Category Archives: Kelmiküla kassijaamas:
Anja
Anja on täiesti tavaline tänavakass, kel pole kunagi oma kodu olnud. Sündis ta millalgi 2011 aasta paiku ja õppis tänaval hakkama saama. Anja õnneks tegutses tema elupiirkonnas üks suure südamega inimene, kes kõiki Pelgulinna tänavakasse omale koju võtta ei saanud, küll aga tekitas neile varjualuse ja söötis kõhu täis. Nii tuli ka Anja tänavaeluga kõik need aastad toime, sünnitas paraku mõnedki pesakonnad poegi, kuid lõpuks jõudis aitamise järjekord ka temani. 2016 jaanuari lõpust elab Anja Kelmiküla Kassijaamas ja otsib omale kodu.
Iseloom on tal tagasihoidlik ja inimesega lähedusega harjumine võtab veel aega. Pai saab teha, kui talle parajasti sobib ja õige nurga alt läheneda.
Anja on steriliseeritud, vaktsineeritud ja kiibistatud.
Kontakt: info@kassijaam.eu
Mio
Kirjutriibuline marmormustriline kassipoiss, keda teadsime ka nime järgi JÄNKU – on kolinud vahepeal eraldi hoiukodusse, õppinud tubaseid kombeid ning sülesolemise mõnu ning saanud endale ka uue nime – MIO.
MIO hommikud hakkavad kui kellavärk – täpselt on teada, mis kell inimene tuleb äratada, et hommikusöök ikka õigel ajal söödud saaks – selleks tuleb nurruda inimesele otse kõrva ning lakkuda tasakesi inimese nägu, vajadusel lisada ninaga hõõrumine ning käppadega kallistamine.
Hommikusöögijärgne tegevus on otse loomulikult trenn – soovitavalt innukalt ühest toa otsast teise joostes, takistusi ületades, või pikali lükates. Trenn kulub MIOle marjaks ära, sest kehavormid kipuvad tal olema vaatamata noorusele meeldivalt ümarad.
Vahepeal paus aknal – lindusid läbi klaasi jahtides. Energiat MIOl jätkub, järgneb trenni teine osa – mitmevõistlus – pallide tagaajamine, väiksemate mänguasjade õhkuloopimine, pappkastidesse ja kinkekottidesse pugemine – mille hoiuperenaine on kenasti Miole jooksurajale sättinud. MIO on meeskonnamängija – kui üksinda mängimine liiga igavaks läheb, võib vahelduse mõttes üritada kaasata deegusid, aga nood ei taha kunagi oma puurist lahkuda, ega Mio mängudes kaasa lüüa, teine lugu on inimesega – kui õige häälega kutsuda, siis inimene ikka tuleb aitab hiiri ja palle loopida.
Mängust väsinud veedab Mio suuremalt jaolt oma vaba aja inimese süles või vähemalt külje all – süles ja kaisus olemine on tema kõige lemmikum tegevus. Ta võib inimese kaisus magada rahulikult terve öö, jätta ootamatult oma mängutuuri ning pugeda nurrudes sülle, libiseda sujuvalt inimese külje alla, asetada pea üle käsivarre ning jääda sedasi tundideks tukkuma. Sülega võib ta asendada ka suurema osa trenniajast.
Õhtusööki aga sülega ei asenda, süüa MIOle meeldib, isegi väga – ja ta oskab kenasti häälekalt sellest märku anda, et aeg täita kaussi on käes. Lemmikuks liha ja konservid.
MIO on hoiukodus näidanud, et ta on väga sotsiaalne, harjub võõraste inimestega ning olukordadega kiiresti ning probleemideta. Ta on juba edukalt läbinud ka esimese laevareisi – Muhumaale ning tagasi. Ning korra teinud tutvust ka koeraga, esialgu eelistab aga Mio teistest liikidest pigem deegusid. Samuti on välja harjutatud mõned tänavapoisi pahad kombed – mängides armastas ta küüsi ja hambaid kasutada, kuid on õppinud nüüd juba pehmelt käpaga lööma ja hammaste näitamisel piisab vaid hoiatavast häälitsusest inimese poolt. Paha pärast ta seda ei tee, ilmselt ta lihtsalt ei ole varem muudmoodi osanud.
MIO on sündinud 2015 aasta suve hakul, ta on kastreeritud, vaktsineeritud ning saanud parasiiditõrje, ta hoiab kenasti puhtust – isegi väga kenasti – teinekord võib ta lausa 5 minutit järjest liivakastis kraapida, et ikka kõik saaks kenasti peidetud.
Kui soovid selle toreda kaisukassi kohta rohkem uurida kirjuta: info@kassijaam.eu või helista 3725208850.
Glaša
Kassike Glaša vajab kodu või hoiukodu!
Glaša ilmus 2015 aasta jõulude ajal Treppoja suvilapiirkonda. Ilmselt on see osutunud populaarseks kohaks, kuhu üleliigseks osutunud pereliikmed ära sokutada…
Tegemist on 5-6-kuuse kiisutüdrukuga, kes on ülisõbralik, mänguline ja istub hea meelega ka süles. Oskab kasutada liivakasti.
Praegu on ta ajutises ruumis külma eest varjul ja saab nohuravi. Kelmiküla Kassijaam toetab uut hoiu- või päriskodu, organiseerides Glašale steriliseerimise, vaktsiini ja kiibi. Glaša on saanud parasiiditõrje.
Kontakt: info@kassijaam.eu
Koma
“Tuule suund on nord,
nüüd on minu kord!”
Arvatavasti ei olnud see viis autoraadios mängimas selle sõidu ajal, kui Koma transpordipuuris ootusärevalt häälitsedes Treppojalt Kelmikülla sõitmas oli. Need sõnad aga sobivad imehästi uue jaamakassi uue elu algusesse. …
Koma saabus Kassijaama selle talve esimese lumesaju päeval, 03. jaanuaril. Justnimelt nüüd on tema kord – saada külma käest ära. Saada võimalus, leida kodu. Seni elas ta ainult õues, kahe majaseina vahele pandud ajutise katte all varju leides. Nälga ei pidanud ta tundma, sest ta oli kevadel kas toodud või leidnud ise tee loomasõbraliku majarahva juurde, kes aitas kasse oma võimaluste piires, aga suvilarajoonis koguneb neid päris endale võtmiseks liiga palju…
Me teadsime Komast juba ammu, aga väikeses Kassijaamas on korduvalt mängimas üks teine laul:
“Andeks, kas teil on veel ruumi?
Ei kõik on täis!”
Samas laulus kõlab aga üks toredam fraas ka:
“Hei, küll ükskord saabub aeg,
hehehei, hei, las liigub järjekord!”
Jah, ümiseda meile meeldib, aga veel rohkem meeldib, kui üks õuekass sooja tuppa saab. Koma jõudis oma järjekorra ära oodata.
Viimasel ajal kostub jaamakorraldajate vestlustes sageli üks sõnapaar – “kohutavalt armas!”
Uuest kassist räägime ikka rohkem ja muidugi ütleme seda just Komandandi kohta (nimi tuli temaga muide kaasa).
Koma astus transpordipuurist oma uude peatuspaika, suurde puuri. Sättis ennast mugavalt istuma ja hakkas reisil sassi läinud kasukat korrastama. Täpselt nii nagu oleks ta ainult korraks ära käinud. Ei seganud teda kümme uudishimulikku silmapaari ja võnklevat sabaotsa ning ka isetäituv toidukauss oli justkui enesestmõistetav. Oma rahulolu väljendab ta lakkamatu nurrumisega. Vaatad Komale otsa ja juba keerab ta ennast külili ning ootab paikätt.
No ja kui me enne seda täpselt ei teadnud, siis Koma saabudes sai küll selgeks, et tegu on Miisbeti vennaga. Kasukas on kitsatriibuline ja kogukust on rohkem, aga õde-venda on ikka väga ühtemoodi, kohutavalt armsad.
Koma jõudis umbes kümme päeva enna meile saabumist ka ühe suure ohu üle elada. Tema toitjad avastasid, et keegi on ta millegi kütuselaadsega üle valanud. Kõige hullemast ta pääses ja kass pesti puhtaks. Oli viimane aeg Komandanti
Jaamakorraldajate kõrvus on kummitamas veel ühed laulusõnad. Heidy Tamme häälega, teate küll, Nukitsamehest: ” Kodu on nii imeline, tavaline paik…”
Mais 2016 eemaldati operatsioonil Koma silmamuna, kuna herpesviiruse kahjustused olid nii tugevad ja kui seda ei oleks praegu teinud, oleks vajadus tulevikus tekkinud nii või teisiti.
Koma saab ühe silmaga suurepäraselt hakkama.
Sellest, kui imetlusväärselt armas kaisu- ja sülekass Koma on, saab lugeda hoiukodu blogist siit
Kirjuta meile: info@kassijaam.eu
Uuna
Uuna jõudis tagasi oma koju
Uuna on väike must, valge maniski ja valgete sokkidega kassineiu Kehrast.
Kunagi olnud kodukass, kes eksirännakute tõttu on sattunud tänavale.
Majade vahel ekseldes ja hoolivatelt inimestelt palukesi kerjates jäi ta silma kassisõbrale.
Enne esimest lund sai kiisu kinni püütud ja hoiukodu leitud. Uskumatu, kuid pelglikust tänavakassist sai toas hoobilt nurruv ja paisid nooliv “sabarakk”. Uuna on ääretult paimaias kiisu. Ta vastab alati silitustele. …
Ei susise, ei ähvarda käpaga.
Ablas isu toidu järele näitab, et Uuna on olnud pikka aega tühja kõhuga.
Kliinikus leidis arst Uuna kõhult steriliseerimisarmi, mis viitab, et tegu on endise kodukassiga. Ja Uuna tagakäpast leidus õhupüssikuuli. Vaatamata tulistamisele usaldab Uuna inimesi.
Uuna on saanud parasiiditõrje, arsti juures ülevaatuse ja on kiibistatud.
Ees on ootamas hambaprotseduur ja vaktsiin.
Uhiuues passis on Uuna vanus kolm aastat.
Kui arvad, et selline armas Uuna võiks edaspidi elada sinu juures, siis temaga saab ühendust hoiukodu kaudu: krista.norden@nukuteater.ee
Leila
Leila on 2015 a maikuu lõpus Balti jaama kandis ühes hoovis tänavakassi pojana sündinud armas kassitüdruk. 02.08 püüdsid jaamakorraldajad ta kinni, et ta ei peaks enam kunagi tühja kõhtu ega koledat ilma kannatama.
Leila elab Kassijaama hoiukodus ja on osutunud üheks väga energiliseks kassitüdrukuks. Mitte midagi ei meeldi talle rohkem kui rõõmsalt ringi joosta, igal pool ja kogu aeg. Kui veel vend Lembituga mürada ka saab, siis võib mõnusalt nurrudes natuke puhata ka. Leilal on väga kõlav nurr ja uudishimu kõige uue, eriti teiste kasside vastu.
Leila oskab kenasti kasutada liivakasti ja on steriliseeritud, saanud parasiiditõrje, vaktsiini ja kiibi.
Rohkem pilte ja infot Leila kohta leiab hoiukodu blogist
Henne on jälle koduootel
Henne on Kassijaamas tagasi. Ehkki Hennel oli kodu, ei saanud ta seal enam olla.
Meenutame Henne minevikku: 2013 sügisel tõime Henne koos õe ja vennaga Rocca keskuse tagant Kassijaama hoiukodusse.
Peagi said kõik põnnid koju.
Hennel toimus sel aastal paar kuud tagasi muutus elukorralduses: pere kolis ja omanik ei olnud ka enam nii palju kodus kui varem. Henne hakkas mingil põhjusel valesti pissima ja toodi meile tagasi.
Nüüd on Henne hoiukodus. Tal on nüüd kaks liivakasti. Seltsi pakub talle sõber-kass.
Ja valesti on ta pissinud ühe korra, kui ajutiselt jäi kasutusse üks liivakast. Ehk on Henne kahe-liivakasti-kass.
Käisime Hennega kliinikus analüüse andmas ja arst leidis kerge põletiku. Ta sai ka selle vastu ravi ja nüüd oleme valmis otsima Hennele kodu, kus kiisu ei peaks stressama.
Sobib kodu, kus Henne jaoks on aega.
Sobib lastega kodu. Sobib kodu juba vanematega inimestega, kes ei käi nii palju ära tööl või reisil. Sobib teise kassiga kodu. Igaks juhuks peab arvestama, et liivakaste võiks olla kaks.
Henne on inimlemb, kes tuleb ise sülle ja tahab mängida ja olla inimese ligidal. Talle meeldib vahel olla kraanikausis. Ja vahel voodi all.
Pika karva tõttu peab elamises leiduma tema jaoks korralik kamm või hari.
Sel suvel saab Henne alles kaheaastaseks, seega on tal ees veel pikk kassielu.
Henne on vaktsineeritud, steriliseeritud ja kiibistatud.
Kui tunned Henne vastu huvi, siis: info@kassijaam.eu
Treppoja suvilakassid vajavad abi
Neli umbes 6-8 kuud vana kassikest vajavad väga kodu või hoiukodu. Punane on sõbralik ja rahulik. Triibuline on samuti sõbralik ja tragi poiss, haige silm vajab arsti ülevaatust. Kolmandal poisil on imeilus hall kasukas ja hea iseloom. Neljas on kauni tabby-mustriga steriliseeritud tüdruk.
Kodu otsib ka kassiema, kõige tumedama kasukaga, sõbralik.
Kassid on tulnud (või visatud) ühe suvila õuele elama.
Abi saab pakkuda kontaktidel: info@kassijaam.eu; tel 56679267
Triiton
Kassipoiss Triiton jõudis Kassijaama aprillis 2015. Triiton oli väike arglik triibuline kavalpea, kes ei arvanud midagi lõkspuurist ega ahvatlevalt lõhnavast toidust, aga pärast nädalate pikkust üritamist saime ka selle Telliskivi trammipeatuse kandi püsielaniku värske räime abiga lõpuks tänavalt ära.
Triiton on arvatavasti sündinud umbes juulis 2014. Vähesed kokkupuuted inimestega ja tänavakassist emalt päritud umbusklikkus ning ettevaatlikkus temaga veel mõnda aega kaasas, kuid tema areng kodukassiks on olnud märkimisväärne! Praegu saab oma inimene teda silitada, sülle tõsta, ta on väga uudishimulik ja mänguhimuline. Triitoni tõuseb iga päev tagumistele käppadele, et oma pai kätte saada ja peamüks ära teha.
Triiton on saanud parasiiditõrje ja kiibi ning on vaktsineeritud ja kastreeritud. Tema käpakäigust saab lähemalt lugeda hoiukodu blogist