Endine tänavakass Juunior tõi endaga kaasa rõõmu, et saime teda aidata sooja tuppa võttes. Tõi aga ka palju muresid, millega peame toime tulema.

Juunior on noor, napilt alla aasta. Julge, asjalik, uudishimulik, isepäine. Kui ta oleks inimene, oleks ta igale poole nina toppiv ja asju korraldav ülemus. Meiega sõbralik, aga mitte kleepuv. Vahel tuleb tal Tuju ja siis ei ole sõbralik ka.
Kui Juunior Kassijaama saabus, selgus, et tal on kõht korrast ära. Hakkasime jälgima, toetama, analüüsima, ravima. Toimus ka operatsioon, kus ta kõhuõõnt uuriti.
Praeguseks teame, et tal on kaasasündinud kõhunäärme hüperplaasia. Tal on olnud krooniline sooltepõletik ja üldse tundlik soolestik. Kõik see võib kõlada kassisoovijale üsna hirmuäratavalt, aga tema tervise pärast me enam praktiliselt ei muretse. Kõht on püsinud korras, viimasel ajal ka ilma eritoiduta ja tabletiandmine hakkab tasapisi harvenema. Jälgimiseks oleme pidanud teda kuude kaupa hoidma puuris, kust ta saab vabaks, kui jaamakorraldajad kohal on.
Viimasel ajal on Juunior saanud rohkem vabadust, mis on aga lõppenud nüüdseks sellega, et vabadus on läbi. Miks?
Ta avastas Krämpsu. Juunior oleks nagu koolikiusaja ja Krämpsu kiusatav. Pahatahtlikke tempe ta ei organiseeri, aga Krämpsul liikuda ei luba. Jälitab. Jõllitab. Kui Krämpsu tahab kohta vahetada, ründab. Mitte päris kogu aeg, aga piisavalt palju, et seda ei kannata välja ei meie ega Krämpsu närvid. Juunior läheb puuri tagasi ja meil on kõigi ja kõige pärast kurb meel.
Krämpsu on hakanud valesti pissima, saanud põieprobleemid ja õhk Kassijaamas on pingeid täis. Meil on ju ainult üks väike tuba ja ainus võimalus kasse eraldada on hoida neid puuris.
Kassijaamal on nimekiri kassidest, kes ootavad aitamist, aga tundub võimatu, et saame sellisesse olukorda tuua muudatuse ehk uue stressi lisada.