lembit oskab kenasti kasutada liivakasti, on kastreeritud, saanud parasiiditõrje, vaktsiini ja kiibi

Rohkem pilte ja infot Lempsi kohta leiab hoiukodu blogist

Ivi

Ivi – ilus ja iseloomuga.

Ivi jõudis Kassijaama kaugelt Narvast. Ta on üks sealsest kassikolooniast päästetutest. Meie saame teda aidata, pakkudes talle ajutist peavarju, kuna tema senine hoidja sattus väljapääsmatusse olukorda ja pidi leidma Ivile uue peatuspaiga. Võimalik, et Ivi kolib sügisel Narvasse tagasi, aga tegelikult me loodame väga, et leiame talle enne kodu.
Ivi välimus meeldib kahtlemata paljudele. Tema kasukas on kaunist tooni – on see nüüd kollane, punane, karamelli- või hoopis koorekohvi karva, eks see on vaataja silmades. Tema siiani veidi hämmingus silmad on hele-helesinised.
Praeguseks teame, et Ivi on umbes kolmeaastane, on tänavaelus kaotanud mõned hambad ja õppinud olema ettevaatlik.
Steriliseerimise ajal kammiti Ivi kasukas siledamaks ja nüüd jääb üle ainult oodata, kuni ta saavutab oma tõelise ilu.
Iseloomu osas on samuti veel arenguruumi – hetkel on Ivi küll mõnevõrra juba kohanenud, aga eriti ei taha, et teda pikemalt paitatakse. Ta nuusutab uudishimulikult kätt, aga siis põikleb eest ära. Veidi ehmunud olekuga on ta, aga teised kassid tunduvad talle palju huvi pakkuvat. Kuri ta ei ole ja usume, et temast võib saada usaldav kodukiisu.
Väikesed mänguhiired on tema lemmikud.
Hetkel saab teda iseloomustada veel ühe sõnaga – ablas. Ta võib loetud sekunditega ära süüa kolm Gourmet pasteeti ja ootab veel lisa. Veel on vara oodata, et ta saaks aru, et nälgima ta enam ei pea ja et toidukauss täitub üha uuesti.
Ivi on vaktsineeritud, steriliseeritud ja kiibistatud.
Kui aga keegi tunneb juba praegu, et Ivi on tema kass, siis ootame kirju: info@kassijaam.eu

Henne haigusest

Hiljuti andsime teada, et Henne tuli oma kodust Kassijaama hoole alla tagasi, kuna pissis valedesse kohtadesse ja omanik sellega pärast mõningast üritamist enam toime ei tulnud. Henne läks tagasi oma kunagisse hoiukodusse ja valesti pissimine sellega lõppes.
Olime õnnelikud, et Henne on terve ja tubli, ka väike põletik sai kenasti välja ravitud, aga siis tekkis Hennel täiesti ootamatult ühel varahommikul esimene tugev krambihoog. Järgmine päev jälle. Ja jälle.
Panime aja neuroloog dr Ranno Viitmaa juurde. Enne aga, kui sinna jõudsime, muutusid Henne krambihood nii tihedateks ja intensiivseteks, et mõistsime, et viis päeva visiidini oodata ei saa. Oleme südamest tänulikud, et telefonis meie murest kuuldes tuli dr Viitmaa erakorraliselt välja ja vaatas üle nii Henne kui videosalvestused tema hoogudest.
Kuigi täpsema diagnoosi jaoks peaks Hennele tegema väga kalli aju-uuringu, viitasid kõik sümptomid epilepsiale. Kassilt võeti ka vereanalüüs, mis oli igati korras. Hennele määrati kohe ravi – pulber, mis valmistati meile inimeste apteegis.
Päris kohe hood ära ei jäänud, aga juba mõne päeva pärast Henne enam ei krambitanud ja nii on pärast ravi algust ka püsinud. On mõistagi veel vara päris kindel olla ravi edukuses, aga oleme siiski väga-väga lootusrikkad.
Arvatavasti kestab ravi terve kassi eluea, kindlasti kogu järgmise aasta. Henne sööb oma rohu kaks korda päevas maitsva konserviga ilusti ära ja ei ole temaga mingit maadlemist ega tagaajamist. Oleme Henne hoiukodule lõpmata tänulikud, et ta on valmis Hennet aitama, iga päev, niikaua kui vaja.

Aga tegelikult on Henne siiski päris oma kodu otsiv kass.
Ääretult sõbralikel, armsatel suhtlejatel, nurruvatel sülenupsikutel koduleidmisega reeglina muret ei ole. Eriti kui ka välimus on sama võrratu kui iseloom. Sobimine teiste kassidega ja kiire kohanemisvõime on veel boonuseks.

Aga kes tahab epilepsiaga kassi?
Kas leidub keegi, kes näeb hirmsana kõlava diagnoosi taga ka võimalust saada oma peresse imearmas väike sõber?
Kas leidub kodu, kelle elukorraldus saab hakkama sellega, et kaks korda päevas PEAB kass ravimit saama?

Kas mõni kass saab oma elus mitu lotovõitu? Kõigepealt oli sügisel 2013 tänavalt pääsemine – keegi märkas, meie püüdsime.
Kas tuleb teine võit ka ja Henne leiab kodu, kes võtab ta koos haigusega ja temast kunagi ei loobu?

Julgustame – Henne elab praegu täiesti tavalist kassielu ja tema igapäevane ravi ei ole kallis. Eriarsti visiidid on tema puhul vältimatud ja üsna kulukad, aga loodame, et teades võimalikke kliinikukulusid ette, on sellest abi, pealegi oleme ka siin lootusrikkad. Järgmine kord läheb Henne arsti juurde alles poole aasta pärast ja arvatavasti ei vaja ta väga sagedasi kontrolle ning uuringuid, kui kõik sujub sama hästi edasi.
Kõik muud protseduurid on paariaastasel Hennel tehtud, ta on kiibistatud, vaktsineeritud, steriliseeritud.

Kontakt: info@kassijaam.eu

Henne on jälle koduootel

Henne on Kassijaamas tagasi. Ehkki Hennel oli kodu, ei saanud ta seal enam olla.
Meenutame Henne minevikku: 2013 sügisel tõime Henne koos õe ja vennaga Rocca keskuse tagant Kassijaama hoiukodusse.
Peagi said kõik põnnid koju.
Hennel toimus sel aastal paar kuud tagasi muutus elukorralduses: pere kolis ja omanik ei olnud ka enam nii palju kodus kui varem. Henne hakkas mingil põhjusel valesti pissima ja toodi meile tagasi.

Nüüd on Henne hoiukodus. Tal on nüüd kaks liivakasti. Seltsi pakub talle sõber-kass.
Ja valesti on ta pissinud ühe korra, kui ajutiselt jäi kasutusse üks liivakast. Ehk on Henne kahe-liivakasti-kass.
Käisime Hennega kliinikus analüüse andmas ja arst leidis kerge põletiku. Ta sai ka selle vastu ravi ja nüüd oleme valmis otsima Hennele kodu, kus kiisu ei peaks stressama.
Sobib kodu, kus Henne jaoks on aega.
Sobib lastega kodu. Sobib kodu juba vanematega inimestega, kes ei käi nii palju ära tööl või reisil. Sobib teise kassiga kodu. Igaks juhuks peab arvestama, et liivakaste võiks olla kaks.
Henne on inimlemb, kes tuleb ise sülle ja tahab mängida ja olla inimese ligidal. Talle meeldib vahel olla kraanikausis. Ja vahel voodi all.
Pika karva tõttu peab elamises leiduma tema jaoks korralik kamm või hari.
Sel suvel saab Henne alles kaheaastaseks, seega on tal ees veel pikk kassielu.
Henne on vaktsineeritud, steriliseeritud ja kiibistatud.
Kui tunned Henne vastu huvi, siis: info@kassijaam.eu

IMG_1730