Monthly Archives: December 2015

Kassihärra Sassik

Sassik on 2011 aasta lõpus tänaval sündinud ja üles korjatud heatahtlike inimeste poolt. Seni elas ta ühes korteris koos paljude teiste kassidega, liiga paljudega.
Abipalve aidata talle kodu leida jõudis meieni ja nii ongi meil üks mustvalge jaamakass juures. Eelmises hoiukohas ei jätkunud talle piisavalt ei tähelepanu ega vajalikku tervisekontrolli. Selgus, et Sassiku hambad ei ole kõige paremas korras ilmselt mõne titeeas põetud viiruse tagajärjel. Nii saatsime Sassiku kliinikusse hambaravi tegema. Päris mitu hammast on tal nüüd vähem, aga see ei sega kuidagi tema elus hakkamasaamist, hoopis palju paremaks läheb.
Sassik on suurt kasvu, rahulik ja soliidne tegelane. Tõelist härrasmehelikkust lisavad talle uhked vurrud, viisakas ülikond ja ülimalt tark pilk. Tavaliselt istub ta sirgelt aknalaual ja jälgib kuninglikult jaamas toimuvat. Teised kassid teda ei häiri. Uute inimestega kohaneb tasapisi. Laseb end paitada, vahel natuke altkulmu kahtlustades. Sassiku härrasmehelik vaoshoitus haihtub sekundipealt, kui jagatakse konservi. Siis saab temast ümber inimese jalgade tiirlev ja ärevusest piiksuv kass.
Sassik on vaktsineeritud, kastreeritud ja kiibistatud.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Kass Ruuben, kes oskab tinistada

Kõige värskem kirjeldus jaamakass Ruubenist ilmus Delfi Lemmiklooma portaalis juunis 2016 http://lemmikloom.delfi.ee/kass/kassijaamalood/pariskodu-ootaval-kelmikula-kassijaama-kassil-ruubenil-on-uks-eriline-oskus?id=74708827

Ruuben on pärit Mustamäelt, suurest pesakonnast. Ta on sündinud 2012. a suvel. Suure pere lapsena on ta harjunud, et ümberringi on rohkem kui üks kass.

Ruuben on uudishimulik, aga ettevaatlik. Enne kui ta kuhugi astuma hakkab, uurib pesa varjust oma ilusate roheliste silmadega, kas kõik on korras ja turvaline. Kui läheneda õigesti, saab Ruubenit sülle võtta ja silitada, natuke on tal hirmus, aga julgus tuleb tasapisi.

Hoopis teine asi on mängimisega – igasugu nööri otsas olevad hiired ja suleridvad on Ruubeni jaoks väga ahvatlevad ja võib täitsa kindlalt öelda, et tegu on ühe mängulisema kassiga jaamas.

Vahel viskab mängust tüdinud Ruuben ennast vastu seina poolkülili, tõstab esimesed käpad enda ette ja hakkab nendega õhus üles-alla sõudma, Meie kutsume seda tinistamiseks.

Ruuben on vaktsineeritud, kastreeritud ja kiibistatud.

2017 a suvel selgus, et Ruubeni neerud ja maks ei ole päris terved. Ruuben peab saama eritoitu ja regulaarset jälgimist loomakliinikus, kaks korda aastas.

Positiivne uuendus!

2019 a kevadel selgus, et Ruubeni näitajad on korras, eritoitu ei vaja ja kontrollima peaks kord aastas

Salapärane sametine Pantrik

Siis kui süsimust mõmmikulaadne Pantrik 2012 aasta juunis Mustamäe tänavatel sündis, ei teadnud ta, et ükskord pakib ta oma väikese kohvri ja kolib Kassijaama ootesaali oma kodurongi ootama. Ei osanud ta arvata, et tema kasukast saab kõige ilusam must ja kõige pehmem käe all. Ka iseloom on tal pehme – tasane ja tagasihoidlik. Uue olukorraga kohanemine võtab mõnevõrra aega, parem on toimuvat takseerida eemalt. Kõige turvalisemaks asukohaks peab Pantrik tekialuseid kohti ja kontakti inimesega hea meelega väldib, kuid siiski lubab end veidi ehmunult paitada ja sülle võttes hoiab igaks juhuks käppadega inimese käest kõvasti kinni. Teiste kassidega saab ta läbi hästi, vähemalt meie ei ole teda kunagi kellegagi tülitsemas näinud. On ainult üks võlunipp, mis paneb Pantriku teki alt välja ronima, ärevusest tammuma ja ümber inimese jalgade tiirlema – see on konservi avamise hääl 🙂 Pantrikus on on palju potentsiaali mõnusaks kodukassiks, eriti mustade pantrite fännidele. Pantrik on kastreeritud, vaktsineeritud ja kiibistatud.

Pantrik elab alates novembrist 2019 eraldi hoiukodus

Kontakt: info@kassijaam.eu

Robert

Meile rääkis oma loo oktoobris tänavalt uude koju aidatud hall Robert.

Ma elasin ligikaudu aasta ühe suure maja hoovis, pesaks vaid pappkarp ja toiduks hommikusöök majarahvalt. Ühtäkki tuldi mingisuguse puuriga minu juurde ja järgmine hetk olin ma juba puuris. Algne segadus oli niivõrd suur, et ma ei saanud aru, mida minuga tehakse. Ma tahtsin lihtsalt, et nad mu lahti laseks ja ma oma pappkarpi tagasi saaksin minna. Siis järgnes sõit koju. Mind toodi tuppa. Pakuti süüa ja t…ehti palju paisid. Aga siis läksin ma välisukse juurde tagasi ja ootasin, et mind välja lastaks, aga ei midagi. Mäletan, et perenaine rääkis, et sellest saab mõneks ajaks mu kodu. Noh nii kauaks, kuni mulle päriskodu leitakse. Ja mõtlesid, kas panna mulle nimeks Alfred või Robert. Vist olen ikkagi Robert. Alguses ma eriti ei usaldanud oma perenaist, aga õhtul läksin ma juba diivanile ja lasin ennast igalt poolt sügada, see oli niiii mõnna! Kõik need paid olid nii rahustavad ja tekitasid minus kindlustunde. Ei olnud enam külmasid öid tänaval ja hirmu, millal uuesti süüa saab. Kodu täis soojust ja südantsoojendavaid paisid.
Järgmisel päeval, kui inimesed tööle ja kooli läksid, jäin ma üksi koju. Ma otsustasin nende lootusi mitte petta ning pahandust mitte teha. Ja kui nad lõpuks koju jõudsid, ei suutnud ma oma rõõmu uskuda – mind ei jäetudki igaveseks üksinda! Ma nühkisin ja püherdasin ja mõnulesin, palusin paisid ja läksin kaissu. Ma olin leidnud oma inimesed, oma parimad sõbrad.
Iga päevaga usaldan ma neid aina rohkem ja õpime teineteist rohkem tundma. Ja ühel ilusal päeval perenaine ütles mulle, et ta ei annagi mind ära, ma jään igaveseks tema juurde. Me saame ideaalselt läbi ja võin tõesõnaga väita, et ma olen õnnelik. Iga õhtu möödub kaisus ning sööki tundub mu jaoks olevat lõpmatuseni! Ei ühtki tänavapoisi muret enam.
Robert

Käpik

Käpik on oma kodu oodanud väga-väga kaua. Nii võiks kirjutada tema ise:

Tere!
Teile kirjutab Käpik. Olen arvatavasti kõige kauem oma kodu oodanud kass. Kõige kauem kõikidest kassidest, kes on oma pildi internetti riputanud ja kodu otsivad.
Oli aasta 2007, kui ma Tallinna vanalinnas sündisin. Sündisin ja kasvasin suureks vanalinnakassiks, aga ühel päeval olin ma ettevaatamatu ja ilmselt ka näljane ning mind püüti Laial tänaval kinni. See on nii kaua aega tagasi, aga m…a ikka mäletan.
Ma käisin loomakliinikus, kus tehakse kassidega vastikuid, aga vajalikke tegevusi ja siis hakati mulle kodu otsima. See oli aastal 2008.
Praegu on aasta 2016 ja mina olen ikka Käpik, kes otsib kodu. Kaheksandat aastat.
Eks ma alguses olin natuke kuri ja siis natuke arg ja siis natuke ettevaatlik. Teised kodu otsivad kassid mu ümber muudkui tulid ja läksid. Kassitüdrukud võtsin kohe omale sõbrannadeks ja toetasin neid, kui ka nemad alguses veidi kartsid. Minu kaisus võib alati keegi magada, kuigi jah, nüüd vanemas eas ma pigem eelistan üksinda laiutada.
Kogenud koduotsijana ma tean, mida inimesed tahavad, kui nad mulle ja minu sõpradele külla tulevad. Nad tahavad oma koju viia ilusaid ja sõbralikke kasse.
Mina, Käpik, panen käpa südamele ja ütlen, et ma olen sõbralikkuse suhtes teinud pikad edusammud. Minu tuttavad (ja vahel ka natuke võõramad) inimesed saavad teha mulle pai, ma armastan, kui mind kammida, käppadega sõtkumist oskan ma ka. Vahel üllatan kõiki ja kiman mööda tuba ringi ja mängin nagu poole nooremad. Olen inimestel ukse peal vastas ja kui on vaja tabletti anda, siis ma teen suu ilusasti lahti ning ei hammusta. Kuna mul ei ole kunagi olnud oma diivanit või voodit, siis ma ei tea, kas ma tuleksin sinu kõrvale või sülle, aga ma ei ole veel nii vana, et uusi asju mitte õppida.
Mis puudutab ilu… Ma olen nõus, et kassijumal ei ole mulle, isasele sugupuuta kassile andnud imelist kasukat ega silmavärvi või nöpsikut näoilmet.
Aga ma siiski ei saa aru, miks mitte kunagi ma mitte ühelegi külalisele esimesena, tegelikult isegi teisena ega kolmandana silma ei jää. Mitte keegi ei ütle, et mulle meeldis Käpik. Keegi nagu õieti ei näegi mind, kuigi ma ei ole teki all peidus nagu üks mu musta kasukaga sõpradest. Minu pildi peale ei tule ühtegi kirja ega küsimust.
Kõik need aastad ühtemoodi… Minu inimesed, need, kellest ma praegu sõltun, ei saa samuti aru, miks see nii on.
Ma ei ole mingi viriseja tüüp. Mul on soe koht, kus elada. Mul on nii kahe- kui neljajalgsed sõbrad. Mul on toit alati ees. Minuga on loomakliinikus käidud ja minu tervisega on praegu kõik hästi. Mul on pass, kus kõik vajalikud asjad kirjas.

info@kassijaam.eu

 

Kääbuskass Krämpsu

Krämpsu elas ühes Mustamäe tee tasulises parklas. Jooksis ringi autode all ja vahel, põhiliseks pelgupaigaks valvuriputka põrandaalune. Ühel hilissügisesel päeval jäi ta parklas silma Jaamakorraldajale. Väike karvane ja õline rääbis vudis auto eest läbi teise auto alla peitu. Rohkem teda tol korral näha ei õnnestunudki. Parkla valvurite käest saadi teada, et saak, koodnimega rääbis, liigub rohkem ringi õhtuti ja nädalavahetustel. Siis, kui on vaiksem.

Ühel pühapäeval võetigi ette jaht. Valvuri majakese ette seati üles lõkspuur ahvatleva toiduga ja taganeti kaugemale vaatlema. Väike rääbis oli küll ettevaatlik, aga umbes poole tunni pärast said nälg ja uudishimu temast võitu ja saak oli käes. Järgnesid esmased profülaktilised ja iluprotseduurid – parasiiditõrje ja pesu. Vaatamata pesule jäi kasukas õliseks ja ka pusasid oli palju ja üldmulje üsna kräämik. Siit tuli ka päris nimi rääbisele, kes osutus poisslapseks – Krämpsu.

Suur oli meie üllatus, kui loomaarst teatas, et kahekuuse kassipoja asemel, kes püüdes vaid 1,2 kilo kaalus, on meil tegu umbes pooleaastase noorukiga. Raske tänavaelu ja võib-olla ka geneetilise kõrvalekalde tõttu on Krämpsu kääbuskasvu. Krämps otsustas aga vingerpussi mängida ja kasvas hoopis võrdlemisi suurt kasvu kassiks, kes uhkusega kannab kohevat kasukat, musti täpikesi kõrvadel, armast kolmnurkmütsikest ja laigukest nina kõrval.

Krämpsu on siiani arglik ja inimestel ennast niisama lihtsalt katsuda ei luba. Kui õnnestub ta siiski kuskil pesas või riiulinurgas ootamatult tabada ja silitama asuda, saab higistavate varbakeste ja kange kehahoiaku järgi aimu, et sellest tegevusest ta veel mõnu tunda ei oska.

Usaldamatusest hoolimata, tunneb Krämpsu siiski suurt huvi inimeste tegevuse vastu, kui seda ohutust kaugusest jälgida saab. Ei ütle ära heast konservist ja suleridvamängust.

Krämpsule sobib pigem selline kodu, kus ta on ainukeseks loomaks ning tema inimesel on aega ja kannatust temaga pikemalt tegeleda.

Krämpsu on sündinud 2012 aastal, ta on vaktsineeritud, kastreeritud ja kiibistatud.

Miisbet

Meil on Miisbet!

Kassijaam on jälle natuke triibulisem. Uue jaamakassi kasukas on udupehme ja ilus, aga mitte tavalise vöödiga, vaid vahva metsseapõrsa moodi. Ka oma kerelt meenutab ta põrsakest – Miisbet pidi üsna pikalt karantiinipuuris elama ja vähese liikumise ning poputamise tulemusena on ta päris ümmarguseks kosunud. Midagi on temas ka rebaselikku – viltused silmad ja kaval, samas heatahtlik naeratus tema näol võlub meid kõiki. Meile meeldivad ka tema väiksed valged põselaigud, roosa metskassinina ja see, et lõpuks ometi on Kassijaamas kass, keda saab lõpmatult paitada! Kust Miisbet sellise nurruva sõbralikkuse pärinud on, me ei tea.
Ta on üks Treppoja suvilakassidest, kes jõudis oma järjekorra ära oodata ja sai sooja tuppa elama.
Miisbetile meeldivad väga teised kassid. Kui ta puurielust vabanes, tormas ta esimese hooga armsa kohmakusega kohe teisi kasse pikali puksima ja siis vaatas ringi, kuskohas konservi pakutakse.
Miisbet on noor, 2015 kevadine kiisu. Ta on steriliseeritud, saab peagi ka vaktsiini ja kiibi.
Võta meiega ühendust, kui Miisbet ka sinu ära võlus.
info@kassijaam.eu