Hermani kodu Värska metsade vahel andis meile teada, et tal läheb talukassina väga hästi:
naudib maakassi elu rõõmusid – ronib puude otsa, tormab mööda aeda ringi nagu pöörane, püüab (ja isegi sööb!) usinasti hiiri ja mutte ning peesitab mõnusalt jahedal liival (talle päikse käes peesitamine eriti ei istu). Ja muidugi, niipea kui keegi maha istub, tuleb sülle ja pai nur(r)uma.
Suur tänu lahkele annetajale!
Kolm jaamakassi külastasid Vilde tee loomakliinikut, et teha vajalikud protseduurid ja ülevaatused. Patsientideks olid Herman, Miilu ja eraldi hoiukodus elutsev Viiru. Meie hästikasvatatud kassid ootasid oma järjekorda korralikult ülesrivistatunana, käitudes kombekalt ja kannatlikult. Ainult Miilul oli aegajalt mõne näugatusega midagi ütlemist.
Kõigepealt vaadati üle Herman, kellele oli vaja teha kordusvaktsiinid. Arsti oodates proovis Herman laualt igal võimalusel põgeneda, et teha kabinetis uurimisretki. Vaktsineerimise ajal ta igaks juhuks natuke urises, aga jäi siiski soliidseks.
Järgmisena tuli esineda Miilul. Tahtsime üle kontrollida Miilu hammaste olukorra ja õigesti tegime, sest arsti sõnul tuleb kassil hambad eemaldada. Kunagise mahajäetud suvilakassina ei ole Miilu elutingimused ja toitumisvõimalused olnud just kõige paremad ja suuõõne vilets olukord on üks tavalisemaid tagajärgi sellise saatusega kassidel. Ühel pildil on näha kihva, mida arst meile näitas, selgitades kui keeruline on tegelikult kassidel hammaste eemaldamise protseduur. Tegime sellest juurega kihvast pilti, sest oli lausa uskumatu näha, kui palju seda hammast ühe väikese kassi lõualuusse peab mahtuma. Kihv oli umbes 2 cm pikkune.
Viirul, kelle tänavaelu jäi seljataha alles paar nädalat tagasi, läks kõik plaanipäraselt. Viiru sai vaktsineeritud ja kiibistatud ning käitus väga eeskujulikult, taludes igati vapralt ja rabelemata uurimist ninaotsast sabaotsani ja süstlatorkeid.
Preemiaks hea käitumise eest said kõik jaamas mitu ampsu konservi.
Kattipuoti, meie sõber Soomes, saatis jaamakassidele hulganisti vahvaid kingitusi. Mõnusaid pesasid ja asemeid, mänguasju ja kassitoitu.
Kasside kvaliteedikomitee kogunes kingitusi hindama ja testima.
Herman andis kõrgeima hinde roosale pesale, asudes seda koheselt sõtkuma. Käpik avastas enda jaoks oma mustvalge kasukaga harmoneeruva pealuuga pesa ja Mowgli tagurdas ennast kaitsevärvides koobaspesasse.
Kuna enamik mänguasju sisaldab kassidele meelepärast naistenõgest, siis muidugi meeldisid jaamakassidele uued lelud ka. Käpik ei ole enda omast enam iialgi nõus lahti laskma.
Jaamakassid saadavad nurruvad tänud teisele poole lahte!
Laupäev oli tore päev, sest kassidele tulid külalised. Külalistele olid jaamakassid juba ennegi tuttavad või siis nende käpakäiku virtuaalselt jälginud.
Herman ootas juba lõunast aknal kahe jala peal ja tulijaid nähes jooksis neile vastu. Käpik oli väga viisakas ja seisis terve õhtu valvel, Triinu piilus oma pesast. Miilu ei lahkunud soojaveetoru juurest, kuid laskis kõigil, kes tema juurde üles ronisid, end silitada ja nurrus nagu jaksas. Mowgli näitas kõiki omi triipe ja kõik vaatasid ka.
Herman tuuseldas nii palju ringi, et jäi täiesti ootamatult jaamaülema süles tunnikeseks magama. Kõik olid rahul ja rõõmsad. Peolaua eest hoolitses Apla Kiisu Rändkohvik.
Suured tänud külalistele, sügav nurr ja käpapats!
Kassijaama külastas fotograaf, kes püüdis meie kiisudega tutvust teha ja nende ilu fotodele jäädvustada. Kassid olid esialgu häbelikud ja võtsid tagasihoidlikumaid poose ning ei julgenud enda igapäevatoimetusi kaamera ees teha. Loomulikult ei käi see jutt Hermani kohta, kes naudib igasugust tähelepanu. Aga edasi vaadake juba ise:
Kui Jaamakorraldaja Kassijaama jõudis, nägi ta esimesena ukse vastas paiknevalt tugitoolilt unise ja õnneliku näoga Hermanit. Mowgli on julge poiss, tema tuli ka tervitama. Jaamakorraldaja fikseeris olukorra: “Nii, nad käivad seal riiulil ka!” Sest põrandal vedelesid desopudelid, mis on pandud kõige kaugema ja kõige kõrgema riiuli otsa.
Rõõm oli tõdeda, et Käpik sööb ja ühe mure võib seega maha kriipsutada. Kuna tema paistis jaamakassidest kõige rohkem kohamuutust stressamast, siis panime ta puuri jälgimisele. Aga kõik on korras, Käpikule jäetud toit oli praktiliselt otsas, ju ta tahab lihtsalt natuke pikemat harjumisaega. Triinuga koos kuulasime Raadio 2-st Jaan Einasto lugusid universumi saladustest. Triinule need kosmosejutud mõjusid uinutavalt, täna ta mängida ei viitsinud, ainult sõi ja magas uues kingituseks saadud pesas.
Kõige nutikama kassi tiitli sai aga valge Miilu. Tema leidis Käpiku puuri pealt üles koha, kus saab end mõnusasti soojendada vastu ruumi läbivat soojaveetoru. Ta oli end täpselt selle alla sättinud, ju vajas selg kõige rohkem soojendamist. Nutikuse eest sai Miilu eriti pika paiseansi, sellest aina enam keerlema hakates. Herman käis ka teda seal kõrgustes külastamas, võttes Ämblikmehelaadseid asendeid ja turnides torude vahel ja ümber väga osavalt.
Uksele ära saatma tuli Jaamakorraldajat jälle Mowgli, suurtes silmades põhjatult mustamas mõistatuslik Tume Aine.
Täna käis kiisu Herman oma ihuarst dr Sigrid Lapp´i juures kliinikus kontrollis. Viimatisest visiidist oli möödunud üle poole aasta ja tahtsime kindlad olla, kuidas Hermani põie olukord on. Arst arvas, et võiks seekord teha Hermanist ilusa 
röntgenpildi. Herman aga nii ei arvanud. Olime kõik juba kaitseülikondades ja aparaat sisse lülitatud, aga Herman, kes muidu on sõber mis sõber, arvas, et see ikka ei lähe küll. Väänles nagu vihmauss ja hammustas igaks juhuks arsti ka. Ilus röntgenpilt jäi seekord ära. Küll aga tegime uriinianalüüsi nagu ikka ja olukord ei olnud muutunud. Hermani mõistes on see hea uudis. On küll leukotsüüte, aga ei ole grammikestki verd, piss on ilus puhas selge ja õige toiduga on olukord samamoodi kontrolli all nagu seni. Hermanil ei ole valus ega paha, mis on ju kõige tähtsam.
Arsti juures vastuseid oodates käis ja nühkis ta kõik seinanurgad ja sahtliääred üle, kangutas käpaga lükanduksi ja viskas kohe pärast röntgenikatsetust end täpselt õiges külilipoosis põrandale nagu andes märku, et käsutavad siin majas kassid. Kui aga aeg oli transpordikasti tagasi ronida, kaapis ta kõigepealt tükk aega endale teed sealt vabadusse, aga lõpuks tõdes tüdinult, et pääsu pole, öelge arstile aitäh ja nägemist!
Esimene rong on kohal! Kassijaama kolisid Herman, Miilu, Triinu, Käpik, Mowgli.
Esimesena väljus Herman, viskas kohvrid nurka ja elas kahe sekundiga sisse. Kohe uuris ta kõik järele, jõudis süüa, käia liivakastis, veeretada palle, ronida aknalauale, istuda laual kõikidel patjadel, istuda süles, mängida suletutiga. Temale meeldib! Herman suhtles elavalt ka esimeste külalistega, kes tõid kingituseks pallikarusselli.
Ettevaatlikum Miilu tegi ruumis tiiru ja valis siis oma kohaks padja aknalaual. See on sobiv koht väikeseks mediteerimiseks ja konservikauss on ka kohe nina ees, hea omaette nosida. Miilu kõvast nurrust tuli lausa üle rääkida, kohe selgus ka, et tegemist on super-sülekassiga.
Triinu istus esialgu transpordipuuris edasi, kuid lõpuks hakkas tal igav ja täiesti sobiv pesalaadne koht leidus riiulis, kus ta saab kogu ruumil silma peal hoida.
Käpik, kes on tuntud kassitüdrukute südametemurdja, hoidis esimesel päeval distantsi ja kobis lauale pessa. Ka sealt on hea ülevaade. Eks jõuab tüdrukutega ka homme tutvuda.
Mowgli esitas jaamaülematele omas keeles mõned küsimused, kuid eelistas jaatavatest vastustest hoolimata püsida laua all. Hermaniga on ta juba eelmisest kohast tuttav ja küllap Herman ta vahtkummipallijalgpallile meelitab, sest Mowgli on julge ja tegus kass tegelikult.
Jaamakorraldajad ei tea ühtegi inimest, kellele Herman ei meeldiks. Meile endale meeldib ta ka. Väga. Mõnus halli plüüskarvaga mütakas, ilmeka näoga, hurmava sabajupiga. Ah, see saba on Hermani ilu ja valu. Mitte otseses mõttes valu, aga vot selle saba pärast ei leia muidu nii imeline kass kuidagi päriskodu. Mis iganes temaga 2011 aasta lõpus Tabasalu tänavatel juhtus, me ei tea, aga trauma, mis viis saba amputeerimiseni, vigastas ka põielihaseid (meditsiiniliselt on siin vahel muidugi terve rodu keerulisi skeeme ja termineid). See tähendab, et Herman jätab endast aegajalt maha väikeseid pissiloigukesi. Vahel põrandale, vahel padjale, on ka päris puhtaid päevi. Liivakastis käib ta küll, täitsa andunult kaabib seal ja teab küll milleks see on, aga õnnetusi juhtub vahel ikka. Kassijaamas me koristame natuke rohkem, katame padjad katetega ja keegi ei kirtsuta nina, aga milline päriskodu teeks sama?
Meie Hermantsik-pontšik jumaldab pallikeste tagaajamist, ringi tuiskamist, suleridva õngitsemist ja kutsub kampa ka sõberkassid. Kui mänguhoog veidi raugeb ja vajalikud paid on kätte puksitud, siis tahaks Herman istuda sülle. Jaamakorraldaja jätab siis toimetused pooleli, paneb midagi oma riiete peale ja Herman tuleb. Nõjatab end mõnusasti inimese vastu ja nurrub end magama.
Otsime Hermanile kodu, kus ta saaks peavarju mõnes soojas, tingimata soojas kõrvalruumis, aga kus peremees või perenaine leiaks kindlasti võimaluse teda märgata ja koos aega veeta. Sest Hermaniga veedetud aeg on väärt aeg, meie ausõna selle peale.