Author Archives: Jaamakorraldaja

Õnnelik Õunake

Õunakese päev möödub mängides, aknast välja vaadates, nurrudes, süües ja kodustega suheldes. Ta on mõnus kass, kes ei aja midagi maha ega kisu lilli ega roni kõrgustesse. Lisaks on Õunake ilus, fotogeeniline, oskab ilusti poseerida ja poosi nii kaua hoida, et ka uimasem fotorgaaf pildi klõpsitud saab.

Õunake on väga mänguline kass ja saab ka omaette mängitud. Tema nimi võiks olla Õhin Õunake, sest mängides läheb ta üsna hoogu ja ajab õhinal oma pallikesi taga ja varitseb hiirekesi. Muidugi on mängida palju toredam kui keegi suletutiga vehib või, mänguasi nööri otsas, ees jookseb.

Õunake on üsna kirglik küünteteritaja ja sama mittekirglikult suhtub küünelõikamisse. Seega oleks mõistlik muretseda talle mõned kratsikad ja katta eriti kallis vintagediivan kattega. Küüned saavad tegelikult ikka lõigatud, tuleb lihtsalt aega varuda.

Ehkki Õunakese eelmine kodu ta hülgas, jättes tiine kassi suvalisse kohta maha, on tema arvates siiski inimesed täitsa toredad. Mõnus on neile voodis kaela peale nurruma ronida ja telekavaatamisel seltsiks olla. Teised kassid Õunakesele ei meeldi ja ta tahab olla ainuke lemmik. Sellepärast asub ta ka eraldi hoiukodus, kus veedab õnnelikke päevi , sisustades neid ülaltoodud tegevustega.

Saabus kingirong

Kattipuoti, meie sõber Soomes, saatis jaamakassidele hulganisti vahvaid kingitusi. Mõnusaid pesasid ja asemeid, mänguasju ja kassitoitu.
Kasside kvaliteedikomitee kogunes kingitusi hindama ja testima.
Herman andis kõrgeima hinde roosale pesale, asudes seda koheselt sõtkuma. Käpik avastas enda jaoks oma mustvalge kasukaga harmoneeruva pealuuga pesa ja Mowgli tagurdas ennast kaitsevärvides koobaspesasse.
Kuna enamik mänguasju sisaldab kassidele meelepärast naistenõgest, siis muidugi meeldisid jaamakassidele uued lelud ka. Käpik ei ole enda omast enam iialgi nõus lahti laskma.
 
Jaamakassid saadavad nurruvad tänud teisele poole lahte!

 

Tegutseja Triinu

Enamasti magab Triinu oma eskimopesas. Me näeme, et ta on kodus, sest pesasügavuses paistab tume mütakas.

Aga Triinul on saladus. Talle meeldib üks jaamaülematest. Kui Triinu kuuleb tema tulekut, on Triinu juba rõõmsalt poolenisti pesast väljas.

Edasi nuusutab Triinu uudishimulikult vastava jaamaülema kätt ja teeb selle peale mõtliku, aga sõbraliku näo. Siis ta sööb täiesti avalikult, elegantselt ja üsna palju. Ta tõstab konservi küünega tükkhaaval suhu ja oleme mõelnud talle väikese kahvli ja noa muretseda.

Siis hüppab Triinu oma kapikeselt maha ja jookseb kuidagi madalalt veekausini. Tal on üsna lühikesed jalakesed ja jooks on pigem selline armas vudin.

Huvitav on see, et Herman, kellele kõik kassid on semud ja maadluskaaslased, omab Triinu suhtes respekti ja vaatab tema askeldusi eemalt.

Aga Triinu tegemised sisaldavad veel tugitooli hüppamist ja seal keerutamist ja hüppeid koha peal. Ta on ikka jube armas. Usalduse võitmisega läheb aega, aga see ei ole võimatu. Seni võib vaadata väikseid vudimisi ja keerukaid mängupoose ka pisut eemalt.tegutseja Triinu

Käpik tagasi pildil

Käpik on jälle tema ise, käitub nagu päris kass. Natuke torises Kassijaama kolides, et sunnitakse reisima ja kellega ta nüüd siis koos elama peab. Herman tundus talle nagu liiga elav, Triinu ja Miilu aga liiga tagasihoidlikud. Mowgli sobis kõige paremini väikeseks vestluseks. Jaamaülematega suhtlemiseni Käpik ei laskunud. Lidus eest ära ja kui sülle võeti, oli pulkkange.

Täna oli lõpuks see päev, kus Käpik lõpetas tujutsemise, sõi, jõi, vaatas aknast välja, ronis erinevatele mööblitükkidele, nühkis end vastu erinevaid mööblitükke ja mängis suletutiga. Ja seda kõike jaamaülema silme all. Näib, et talle meeldib Miilu. Mängiv ja liikuv Käpik on hulga muljetavaldavam kui liikumatu Käpik. Miilu arvas ka nii.

Käpik

Miilu

Miilu on kena lumivalgeke, kes armastab kõige rohkem maailmas silitamist.
Tema minevik on sarnane sadade teiste hüljatud kasside omaga, kes jäetakse maha suvilapiirkonda. Miilu jäeti paar aastat tagasi maha Keila kandis suvilate juurde, kus ta pidi ise hakkama saama. Steriliseerimata kassina tõi ta ilmale mitu pesakonda valgeid poegi.
Ometi leidus inimene, kes võttis omale südameasjaks aidata ilusat valget kassi, kes enam inimesi ei usaldanud ja kes näis juba lootusetult metsistuvat.
Kui Miilu oli kinni püütud ja ajutiselt kuuri majutatud, ei tahtnud ta enam muud kui soojas magada. Välja ta enam ei kippunud ja oli uueks eluks valmis. Miilu
Tänaseks on Miilu armas väike soojalemb, kes võtab silitamiseks aina soodsamaid poose. Vanast harjumusest teeb ta korraks kõhh, kuid hakkab siis kohe nurruma.
Süles Miilu väga pikalt ei püsi, aga kindlasti oleks ta tore kaaslane diivanil pikutamiseks.
Loomaarsti arvates on Miilu vanus umbes 4 aastat, seega on tal ees veel pikk elu, mida end vastu uut omanikku surudes veeta.

Kõrvaotsad on külmavõetud ja päris otstesse karv enam tagasi ei kasva.
Miilu on steriliseeritud ja vaktsineeritud.

Külalised

Laupäev oli tore päev, sest kassidele tulid külalised. Külalistele olid jaamakassid juba ennegi tuttavad või siis nende käpakäiku virtuaalselt jälginud.

Herman ootas juba lõunast aknal kahe jala peal ja tulijaid nähes jooksis neile vastu. Käpik oli väga viisakas ja seisis terve õhtu valvel, Triinu piilus oma pesast. Miilu ei lahkunud soojaveetoru juurest, kuid laskis kõigil, kes tema juurde üles ronisid, end silitada ja nurrus nagu jaksas. Mowgli näitas kõiki omi triipe ja kõik vaatasid ka.

Herman tuuseldas nii palju ringi, et jäi täiesti ootamatult jaamaülema süles tunnikeseks magama. Kõik olid rahul ja rõõmsad. Peolaua eest hoolitses Apla Kiisu Rändkohvik.
Suured tänud külalistele, sügav nurr ja käpapats!

peolaudHerman

Jaamas käis fotograaf

Kassijaama külastas fotograaf, kes püüdis meie kiisudega tutvust teha ja nende ilu fotodele jäädvustada. Kassid olid esialgu häbelikud ja võtsid tagasihoidlikumaid poose ning ei julgenud enda igapäevatoimetusi kaamera ees teha. Loomulikult ei käi see jutt Hermani kohta, kes naudib igasugust tähelepanu. Aga edasi vaadake juba ise:

Hõissa vastlad ja füüsikahuviline Triinu

Tänane õhtutäht oli Triinu, kes tuli esimese konservilõhna peale oma eskimopesast välja, sõi kõhu täis ja jäi siis imestunult mulliveepudelis ülespoole tõusvaid mulle vaatama. Küll nuusutas ta neid läbi pudeli ja katsus käpaga. Pärast aitas Triinu valida ravimikarbist õiged vatitikud ja silmasalvi Miilu jaoks ja premeeris end peale seda karvase hiirekese loopimisega.

MiiluMiilu lemmikoht on nüüd aknalaua asemel soojaveetorualune koht. Ka soojaveetorupealne koht, kui tema silmi ja kõrvu liiga pikalt ravida. Sest toru pealt teda kätte ei saa.

Poistele pakkus huvi vastlakukkel, kuid ainult hetkeks. Poisid tüdivad ikka kiiresti. Vahukoort limpsis ikkagi vaid Miilu. Triinu imestas ka kukli üle, aga kuna sealt mulle ei tõusnud, suundus ta pudeli juurde tagasi.

Pühapäev universumi saladustega

Kui Jaamakorraldaja Kassijaama jõudis, nägi ta esimesena ukse vastas paiknevalt tugitoolilt unise ja õnneliku näoga Hermanit. Mowgli on julge poiss, tema tuli ka tervitama. Jaamakorraldaja fikseeris olukorra: “Nii, nad käivad seal riiulil ka!” Sest põrandal vedelesid desopudelid, mis on pandud kõige kaugema ja kõige kõrgema riiuli otsa.

Rõõm oli tõdeda, et Käpik sööb ja ühe mure võib seega maha kriipsutada. Kuna tema paistis jaamakassidest kõige rohkem kohamuutust stressamast, siis panime ta puuri jälgimisele. Aga kõik on korras, Käpikule jäetud toit oli praktiliselt otsas, ju ta tahab lihtsalt natuke pikemat harjumisaega. Triinuga koos kuulasime Raadio 2-st Jaan Einasto lugusid universumi saladustest. Triinule need kosmosejutud mõjusid uinutavalt, täna ta mängida ei viitsinud, ainult sõi ja magas uues kingituseks saadud pesas.

Kõige nutikama kassi tiitli sai aga valge Miilu. Tema leidis Käpiku puuri pealt üles koha, kus saab end mõnusasti soojendada vastu ruumi läbivat soojaveetoru. Ta oli end täpselt selle alla sättinud, ju vajas selg kõige rohkem soojendamist. Nutikuse eest sai Miilu eriti pika paiseansi, sellest aina enam keerlema hakates. Herman käis ka teda seal kõrgustes külastamas, võttes Ämblikmehelaadseid asendeid ja turnides torude vahel ja ümber väga osavalt.

Uksele ära saatma tuli Jaamakorraldajat jälle Mowgli, suurtes silmades põhjatult mustamas mõistatuslik Tume Aine.

Herman käis tohtri juures

Täna käis kiisu Herman oma ihuarst dr Sigrid Lapp´i juures kliinikus kontrollis. Viimatisest visiidist oli möödunud üle poole aasta ja tahtsime kindlad olla, kuidas Hermani põie olukord on. Arst arvas, et võiks seekord teha Hermanist ilusa Aitäh ja nägemist!röntgenpildi. Herman aga nii ei arvanud. Olime kõik juba kaitseülikondades ja aparaat sisse lülitatud, aga Herman, kes muidu on sõber mis sõber, arvas, et see ikka ei lähe küll. Väänles nagu vihmauss ja hammustas igaks juhuks arsti ka. Ilus röntgenpilt jäi seekord ära. Küll aga tegime uriinianalüüsi nagu ikka ja olukord ei olnud muutunud. Hermani mõistes on see hea uudis. On küll leukotsüüte, aga ei ole grammikestki verd, piss on ilus puhas selge ja õige toiduga on olukord samamoodi kontrolli all nagu seni. Hermanil ei ole valus ega paha, mis on ju kõige tähtsam.

Arsti juures vastuseid oodates käis ja nühkis ta kõik seinanurgad ja sahtliääred üle, kangutas käpaga lükanduksi ja viskas kohe pärast röntgenikatsetust end täpselt õiges külilipoosis põrandale nagu andes märku, et käsutavad siin majas kassid. Kui aga aeg oli transpordikasti tagasi ronida, kaapis ta kõigepealt tükk aega endale teed sealt vabadusse, aga lõpuks tõdes tüdinult, et pääsu pole, öelge arstile aitäh ja nägemist!