Author Archives: Jaamakorraldaja

Laupäev jaamas läbi fotograafi objektiivi

Üks tavaline laupäev jaamas. Kassid hängivad niisama ja jälgivad silmanurgast koristades ringi askeldavat jaamaülemat – varsti peaks juba konservi saama. Kui kaua võib sellega ometi viivitada! Ruuben ja Käpik üritavad jaamaülemat füüsiliselt mõjutada, tiirutades ümber tema jalgade ja takistades niimoodi efektiivselt koristustööd.

Järsku juhtub aga midagi ebatavapärast – jaama siseneb kassidele senitundmatu isik, kes peale mõnigat vestlust jaamaülemaga hakkab neile lähenemiskatseid tegema. Külaline sihib jaamakasse enda käes oleva aparaadiga, tehes tähelepanu äratavaid häälitsusi, jaamaülem samal ajal tema selja taga kõriseva hiirekesega vehkimas. See on fotograaf, kes otsustas osa oma laupäevast veeta meie juures.

Kassid kaotavad hoobilt igasuguse julguse ja kaovad igaüks enda peidikusse. Fotograaf on aga kangekaelne ja üritab igaühega neist suhelda ning poseerima meelitada. Triinu on külalise julgusest täiesti pahviks löödud ja istub tükk aega kivikujuna oma pesas, enne kui tal oma vampiirihambakesed paljastab ja käpaga vehkima asub. Sassik aga vaatleb fotograafi jõupingutusi külma üleolevusega. Kõige koostööaltimaks osutub Ruuben, kes peale mängusessiooni põrandal lebades armulikult poseerib.

Aega võttis, aga iga kass avas ennast natuke ja sai pildile.

Aitäh, Andrea Forlani!

 

Daša

Daša on ülisõbralik noor emane kassike Sõle ja Lõime tänava ristist, kus ta mitu päeva möödujatega kaasa üritas minna. Järjepidevus viis sihile ja lõpuks õnnestuski tal end ühe kassisõbra koju sisse smugeldada. Kiisu on nüüd eraldi hoiukodus ja otsib kas oma endist või päris uut kodu. Talle meeldib väga nurrudes inimese kaisus või külje vastas pikutada või teda kodustes toimetustes saata ja nõu anda. Teiste kasside suhtes on esialgu umbusklik. Neile, kes otsinud endale süle- ja nurrusõpra ainukeseks kassiks, on Daša aga täielik peavõit:)

 




Paula

Paula oli esimene kolmest õest, kes meile Vääna-Jõesuu suvila alt Kassijaama potsatas. Kas oli ta kõige uudishimulikum või hoopis kõige näljasem, aga esimesena ta kätte saadi. Ta oli palju väiksem, kui piltidelt arvasime. Väike ja pehme, üldse mitte kuri.
Tema kasukale andis ema kaasa natuke ka enda mustrit – punakad-beežikad värvilaigud siin ja seal triipe ilmestamas. Paula oli alguses kolmest õest kõige tasasema ja vaiksema loomuga – natuke võttis tal aega otsustamine, kas ühineda mängu või maadlusega, aga omad vigurid on temalgi. Hea isu ja töökorras nurrumootor pealekauba. Nüüd juba Paula armastab palle ja hiirekesi ning teab, kuidas nendega mängida.
Paula sünnipäev on 10. juuni paiku, sünniaasta on 2014. Ta on saanud parasiiditõrje ja vaktsiinid, on steriliseeritud ja kiibistatud.
Kontakt: info@kassijaam.eu

 

Janet

Väike Janet ootab kodurongi.
Janet on üks kahest Vääna-Jõesuu suvila triibiktüdrukust. Tema saadi kätte teisena ja millegipärast arvasime nii piltide kui esmase otsavaatamise järgi, et tema on küll poiss. Aga vot ei ole, vaata saba alla mitu korda tahad – ikka tüdruk. Me ei ole märganud, et ta õdedest rohkem sööks, aga tal on vist suurekasvu-geen, sest Janet kaalub umbes 400 grammi rohkem kui õekesed, ja seda ka pärast mitmendat kaalumist. Vaatamata suuremale kasvule (ega see muidugi mingi miinus ole) on temagi muidugi kassipojalikult armas plika. Nurrub ja on lõpmata uudishimulik. Talle meeldib õele peapesu teha, tihti näeb teda hellalt Paula peanuppu või kõrva limpsimas.
Janeti sünnipäev on 10.06, sünniaasta 2014. Ta on saanud parasiiditõrje ja vaktsiinid, on steriliseeritud ja kiibistatud.
Kui sulle meeldib triibuklassika, siis kirjuta Janetile: info@kassijaam.eu

 

Diana

Kodupeatusesse tahab jõuda väike Diana, kes sündis Vääna-Jõesuu suvilarajoonis koduta kassi pojana. Head inimesed püüdsid Diana, tema kaks õde ja ema kinni ning toimetasid Kassijaama hoole alla.
Diana paistab silma nii oma erilise kasukamustri kui kepsaka oleku poolest. Diana oli õues kõige ettevaatlikum ja lasi oma kinninabimisega oodata, aga praeguseks on temast saanud aktiivne ja mängulustlik sehkendaja, kes tormab esimesena nii toidukausi kui mänguasjade juurde. Mõnikord aga tardub ta imekauni modellina kohmaka graatsiaga istuma ja pilgutab sulle aegluubis mõlemat silma korraga. Et siis hetke pärast edasi kimada või hoopis õeraasu kaissu pugeda.
Nurruda Diana veel ei oska, aga küll õed-triibikud selle varsti selgeks õpetavad.
Diana on saanud ussirohtu, muud protseduurid on veel ees ootamas. Arvame, et tema sünniaeg võib olla 10.juuni paiku.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Carla

Carla lugu:
Elas kord Jakobsoni tänaval üks kass. Ükskord oli tal vist kodu ja inimene, vist sealsamas Jakobsoni tänava vanas majas, mis ühel päeval inimestest tühjaks jäi. Mahajäetud triibuline kass ei os…anud kuhugi minna ja ta leidis peavarju vana maja keldris ning maja lähedal põõsastes.
Umbes kolm aastat tagasi sai põõsakass kolm poega. Justkui abi otsides tassis ta oma lapsed kõrvaltänavasse ühe maja muruplatsile. Ja abi ta sai. Samas majas elas loomasõpradest vanapaar, kes korjas kassipojad üles ja leidis neile kodud. Põõsakassi lasid nad ära steriliseerida. Kuna arglikku tänavakassi keegi omale võtta ei saanud, läks ta oma vanasse kodukohta tagasi. Vähemalt kõht ei olnud enam tühi, sest samad toredad inimesed viisid talle süüa. Triibik näitas oma tänulikkust peaga puksides, kuid oli ettevaatlik ja võõraid ei usaldanud. Samas põõsastes koguneb igasugust kahtlast rahvast, ettevaatlikkus oli mõistlik. Nii möödus kolm aastat.Mõni nädal tagasi võttis Kassijaamaga ühendust triibikut märganud koeraga jalutaja. Põõsakass ei kartnud teda ja sai omale veel ühe toitja ja hoolija juurde. Kui triibiku sõbrad juhuslikult vana maja juures kokku said, jõudis põõsakassi senine elukäik ka meieni.
Kuna mitu aastat triibikule varju pakkunud maja lammutatakse peagi maha, oli viimane aeg kiisu tänavalt ära tuua. Toitjate abiga sai ta tänaval turjarohu ja peale edukat püügiaktsiooni kolis triibik jaama.
Nüüd käisime juba kliinikus ja teame, kuidas kiisu tervis on. Nagu paljudel teistel tänavakassidel, on tal hambad halvas seisus ja peale eelseisvat hambaeemaldamist jääb alles vaid neli kihva. Aga muud häda ei ole ja juba on tal pass käpas ja vaktsiin turjas. Laseme tal nüüd jaamaeluga harjuda ja õpime teda tundma. Isu on hea, liivakasti kasutamine selge. Suur hirm on praegu tema silmades, aga küll see kaob. Armas Carla saab rõõmuga nautida oma uut elu. Kodu oodates.Uus info: Carla nurrub, kui teda paitada ja puksib paikäele vastu!
Kontakt: info@kassijaam.eu

 

Hermani kodu-uudised

Hermani kodu Värska metsade vahel andis meile teada, et tal läheb talukassina väga hästi:

naudib maakassi elu rõõmusid – ronib puude otsa, tormab mööda aeda ringi nagu pöörane, püüab (ja isegi sööb!) usinasti hiiri ja mutte ning peesitab mõnusalt jahedal liival (talle päikse käes peesitamine eriti ei istu). Ja muidugi, niipea kui keegi maha istub, tuleb sülle ja pai nur(r)uma.

 

 

 

Hipsik

Hipsik, väike tore kassineiu on sündinud märtsi lõpus Kalamaja tänavakassi pojana. Sealt jõudis ta Kassijaama hoiukoju.
Hipsik on tõeline nurrumasin – aga esialgu ainult oma inimesele. Võõraste olukordadega vajab see tänaval sirgunud kassihakatis kannatlikkust ja aega. Hipsikule meeldib väga mängida pallikeste ja hiirtega, neid hambus tassides, samuti udjada suleritva nii et käpad sassis. Ka teised kassid pakuvad talle suurt huvi. Süles on ta pehme ja mõnus nagu maailma armsaim mänguasi. Armastab väga tulla inimese kõhu peale või kõrvale magama.
Kasutab eeskujulikult liivakasti ja kratsipuud. On vaktsineeritud, steriliseeritud ja kiibistatud.
Hipsiku käpakäigust saab lugeda hoiukodu blogist
Kontakt: info@kassijaam.eu; tel 56679267

 

Fjodor kodus

Fedja sai Kassijaamast koju rekordiliselt lühikese ajaga- vaid neli kuud pidi ta ootama. Uues kodus on lahe olla, uued sõbrad, palju ruumi, rohkelt lösutamise kohti ja huvitava sisuga külmutuskapp. Fedja lemmikoht on aknalaual või siis oma uue väikse sõbra süles.

Head kodu, kallis Fjodor!
cosmoboy

Kas-Kasser

Kas-Kasser kolis elama jaamakorraldaja koduhoovi. Mõnda aega tundus, et tegu on uudishimuliku külaliskassiga, kes käib oma radu, uusi tutvusi sobitamas ja ei keeldu pakutud külakostist. Kass nägi priske ja kena välja ning tundus, et sissekirjutus tal kuskil läheduses siiski on. Sellele sai kindlust, kui jaamakorraldaja poolt kaelarihmaga lisatud sõnum palus võimalikul omanikul ühendust võtta. Jah, omanik leidus ja väitis, et kassi pärast muretsema ei pea. Selgus ka, et kass on kastreeritud.
Möödusid kuud, külmad ja niisked, aga hoovikass oli aina rohkem hoovis kui kuskil mujal. Hommikul vara ootas ta oma toidukorda ja oli oma valget sabaotsa välgutades kõigi majaelanikega sõber. Omaniku olemasolu taustast veidi mõjutatud jaamakorraldaja nägi lõpuks, et kassi kasukas on muutunud tuhmiks ja tokerjaks, priskus oli kadunud ja valged käpad ei saanud enam kuidagi puhtaks. Mis iganes juhtus eelmise “koduga”, oli selge, et selle kass ainus kodu oligi nüüd see hoov, see põõsaalune ja kogu tema elu sõltus sellest, mida majaelanikud talle toidukaussi panid.
Mõne aja pärast oli märgata, et hoovikass sööb imelikult, nühib käpaga põske ja tema suunurgas oli alatasa näha süljeniret. Jaamakorraldaja vaatas kassile suhu ja ka selline põgus hinnang andis märku, et probleem on suur: igemepõletik, hambakivi, mädanemine.
Jaamakorraldaja viis hoovikassi kliinikusse, kus pandi talle suuõõne kordategemiseks esimene vaba opiaeg.
Operatsiooni käigus eemaldati suurem osa hammastest ja Kas-Kasser on sellest nüüdseks kenasti kosunud. Natuke lähem tutvus näitab, et tegu on tõelise seltsiloomaga, kes naudib vägaväga inimese lähedust. Kas-Kasser hüppab istuvale inimesele kohe nurrudes sülle ja sätib ennast mõnusalt sülelohkudesse ja -muhkudesse. Kui sülle ei saa, siis rullub õnnelikult teki peal. Maailma asjadest on tal oma arvamus, mida ta ei jäta enda teada. Milline, pole küll veel täpselt selge.

Kas-Kasser on kastreeritud, vaktsineeritud, kiibistatud.

Kas-Kasseri käpakäigust saab lugeda hoiukodu blogist

Kontakt: info@kassijaam.eu; tel 56679267