Category Archives: Kelmiküla Kassijaama hoiukodus:

Kassisõbralik Thomas

Thomas otsib kodu!

Endine Mustamäe valitseja söör Thomas sai võimaluse pääseda hoiukorterit avastama ja kaks korda ta seda endale öelda ei lasknud.

Natuke kõverate tagakoibade välkudes kihutas ta uusi lõhnu, nurki ja sabasid avastama. Sabasid on samas elamises veel viis ja praeguseks on selgunud, et Thomas on täiesti mõistlik elukaaslane.

Alguses rääkis ta tundide kaupa oma mured, rõõmud ja läbielamised ära. Pani kõigiga ninad kokku, kutsus mängima. Päevade möödudes aga elab ta teiste keskel nagu nii peakski olema. Tegelikult ei pea, hoiukassilimiit on täis ja kõik sabad ei ole uue kaaslase üle just rõõmsad.

Thomas on natuke nagu kolhoosi esimees. Asjalik, tähtis, eesmärgid seatud, eelkõige teistele

Antagu talle lemmikvoodikoht, kõik pallid ja mängudeks mõeldud aeg.

Suhtumine inimesse ei ole muutunud. Järgneb truult, kui konservi- või koorekauss on käes ja ootab ülbe näoga palliviskamist. Aga niisama sirutatud käele pannakse käpaga nätaki.

Thomas on hoiukodu pika kogemuse üks kõike koomilisemaid hoiukasse. Ta on väga ilmekas, teeb hüpates lahedaid saltosid (on vist käinud ka sportvõimlemise trennis). Juba tema nurgeline, luitekassi meenutav kerekuju ja tähtis kõnnak ajab muigama.

Thomase tulevane kodu võiks arvestada, et palle peab olema terve ladu. Või siis ei tohi olla diivani- ja kapialuseid, kuhu need hunnikutes kogunevad ja käpaulatusest välja jäävad.

Arvestama peab ka sellega, et temast ei pruugigi kunagi saada inimese sõpra. See on muidugi võimalik, ja teekond selleni on kahtlemata naljakas ning huvitav. Söör Thomas on tõesti väga tore tegelane ja tundub hästi sobivat ka juba ees ootavate kassidega kodusse.

Thomas on kastreeritud, kiibistatud, vaktsineeritud.

Kontakt: info@kassijaam.eu

Thomas otsib kodu

Söör Thomas. Keeruline ja mõistatuslik kass.

Nägu on nii-nii armas, isegi etteheitva ja ülbe pilguga. Muud pilku näeb Thomase hoiuinimene väga harva

Thomas lubab 10 cm kaugusel endast istuda ja magab sügavalt. Keerab kõhugi lae poole ja oleks nagu kõige usaldavam kass. Aga läheneva käe tunneb ära nii unes kui selja tagant ja järgneb hoiatus. Urin. Kähin. Tõstetud käpp. Põlglik pilk. Tülpinud eemaldumine, niikaugele kui selles väikeses hoiuvannitoas saab. Erand on konservi pakkuv peopesa, aga seda võetakse vist rohkem toidukausina.

Tahaks hirmsasti pai teha, aga aimdust ei ole, kas seda kunagi lubatakse. Mitte mingit arengut kolme nädalaga pai suunas toimunud ei ole.

Thomases on karmi pealispinna all palju mängulusti. Pallimäng on lemmik. Mänguhoos vastu ust prantsatava kassikere heli kuuleb alatasa. Ja suleridva raevukas tuustimine käib samuti iga päeva sisse.

Thomas on juulis 2020 Mustamäelt püütud tänavakass, kes on saanud kliinikus ülevaatuse, parasiiditõrje, kiibi ja esmase vaktsiini. Vana ta ei ole, verinoor ka mitte, umbes 4-aastaseks võiks ta pakkuda ehk sünniaasta 2016.

Praegu veel ei tea, kuidas ta suhtub teistesse kassidesse.

Kõikide rohkem või vähem sülekasside kõrval otsib ka pahuravõitu Thomas oma kodu. Sellist, kellele meeldivad mõistatuslikud ja keerulised, samas kassipojalikult mängulised ja heldima panevate magamisasenditega kassid.

Vaata nendel piltidel Thomase silmadesse ja võib-olla oskad ette kujutada elu koos temaga? Isegi seda esimest paid.

Kontakt: info@kassijaam.eu

Thomas Mustamäelt

Mustamäelt leitud kass annab teada.

“Hei, ärge segage mind mu päevaunes siin soojal põrandal!
Ma olen elanud tänaval, ise ka ei tea kui kaua, ja mu uni on püha.
Varem pidin kogu aeg valvel olema, kas saab äkki kuskilt süüa või tuleb mõni vaenlane.
Mulle pandi nimeks Thomas, aga arvan, et mind võiks kutsuda söör Thomas. Eelistan, et minuga ollakse viisakas. Eelistan, et mind ei näpita. Pai – see ei ole minu jaoks. Kui vaja, ütlen käpaga, aga parem, kui ma saaksin lihtsalt rahulikult olla. Samuti soovin, et konserviga ei koonerdataks ja toidukauss ei saaks tühjaks nagu siin alailma juhtub.”

Thomas on pahuravõitu ja tõsise moega kõutsik, kes on leitud juuli alguses Mustamäel, Sõpruse puiesteel, kus ta ikka ja jälle näljasena kuskilt majade vahelt välja ilmus. Kassijaama sõbrad püüdsid ta lõksuga kinni ja nii jõudis ta hoiukodusse.
Iseloomust võiks arvata, et kodusest elust ei tea ta midagi, aga kindel see pole… Võibolla ei meeldi talle lihtsalt see väike tuba, see inimene, see olukord… On väga rahulik ja leplik, niikaua kui ei puudutata. Siis ka ei ründa, aga läheb kohe eemale ja hoiatab liiga innukat lähenejat urina ja käpatõstega.
Ütlemist on ka – ukse taga on liigikaaslaste lõhnad-hääled ja sage kurguhäälne maumau annab elevusest või igavusest märku.

Thomas sai esimesel võimalusel kliinikus ülevaatuse. Kiipi tal ei olnud, kastreerimata oli ka (nüüd see tehtud). Suuri tervisemuresid välja ei tulnud. Vanust 4-5 aastat.
Kuigi sõprust temaga on raske luua, on ta siiski väga vahva, et mitte öelda armas. Tal on nunnud paksud põsed ja ümmargused silmad ning kümned erinevad lahedad unepoosid.

Loodame, et suudame muuta söör Thomase elu paremaks.

Kontakt: info@kassijaam.eu

Tänavakõuts Serõi

Serõi on suur ja võimas Tallinna tänavakõuts.
Serõil on mõnes mõttes vedanud. Tema eluteele on sattunud hea südamega inimesi, kes oma võimaluste piires on teda aidanud. Serõi elab tänavatel, aga saab peavarju ühe Põhja-Tallinna kortermaja soojas keldris ja söögipoolise eest hoolitsetakse nii hästi, et kõht ei taha pildile ära mahtuda.
Üks pensionäriproua on oma raha eest lasknud Serõi kastreerida, kiibistada, vaktsineerida ja ka parasiiditõrjet tehakse.
Serõi ootab, kuni Kassijaamas tema jaoks koht vabaneb, aga tegelikult me ei usu, et hoidmine puuris või elu meie väikeses toas oleks sellise kassi jaoks pääsemine. Mure on selles, et ei ole teada, kui kaua tal lubatakse keldrisse pääseda ja kui kaua jätkub juba eakal toitjal tema jaoks võimalusi.
Serõi arvatav vanus on 9-10aastat. Iseloomuga on nii, et tuttav inimene saab pai teha, aga võõraid ta umbusaldab. Õige ka, kuidas muidu tänaval ellu jääda…
Nii et sõbraliku sülekiisuna me teda reklaamida ei saa.
Jätame jälje Serõist siiski internetti, sest kunagi ei tea… Äkki keegi tunneb just selles uhkes loomas ära oma tulevase kassi.

info@kassijaam.eu

Kassipojad koduta

Kassipere on saanud abi MTÜ Kasside Turvakodu kaudu.

Ilusad ja vahvad kassipojad on ilma koduta.

Sündinud maikuu algusepoole 2018. Piltidel umbes kolmekuused .Elavad suvilapiirkonnas, kuhu nende arvatavasti sinna hüljatud ema nad tõi. Süüa nad saavad, aga mis saab talvel…

Kontakt: info@kassijaam.eu

Valget kassi kellelegi?

Järjekorras Kelmiküla Kassijaama on õde ja vend, juunis 2018 suvilate piirkonnas sündinud. Elasid seal oma ema ja vend Helmariga, kuni saabus sügis. Toitja pidi kolima linnakorterisse ja mõte jätta kassid külma ning nälga kannatama tundus kassipere sõbrale võimatu. Nii võttis ligi 90-aastane vanahärra kassipojad oma korterisse. Triibik Helmar on sealt nüüd meie juures ja valged on ootamas oma võimalust.
Kassiema on õueeluga harjunud, teda toidetakse ja tegeletakse püüdmisega, et saaks steriliseerida.
Valge poiss on rahulik ja sõbralik, väga tore tegelane. Nüüdseks kastreeritud.
Valge tüdruk (pildil) on praegu veel veidi tagasihoidlikum. Tema tekitas suurt muret, kui pärast viienda korruse korterisse viimist põgenes sealt ventilatsiooniava kaudu. Kuulutused, otsingud, lootusetus. Kaks nädalat hiljem ilmus kass välja, taas ventilatsiooniavast, seekord esimese korruse korterisse 🙂
On üsna võimatu arvata, kus ja kuidas ta selle aja hakkama sai, aga ta on alles, tervis kontrollitud ja nüüd ka steriliseeritud.
Oh neid kasse ja nende seiklusi!
Nüüd vaja veel vedamist, et saaks kiisud Kassijaama ja siis koju. Või miks mitte otse koju.
Viime huvilise valgete kassidega kokku, kui meile kirjutada: info@kassijaam.eu

Leila kõne

Tere! Olen Leila. Peatusin hetkeks, et pidada üks kõne.

Sain oma nime šašlõkikibaari järgi Põhja-Tallinnas. Minu hoiuinimene püüdis kavalat atribuutikat kasutades mind sealt hoovist koos vennaga kinni juba ammu, kui olime alles väikesed pojad. Vend sai nimeks Lembit ja kolis üsna ruttu kuskile ära. Räägitakse, et koju. Ma oleksin ka tahtnud, aga mind ei ole tahetud. Kordagi kositud, kunagi küsitud. Siiamaani, kaks aastat. Miks?
Minu hoiuinimene ütleb, et häid kodusid on palju vähem kui kodu vajavaid kasse. Ta ütleb ka, et inimestele meeldivad kassid, kes tahavad seltsi, oskavad nurruda ja lubavad endale pai teha. Inimestele meeldivat millegipärast ka värvid, mis ei ole valge ja must. Ja pikem karv meeldib rohkem kui lühem.
Mul ei ole midagi sellist pakkuda. Ma olen tavaline ebatavaline kass. Ma otsustasin juba väikese kassina, et ma ei taha nurruda. Ma ei taha pai.
Inimene võib minuga koos elada, sest ta annab süüa, parematel päevadel sinki. Siis ma võin olla temast vurrude kaugusel. Kui ta mind üle kavaldab ja sülle krabab, siis mul saab küüsi lõigata ja ussirohutabletti saab ka anda. See on küll viimane piir, mida ma talun. Parem, kui mind rahule jätakse.
Voodis olen ma broneerinud ühe kindla koha, kus ma magan niikaua, kuni ta mulle otsa vaatab. Siis ma lähen ära. Tavaliselt laseb ta mul olla ja oma asju ajada, ainult öösiti tahab ta millegipärast just minu kohal magada.
Minuga koos elab veel palju kasse. Kahte ma armastan, ühte ma ei salli, ülejäänud on täitsa toredad, ainult jõmpsikaid peab vahel korrale kutsuma.
Mida ma veel armastan. Singist juba rääisin. Rõdul linde vaadata tundide kaupa (kõk on turvaline, ärge muretsege) ja selja peal käpad lae poole magada, kui ma arvan, et keegi ei näe. Sooja armastan ka, juba ootan, et ahju hakatakse kütma.
Hoiuinimene ütleb, et ma olen ilus, väga armas ja et mul on naerune nägu, kuigi kõnet ma pean täiesti tõsiselt.
Tõsiselt küsin, kas ma võiksin kellelegi meeldida just sellisena nagu ma olen? Ma ootan niikaua kui vaja.
Minule võib kirjutada siia: info@kassijaam.eu

Üks minu põõnamise asenditest:

Triip ja Turbo

Triip on leidnud kodu

Triip ja Turbo on õed, kes on sündinud 01.09.2015. Alates 2017 aasta juunist elavad nad Kelmiküla Kassijaamas ja otsivad uut kodu. Need sõbralikud, aktiivsed ja jutukad kassitüdrukud on vaktsineeritud, steriliseeritud, saanud parasiiditõrje ja kiibi.

Triibu ja Turbo esimesi päevi Kassijaamas kommenteerib Sassik:

“No mida te ise arvate, mida mina sellest arvan?!” poriseb Sassik kulmu kortsutades ja ennast kergelt puhevile ajades. “Just oli siin parajalt rahulik ja õdus, keegi ei kahelnud minu kuninglikus soos ega õiguses troonile. Olete vist isegi kuulnud, et meil on palju uusi elanikke. Vareenik ja Stjopa – nemad on rahulikud poisid. Head alamad. Istuvad oma pesas ja on eluga rahul. Vahel lubavad isegi enda konservist kümnist võtta. Aga need plikad! Ausalt öeldes ma vahel ei saagi aru, mitu neid on ja kumb on kumb. Mõlemad on nii ühte nägu ja kogu aeg liikumises, vahel isegi sünkroonliikumises. Nimed on neil ka vastavad – Turbo ja Triip. Ehk TT, nagu jaamakorraldajad neid kutsuma on hakanud.”

“Hea küll”, Sassik ohkab. “Loomulikult on mul hea meel, et me saame neile abiks olla. Neil oli kodu, aga halbade asjaolude tõttu ei olnud perenaisel võimalik TT-d enam pidada. Ja nii nad siia jaama – khm, vabandust – minu kuningriiki jõdsidki. Kaheaastased tabby-hallid kassiõed, ploomikarva ninade ja varvastega. Uudishimulikud ja häälekad, ninapidi igal pool juures.”

“Kuidas kasvatada sellistest rüblikutest sõnakuulelikud õukondlased? Või veel parem – leida neile uus päriskodu? Annan kaasa pool kuningriiki!”

: Triip

: Turbo

Üks kass Mõisamaalt

Üks kolmest noorest kassist Märjamaa lähedalt Mõisamaalt. Kõik on pelglikud, aga natuke juba lubavad end puudutada ka.

8-kuune, arvatavasti emane. Natuke pelglik, aga söögi ajal lubab ennast paitada.

Mustavalgekirju kassi õde. Õest veidi arglikum.

Teiste kahe õde aasta varasemast pesakonnast, seega praegu umbes pooleteise aastane. Kõige julgem ja jutukam.

Mummuke

Mummuke on tänaval järgmist peatust oodanud väga kaua. Ta ei ole küll vana, arvatavasti kuni kolmeaastane, kuid tema aastad on olnud täis kannatusi ja piiripealset hakkamasaamist.
Ta elas Sikupilli kandis tänaval-hoovides ja sai üht-teist süüa ühe kassitädi käest, aga oma sooja nurgakest tal ei olnud. Kuhugi sünnitas ta oma pesakonnad ja elu läks sama nukralt edasi.
Õnneks on inimesi, kes märkavad hädas olevaid loomi ja soovivad aidata. Saime Mummukesest ja teistest Sikupilli tänavakassidest teada ja praeguseks on kõik sealse koloonia emased kiisud heade annetajate toel steriliseeritud. Kass nr 10 aga saabus, keeleotsake suust väljas ja silmad üllatusest suured Kelmiküla Kassijaama, et oma uut elu alustada.
Me ei tunne veel meie uut sõpra kuigi hästi, aga juba on ta jõudnud kõik jaamakorraldajad oma armsate käppade ümber keerata.
Jaamakasside mustvalge ja triibuline seltskond sai juurde ühe nurruva värvilaigu.
Kolmevärviline Mummuke ei ole tänaval elades kaotanud usaldust inimese vastu ja ilmselt ei ole ta terve senise elu jooksul kokku saanud niipalju paisid kui viimase nädala ajaga. Mumm tahab väga suhelda, pea puksib nõudlikult paikäele vastu ja ainult kõrvade puhastus paneb veidi vingerdama.
Mummukese kõrvad on teistmoodi – mõlema ülemised otsad on puudu. Väga sirgelt puudu, mis võib tähendada, et mängus on olnud inimese kuri käsi või siis on külmumine teinud oma töö.
Meie teeme nüüd aga kõik selleks, et see armas loom ei peaks enam kunagi valu, nälga ega külma tundma. Lisaks pesale, padjale ja paidele pakume talle kvaliteetset toitu, et see väikest kasvu kõhnake nurrik kosuks ja et tema ilus kasukas hakkaks läikima.
Mummukese kohta oskame praegu öelda ka seda, et ta ei pruugi sobida kõigi kassidega.
Ta on steriliseeritud, saab ka vaktsineeritud ja kiibistatud.
Kui sulle hakkas Mummuke meeldima, võta ühendust info@kassijaam.eu