Kirjutriibuline marmormustriline kassipoiss, keda teadsime ka nime järgi JÄNKU – on kolinud vahepeal eraldi hoiukodusse, õppinud tubaseid kombeid ning sülesolemise mõnu ning saanud endale ka uue nime – MIO.
MIO hommikud hakkavad kui kellavärk – täpselt on teada, mis kell inimene tuleb äratada, et hommikusöök ikka õigel ajal söödud saaks – selleks tuleb nurruda inimesele otse kõrva ning lakkuda tasakesi inimese nägu, vajadusel lisada ninaga hõõrumine ning käppadega kallistamine.
Hommikusöögijärgne tegevus on otse loomulikult trenn – soovitavalt innukalt ühest toa otsast teise joostes, takistusi ületades, või pikali lükates. Trenn kulub MIOle marjaks ära, sest kehavormid kipuvad tal olema vaatamata noorusele meeldivalt ümarad.
Vahepeal paus aknal – lindusid läbi klaasi jahtides. Energiat MIOl jätkub, järgneb trenni teine osa – mitmevõistlus – pallide tagaajamine, väiksemate mänguasjade õhkuloopimine, pappkastidesse ja kinkekottidesse pugemine – mille hoiuperenaine on kenasti Miole jooksurajale sättinud. MIO on meeskonnamängija – kui üksinda mängimine liiga igavaks läheb, võib vahelduse mõttes üritada kaasata deegusid, aga nood ei taha kunagi oma puurist lahkuda, ega Mio mängudes kaasa lüüa, teine lugu on inimesega – kui õige häälega kutsuda, siis inimene ikka tuleb aitab hiiri ja palle loopida.
Mängust väsinud veedab Mio suuremalt jaolt oma vaba aja inimese süles või vähemalt külje all – süles ja kaisus olemine on tema kõige lemmikum tegevus. Ta võib inimese kaisus magada rahulikult terve öö, jätta ootamatult oma mängutuuri ning pugeda nurrudes sülle, libiseda sujuvalt inimese külje alla, asetada pea üle käsivarre ning jääda sedasi tundideks tukkuma. Sülega võib ta asendada ka suurema osa trenniajast.
Õhtusööki aga sülega ei asenda, süüa MIOle meeldib, isegi väga – ja ta oskab kenasti häälekalt sellest märku anda, et aeg täita kaussi on käes. Lemmikuks liha ja konservid.
MIO on hoiukodus näidanud, et ta on väga sotsiaalne, harjub võõraste inimestega ning olukordadega kiiresti ning probleemideta. Ta on juba edukalt läbinud ka esimese laevareisi – Muhumaale ning tagasi. Ning korra teinud tutvust ka koeraga, esialgu eelistab aga Mio teistest liikidest pigem deegusid. Samuti on välja harjutatud mõned tänavapoisi pahad kombed – mängides armastas ta küüsi ja hambaid kasutada, kuid on õppinud nüüd juba pehmelt käpaga lööma ja hammaste näitamisel piisab vaid hoiatavast häälitsusest inimese poolt. Paha pärast ta seda ei tee, ilmselt ta lihtsalt ei ole varem muudmoodi osanud.
MIO on sündinud 2015 aasta suve hakul, ta on kastreeritud, vaktsineeritud ning saanud parasiiditõrje, ta hoiab kenasti puhtust – isegi väga kenasti – teinekord võib ta lausa 5 minutit järjest liivakastis kraapida, et ikka kõik saaks kenasti peidetud.
Kui soovid selle toreda kaisukassi kohta rohkem uurida kirjuta: info@kassijaam.eu või helista 3725208850.
Sõle tn kassipoiss
See ilusate silmadega pruuni-hallikirju triibik on sattunud pärast kodust elu tänavale. Täpselt ei ole teada, aga arvatavasti juhtus tema eaka perenaisega midagi. Kiisu pidas tänaval mõnda aega vastu. Teda märkas üks tore pensionäriproua, kes otsustas, et see armas loom tuleb tänavalt ära aidata. Kassipoiss on nüüdseks kastreeritud, kiibistatud ja vaktsineeritud ning harjub uuesti tubase eluga oma päästja juures, kelle juurde ta aga jääda ei saa.
Tegu on jutuka ja seltskondliku kassiga. Oma arvamust avaldab ta vahel väikese äkilise kähinaga, aga nagu piltideltki näha, siis tegu on siiski sõbraliku tegelasega. Mõnevõrra läks aega, kuni ta avaldas, et kui just väga tahetakse, siis ta võib sülle ka tulla.
Kui soovid sellele umbes 4-aastasele toredale kassile kodu pakkuda, kirjuta info@kassijaam.eu või helista 5057576
Glaša
Kassike Glaša vajab kodu või hoiukodu!
Glaša ilmus 2015 aasta jõulude ajal Treppoja suvilapiirkonda. Ilmselt on see osutunud populaarseks kohaks, kuhu üleliigseks osutunud pereliikmed ära sokutada…
Tegemist on 5-6-kuuse kiisutüdrukuga, kes on ülisõbralik, mänguline ja istub hea meelega ka süles. Oskab kasutada liivakasti.
Praegu on ta ajutises ruumis külma eest varjul ja saab nohuravi. Kelmiküla Kassijaam toetab uut hoiu- või päriskodu, organiseerides Glašale steriliseerimise, vaktsiini ja kiibi. Glaša on saanud parasiiditõrje.
Kontakt: info@kassijaam.eu
Koma
“Tuule suund on nord,
nüüd on minu kord!”
Arvatavasti ei olnud see viis autoraadios mängimas selle sõidu ajal, kui Koma transpordipuuris ootusärevalt häälitsedes Treppojalt Kelmikülla sõitmas oli. Need sõnad aga sobivad imehästi uue jaamakassi uue elu algusesse. …
Koma saabus Kassijaama selle talve esimese lumesaju päeval, 03. jaanuaril. Justnimelt nüüd on tema kord – saada külma käest ära. Saada võimalus, leida kodu. Seni elas ta ainult õues, kahe majaseina vahele pandud ajutise katte all varju leides. Nälga ei pidanud ta tundma, sest ta oli kevadel kas toodud või leidnud ise tee loomasõbraliku majarahva juurde, kes aitas kasse oma võimaluste piires, aga suvilarajoonis koguneb neid päris endale võtmiseks liiga palju…
Me teadsime Komast juba ammu, aga väikeses Kassijaamas on korduvalt mängimas üks teine laul:
“Andeks, kas teil on veel ruumi?
Ei kõik on täis!”
Samas laulus kõlab aga üks toredam fraas ka:
“Hei, küll ükskord saabub aeg,
hehehei, hei, las liigub järjekord!”
Jah, ümiseda meile meeldib, aga veel rohkem meeldib, kui üks õuekass sooja tuppa saab. Koma jõudis oma järjekorra ära oodata.
Viimasel ajal kostub jaamakorraldajate vestlustes sageli üks sõnapaar – “kohutavalt armas!”
Uuest kassist räägime ikka rohkem ja muidugi ütleme seda just Komandandi kohta (nimi tuli temaga muide kaasa).
Koma astus transpordipuurist oma uude peatuspaika, suurde puuri. Sättis ennast mugavalt istuma ja hakkas reisil sassi läinud kasukat korrastama. Täpselt nii nagu oleks ta ainult korraks ära käinud. Ei seganud teda kümme uudishimulikku silmapaari ja võnklevat sabaotsa ning ka isetäituv toidukauss oli justkui enesestmõistetav. Oma rahulolu väljendab ta lakkamatu nurrumisega. Vaatad Komale otsa ja juba keerab ta ennast külili ning ootab paikätt.
No ja kui me enne seda täpselt ei teadnud, siis Koma saabudes sai küll selgeks, et tegu on Miisbeti vennaga. Kasukas on kitsatriibuline ja kogukust on rohkem, aga õde-venda on ikka väga ühtemoodi, kohutavalt armsad.
Koma jõudis umbes kümme päeva enna meile saabumist ka ühe suure ohu üle elada. Tema toitjad avastasid, et keegi on ta millegi kütuselaadsega üle valanud. Kõige hullemast ta pääses ja kass pesti puhtaks. Oli viimane aeg Komandanti
Jaamakorraldajate kõrvus on kummitamas veel ühed laulusõnad. Heidy Tamme häälega, teate küll, Nukitsamehest: ” Kodu on nii imeline, tavaline paik…”
Mais 2016 eemaldati operatsioonil Koma silmamuna, kuna herpesviiruse kahjustused olid nii tugevad ja kui seda ei oleks praegu teinud, oleks vajadus tulevikus tekkinud nii või teisiti.
Koma saab ühe silmaga suurepäraselt hakkama.
Sellest, kui imetlusväärselt armas kaisu- ja sülekass Koma on, saab lugeda hoiukodu blogist siit
Kirjuta meile: info@kassijaam.eu
Mõmm
MÕMM – sündinud 2015 aasta kevade hakul, Muuga aedlinnas, kodutu kassina. Mõmmil ja tema kaaslastel vedas – igapäevaselt said nad süüa tublilt Vanahärralt, teinekord varjugi ning mõne pai ka.
MÕMM on hella südamega kass, pai oleks ta tahtnud palju rohkem ning tegelikult sülle ka ja kohe kogu aeg – aga ta sai aru, et Vanahärral lihtsalt ei ole selleks aega, kuna kasse toita oli palju.
Talve hakuks oli MÕMMIL tekkinud unistus, oma päris inimesest, perest ning kodust – kus õdusal jõuluajal sülle pugeda, lausa terveks õhtuks ja ööseks kaissu ka, ning paid ei lõppeks eal. MÕMM oli olnud see aasta ju väga tubli ning päkapikud olid tähelepanelikud – oma elu esimesed jõulud veedabki ta kodus – hoiukodus, mitte päris enda kodus, aga harjutamiseks on hea seegi – ja Mõmm teab, et kui ta korralikult käitub – õrnalt oma käpakestega sõtkub, kaissu poeb, kõvasti tänuks nurrub ja õhinaga pai jahib – võib ta järgmised jõulud veeta juba päris enda pere juures.
Pehme Mõmm, Sülemõmm, Paimõmm – heal lapsel mitu nime, ja neid nimesid hoiukodu perenaisel Mõmmile jätkub, samuti kiidusõnu tema toreda iseloomu, pehme tabbymustrilise kasuka ning korraliku käitumise kohta.
Mõmm on saanud parasiiditõrje, kastreeritud, saab peagi ka vaktsineeritud. Ta oskab viisakalt ka reisida (transpordipuuris). Ning on väga leebe teiste loomade vastu (näiteks deegud).
info@kassijaam.eu
Kassihärra Sassik
Kass Ruuben, kes oskab tinistada
Kõige värskem kirjeldus jaamakass Ruubenist ilmus Delfi Lemmiklooma portaalis juunis 2016 http://lemmikloom.delfi.ee/kass/kassijaamalood/pariskodu-ootaval-kelmikula-kassijaama-kassil-ruubenil-on-uks-eriline-oskus?id=74708827
Ruuben on pärit Mustamäelt, suurest pesakonnast. Ta on sündinud 2012. a suvel. Suure pere lapsena on ta harjunud, et ümberringi on rohkem kui üks kass.
Ruuben on uudishimulik, aga ettevaatlik. Enne kui ta kuhugi astuma hakkab, uurib pesa varjust oma ilusate roheliste silmadega, kas kõik on korras ja turvaline. Kui läheneda õigesti, saab Ruubenit sülle võtta ja silitada, natuke on tal hirmus, aga julgus tuleb tasapisi.
Hoopis teine asi on mängimisega – igasugu nööri otsas olevad hiired ja suleridvad on Ruubeni jaoks väga ahvatlevad ja võib täitsa kindlalt öelda, et tegu on ühe mängulisema kassiga jaamas.
Vahel viskab mängust tüdinud Ruuben ennast vastu seina poolkülili, tõstab esimesed käpad enda ette ja hakkab nendega õhus üles-alla sõudma, Meie kutsume seda tinistamiseks.
Ruuben on vaktsineeritud, kastreeritud ja kiibistatud.
2017 a suvel selgus, et Ruubeni neerud ja maks ei ole päris terved. Ruuben peab saama eritoitu ja regulaarset jälgimist loomakliinikus, kaks korda aastas.
Positiivne uuendus!
2019 a kevadel selgus, et Ruubeni näitajad on korras, eritoitu ei vaja ja kontrollima peaks kord aastas
Salapärane sametine Pantrik
Siis kui süsimust mõmmikulaadne Pantrik 2012 aasta juunis Mustamäe tänavatel sündis, ei teadnud ta, et ükskord pakib ta oma väikese kohvri ja kolib Kassijaama ootesaali oma kodurongi ootama. Ei osanud ta arvata, et tema kasukast saab kõige ilusam must ja kõige pehmem käe all. Ka iseloom on tal pehme – tasane ja tagasihoidlik. Uue olukorraga kohanemine võtab mõnevõrra aega, parem on toimuvat takseerida eemalt. Kõige turvalisemaks asukohaks peab Pantrik tekialuseid kohti ja kontakti inimesega hea meelega väldib, kuid siiski lubab end veidi ehmunult paitada ja sülle võttes hoiab igaks juhuks käppadega inimese käest kõvasti kinni. Teiste kassidega saab ta läbi hästi, vähemalt meie ei ole teda kunagi kellegagi tülitsemas näinud. On ainult üks võlunipp, mis paneb Pantriku teki alt välja ronima, ärevusest tammuma ja ümber inimese jalgade tiirlema – see on konservi avamise hääl 🙂 Pantrikus on on palju potentsiaali mõnusaks kodukassiks, eriti mustade pantrite fännidele. Pantrik on kastreeritud, vaktsineeritud ja kiibistatud.
Pantrik elab alates novembrist 2019 eraldi hoiukodus
Kontakt: info@kassijaam.eu
Robert
Meile rääkis oma loo oktoobris tänavalt uude koju aidatud hall Robert.
Ma elasin ligikaudu aasta ühe suure maja hoovis, pesaks vaid pappkarp ja toiduks hommikusöök majarahvalt. Ühtäkki tuldi mingisuguse puuriga minu juurde ja järgmine hetk olin ma juba puuris. Algne segadus oli niivõrd suur, et ma ei saanud aru, mida minuga tehakse. Ma tahtsin lihtsalt, et nad mu lahti laseks ja ma oma pappkarpi tagasi saaksin minna. Siis järgnes sõit koju. Mind toodi tuppa. Pakuti süüa ja t…ehti palju paisid. Aga siis läksin ma välisukse juurde tagasi ja ootasin, et mind välja lastaks, aga ei midagi. Mäletan, et perenaine rääkis, et sellest saab mõneks ajaks mu kodu. Noh nii kauaks, kuni mulle päriskodu leitakse. Ja mõtlesid, kas panna mulle nimeks Alfred või Robert. Vist olen ikkagi Robert. Alguses ma eriti ei usaldanud oma perenaist, aga õhtul läksin ma juba diivanile ja lasin ennast igalt poolt sügada, see oli niiii mõnna! Kõik need paid olid nii rahustavad ja tekitasid minus kindlustunde. Ei olnud enam külmasid öid tänaval ja hirmu, millal uuesti süüa saab. Kodu täis soojust ja südantsoojendavaid paisid.
Järgmisel päeval, kui inimesed tööle ja kooli läksid, jäin ma üksi koju. Ma otsustasin nende lootusi mitte petta ning pahandust mitte teha. Ja kui nad lõpuks koju jõudsid, ei suutnud ma oma rõõmu uskuda – mind ei jäetudki igaveseks üksinda! Ma nühkisin ja püherdasin ja mõnulesin, palusin paisid ja läksin kaissu. Ma olin leidnud oma inimesed, oma parimad sõbrad.
Iga päevaga usaldan ma neid aina rohkem ja õpime teineteist rohkem tundma. Ja ühel ilusal päeval perenaine ütles mulle, et ta ei annagi mind ära, ma jään igaveseks tema juurde. Me saame ideaalselt läbi ja võin tõesõnaga väita, et ma olen õnnelik. Iga õhtu möödub kaisus ning sööki tundub mu jaoks olevat lõpmatuseni! Ei ühtki tänavapoisi muret enam.
Robert
Käpik
Käpik on oma kodu oodanud väga-väga kaua. Nii võiks kirjutada tema ise:
Oli aasta 2007, kui ma Tallinna vanalinnas sündisin. Sündisin ja kasvasin suureks vanalinnakassiks, aga ühel päeval olin ma ettevaatamatu ja ilmselt ka näljane ning mind püüti Laial tänaval kinni. See on nii kaua aega tagasi, aga m…a ikka mäletan.
Ma käisin loomakliinikus, kus tehakse kassidega vastikuid, aga vajalikke tegevusi ja siis hakati mulle kodu otsima. See oli aastal 2008.
Praegu on aasta 2016 ja mina olen ikka Käpik, kes otsib kodu. Kaheksandat aastat.
Eks ma alguses olin natuke kuri ja siis natuke arg ja siis natuke ettevaatlik. Teised kodu otsivad kassid mu ümber muudkui tulid ja läksid. Kassitüdrukud võtsin kohe omale sõbrannadeks ja toetasin neid, kui ka nemad alguses veidi kartsid. Minu kaisus võib alati keegi magada, kuigi jah, nüüd vanemas eas ma pigem eelistan üksinda laiutada.
Kogenud koduotsijana ma tean, mida inimesed tahavad, kui nad mulle ja minu sõpradele külla tulevad. Nad tahavad oma koju viia ilusaid ja sõbralikke kasse.
Mina, Käpik, panen käpa südamele ja ütlen, et ma olen sõbralikkuse suhtes teinud pikad edusammud. Minu tuttavad (ja vahel ka natuke võõramad) inimesed saavad teha mulle pai, ma armastan, kui mind kammida, käppadega sõtkumist oskan ma ka. Vahel üllatan kõiki ja kiman mööda tuba ringi ja mängin nagu poole nooremad. Olen inimestel ukse peal vastas ja kui on vaja tabletti anda, siis ma teen suu ilusasti lahti ning ei hammusta. Kuna mul ei ole kunagi olnud oma diivanit või voodit, siis ma ei tea, kas ma tuleksin sinu kõrvale või sülle, aga ma ei ole veel nii vana, et uusi asju mitte õppida.
Mis puudutab ilu… Ma olen nõus, et kassijumal ei ole mulle, isasele sugupuuta kassile andnud imelist kasukat ega silmavärvi või nöpsikut näoilmet.
Aga ma siiski ei saa aru, miks mitte kunagi ma mitte ühelegi külalisele esimesena, tegelikult isegi teisena ega kolmandana silma ei jää. Mitte keegi ei ütle, et mulle meeldis Käpik. Keegi nagu õieti ei näegi mind, kuigi ma ei ole teki all peidus nagu üks mu musta kasukaga sõpradest. Minu pildi peale ei tule ühtegi kirja ega küsimust.
Kõik need aastad ühtemoodi… Minu inimesed, need, kellest ma praegu sõltun, ei saa samuti aru, miks see nii on.
Ma ei ole mingi viriseja tüüp. Mul on soe koht, kus elada. Mul on nii kahe- kui neljajalgsed sõbrad. Mul on toit alati ees. Minuga on loomakliinikus käidud ja minu tervisega on praegu kõik hästi. Mul on pass, kus kõik vajalikud asjad kirjas.
info@kassijaam.eu