Monthly Archives: September 2020

Perekond Mustamäelt

Mustamäe valssi teate?
“Nüüd elan Mustamäel –
tahta mis võiksin veel!
Hulk päevi kauneid siin
mind ootab, ootab ees.”
Inimeste maailmas täitsa ilus lugu, kas pole.
Kui palju mustamäelastest teavad, et praegu, aastal 2020 elab nende kodukandis ka kassiperesid? Täpsustame – Mustamäe tänavatel. Õues. Ilma koduta.
Kui palju inimesi neid näeb? Kui paljud näevad, aga teevad midagi, et neid aidata? Kui paljud mõtlevad, et mitte mingid kaunid päevad neid ees ei oota, kui MINA midagi ei tee…
Ilmselt teate vastust – väga vähesed näevad. Vähesed tahavad aidata või abi küsida ja seetõttu saab harva abi selline kassipere, kellega ei ole lihtne. Nad ei oota kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas, et lasta end turvalisse kohta viia.
Räägime teile loo ühest sellisest pealinnatänava kassiperest.
Praegu saame öelda, et sellel kassiperel väga vedas, sest neid märkas meie jaamakorraldaja. Tema elab ka Mustamäel. Kõigepealt nägi ta, kuidas ühe asotsiaalse pere korteriaknal oli triibikkass ja siis enam ei olnud. Seejärel nägi ta seda kassi tänaval. Ja jälle tänaval, mitte kunagi enam aknal. Siis kolis see pere ära… See triibikkass sai nimeks Boriss. Boriss pidi leppima tänavaeluga ja kolis kahe korrusmaja vahele prakku elama. Praost sai kuskile alla peitu ja seal oli hea varjuda nii vihma kui külma eest. Püüdmispuuri Boriss ei läinud. Toitjaid onusid-tädisid siiski leidub ja päris näljas ta ei olnud.
Samas praos hakkas jaamakorraldaja suve algul nägema halli valge ninatriibuga kassi. Väga arga kassi, kes nagu hiljem selgus, oli ilmunud sinna juba umbes poolteist aastat tagasi. See kass sai nimeks Naina. Püüdmispuuri Naina terve suve jooksul ei läinud. Nüüd teame, et see oligi hea.
Ühel päeval märkas jaamakorraldaja, et Nainaga koos on kolm poega. Borisski käis oma Mustamäe “korteris” ja kes lapsevanematest selle tuvi sinna majaprakku viis perele toiduks, me ei tea. Naina oli kindlasti tubli hiirepüüdja ja sai vähemalt endale kõhtu midagi. Meie nägime mitu korda tema juba päris suuri poegi tal tissi otsas.
Ohkasime sügavalt, tegime plaani ja hakkasime püüdma. Pojad ajastasid oma väljailmumise hästi – jaamakorraldajatel algas puhkus.
Plaan võis meil ju olla, aga Boriss, Naina ja nende lapsed seda ei teadnud 😀 Peaaegu kunagi ei olnud nad siis kohal, kui meie saime panna lõksu. Vahel ei näinud me neid päevade kaupa. Või näitasid end korraks, aga püüdmispuuri ei läinud. Muidugi, emme andis ju süüa. Majapraost kolisid pojad ja ema aeg-ajalt tihedasse põõsastikku ja sealt jooksid üle tänava. Väike põgenik Smaug jooksis isegi peitu ühe auto sisse ja sealt jälle välja, kaugele ära. Püüa siis niimoodi…
Aga ühel päeval olid kassipojad jälle väljas, püüdmispuur valmis ja esimene väike triibik läks sisse. Täiesti juhuslikult olid kohal majaelanikud, kes olid samuti kassipoegi märganud ja proovisid neile abi leida. Kinnipüütud triibik leidis kohe kodu oma majas, nüüd juba mitte enam maja all, vaid toas koos kõigi mugavustega. Ta on osutunud parajaks marakratiks ja praegu tundub, et kooselu koos koeraga siiski ei suju ning peame ka triibikule nimega Milo hakkama kodu otsima. Esimesena püütud triibu käis kohe ka loomaarsti juures ja kõik selle kassipere lapsed said omale sünniajaks 30. mai. Teame nüüd, et kassiema näitas end meile esimest korda alles siis, kui pojad olid juba sündinud.
Samal õhtul läks püüdmispuuri kassi-issi Boriss. Ju oli parajasti nälg näpistamas. Borissi ootas ajutine hoiukodu sealsamas lähedal ja nüüd elab ta juba meie kassitoas, olles jaama kõige suurem paipuksleja.
Jälle läksid päevad, nüüd juba nädalad ja tekkis lootusetuse tunne saada kätte ülejäänud pojad ja kassiema. 10 päeva pärast esimest õnnestunud püüki astus lõpuks lõksu mustvalge kassipoeg. Väike kuri rapsik. See kassipoeg sai hiljem nimeks Smaug. Hoiutuppa jõudes ronis ta üles mööda nii akent kui peeglit ja tema taltsutamine on olnud pikk protsess. Vaatamata alguse raskustele on temast kasvanud üks väga tore ja natuke naljakas kassitüdruk.
Vahepeal saime teada, et kassipoegi polegi kolm, vaid neli! Üks mustvalge on veel majapraos peidus..
Kassiema aga kolis koos triibikuga ära, kaugemal asuva koolimaja hoovi. Seal leidus loomasõbralik inimene, kes meie palve peale andis teada, kui kasse näha. Smaugi püüdmisest läks veel 10 päeva, kuni teine väike triibik püüdmispuuri läks. Jäi sinna kivistunult istuma ja oli ainus, kes ei rapsinud ennast katki. See kassipoeg on saanud nimeks Barbariss. Armas rahulik, praegu aga pesakonna kõige arglikum lapsuke.
Üksinda majaprakku elama jäänud või jäetud näljase mustvalge kassipoja saime kätte järgmisel päeval ja see oli talle tõeline pääsemine. Kassipoeg oli kopsupõletikus ja kahjuks tegi endale hirmust rabeledes kõige tugevamini viga. Tema sai nimeks Kassiir. Praeguseks on ta ravi lõppenud ja Kassiirist on saanud hoiukodu elanikest kõige julgem ja sõbralikum. Armas süle-ja nurrukass, kes ei ole end lasknud häirida õde Smaugi inimvastasest susinast.
Kõik kassipojad käes, puhkused läbi ja alles vaid viimane soov saada kätte ka kuri kassiema. Ema on oma poegade juures olnud väga kaitsev, turtsuv ja ründav. Lootsime, et kui kätte saame, unustab ta oma metsiku poole ära. Päris nii veel läinud ei ole. Ema läks püüdmispuuri septembri alguses ja on hoiukodus olnud sama kuri ning ründav kui tänaval. Tahame uskuda, et küll ta ajapikku harjub elama soojas toas ja näljatundeta. Naina on nüüdseks steriliseeritud ja kolis hoiukodust kassituppa elama eile, kus tal avaneb peagi võimalus taaskohtuda oma laste isa Borissiga 😀
Ligi kuu aega kulus selle perekonna püüdmisele. Oleme meiegi hädas hoiukohtadega ning oma muu elu kõrvalt ei ole alati lihtne leida aega, et aina otsida ja oodata. Kõik püüdmised ei ole nii keerulised, aga see lugu on väärt mäletamist ja jagamist.
On meeldiv, et samast majast ja ka kassipere teisest peidukohast leidus veel märkajaid. Ei ole meeldiv, et me ei saanud abi majaühistult. Nii lihtsalt on. Paljud ei näe. Paljud ei loe ka seda lugu ja ei saa ka kunagi teada, et Mustamäe (ja muidugi mitte ainult) tänavatel elab ka nüüd, aastal 2020 terveid kassiperesid.
Proovime Smaugile, Barbarissile, Kassiirile, Borissile, Nainale ja vajadusel ka Milole pakkuda parimat, niikaua kuni nad kodu leiavad.
Aitäh, et meid aitate, jälgite, toetate!

Täpiku saladus

Täpik läks ootamatu terviserikke tõttu üle vikerkaaresilla 17.12.2020
Täpiku saladus
Täpik reisis Kassijaamast vahepeal koju. Elas seal nädal aega ja tuli Kassijaama tagasi. Ta leidis endale perenaise, keda ei heidutanud FIV+ ega igemete määrimine ja kellele meeldis tema juures iga viimane kui täpp ja karv.
Täpiku koduskäigu tõttu saime teada, milline loom selle suure jõmmkassi see tegelikult peidus on.
Aga kõigepealt – miks Täpik, keda kutsuti nädal aega Aaduks, koju ei jäänud? See läks nii, kuna Täpik käis testimas, kuidas sujuks elu koos suure toreda koeraga. Kahjuks ei sujunud. Muidugi olid nad alguses eraldi ja harjutamist prooviti väikeste sammudega, aga kõik need sammud lõppesid sellega, et vaene segaduses kuts sai Täpiku käest peksa.
Kuna eraldi neid pidada ei ole võimalik, 24/7 valvata ei saa ning koera elu muutus väga kurvaks, tuli Täpik jaama tagasi.
Koos koduga kurvastasime väga, aga Täps sõi kõhu täis, ei kurtnud ühegi näuga ja ilmselt mõtles, et see oli üks väike huvitav seiklus.
Mis siis Täpiku saladus on? Turske, natuke ülbe Täpikpoiss osutus maailma kõige suuremaks kaisukassiks, kes ei soostunud oma ajutisest perenaisest hetkekski lahkuma. Magas kaisus või vahetuses läheduses ja võttis sellest nädalast kõik kodukassi mugavused, mis võtta sai. Meil Kassijaamas polnud õrna aimugi, et Täpik tahaks olla vaid süles, kaisutada ja pugeda. Ta on meil küll sõbralik, eriti konservi oodates, aga muidu pikutab rahulikult oma lemmikkohtadel.
Muidugi me ei tea, kas selline sümpaatia tekkis just selle ühe inimesega, aga arvatavasti võlub teda siiski padi, diivan, soe hea inimene ja jätkuvad tähelepanuavaldused.
Nüüd julgemegi Täpikut reklaamida kaisukassina. Kassina, kes ei sobi koertega ja pigem tahaks olla üksik lemmikloom.
Ta on umbes viieaastane, pärit Narva tänavatelt ja teame, et ta tahaks väga uuesti mõnda toredat kodu testida. Et sinna igaveseks kaisutama jääda.
119243052_240056454046575_8181578102268289437_n (1)
Kontakt: info@kassijaam.eu

Päästke Willy

Willy hoiukodust sai päriskodu 🙂
Päästke Willy!
Willy ei ole suures hädas, aga päästa on teda siiski vaja – elust kassitoas.
Willyt kipub kiusama allergiast tekkiv nahapõletik. Tema nahale ilmuvad väikesed koorikud ja näeme, et ta sügab end. Me ei tea, mis seda põhjustab, sest meil ei ole võimalik teda pikemaks perioodiks eraldada, et hakata erinevaid allergeene välistama. Kohe, kui hakkame andma prednisolooni, koorikud kaovad. Lõpetame, tulevad tasapisi tagasi. Teeme seda muidugi loomaarsti antud raviskeemi järgi.
Lisaks ilmub tal lõuale vahel akne, aga selle oleme ilusti kontrolli alla saanud.
Hambad on tal korda tehtud, ta on ka vaktsineeritud ja kiibistatud.
Võimalik, et vastava allergiatoiduga kaob nahamure üldse, aga selleks oleks Willyle vaja kodu või hoiukodu. Vaja on ka sellepärast, et ta võiks pigem olla üksik kass. Me ei julge lihtsalt lubada, et ta ükskõik millise teise kassiga hästi läbi saab. Kassijaamas kipub ta mõnda toakaaslast vahel tüütama. Kuna Willy on tugev ja hakkaja, siis on lihtne talle maadluses või käpaga vehkimises alla jääda.
Willy on väga sõbralik ja uudishimulik umbes 5-aastane kassipoiss. Kunagi elas ta tänavale hüljatult Narvas ja aidati uuele elule MTÜ Narva Kassitoas, kust kolis selle aasta juunis meile jaamakassiks kodu otsima.
Nüüd on selgunud, et kodu on tal väga vaja, et päästa Willy prednisoloonist ja teised jaamakassid pealetükkivast punapeast.
Palun aita päästa Willy!
info@kassijaam.eu

Barbariss otsib julgustajat

Väike Barbariss otsib julgustajat.
Triibuline valgete põskedega kassitüdruk on püütud Mustamäe tänavatelt, on sündinud mai lõpus 2020. Ta on oma pesakonna kõige rahulikum. Võib pikalt vaadata aknast välja või lihtsalt istuda ja mitte midagi teha. Nii nagu suuredki kassid 😼 Pai meeldib saada ja pärast nädalast meelitamist tuli ka nurr välja.
Lõksuga püüdes oli tema ainus, kes jäi rahulikult istuma ja ootas vastu puiklemata, et mis nüüd küll saab.
Barbariss on väga häbelik ja aravõitu. Mängib ainult siis, kui arvab, et inimene ei näe. Aga inimene näeb. Vaatab hoiuruumi kaamerast, et ka triibik võtab väikseid ja vaikseid mängutuure.
Ta on oma õdedest pool kilo väiksem ja väga armas oma kahtlustavate pilkudega.
On saanud parasiiditõrje, kiibi ja esmase vaktsiini.
Kannatlik kodu võlub ta kindlasti julgemaks.
Kontakt:info@kassijaam.eu

Kassiir

Kassiiril on õnn katsetada kodust elu
Hei-hei, kiss-kiss!
Mina olen Kassiir ja mind ei ole teile veel tutvustatud. Olen Milo, Smaugi ja Barbarissi õde, Borissi tütar. Mind võib kutsuda ka Kassiir Borissovnaks. Ssss-idele reageerin ma hästi.
Sündisin Mustamäel ja olin peaaegu kogu aeg kahe maja vahel praos peidus. Mu päästjad teadsid, et olen olemas, aga välja tulin ainult mõnel korral ja hästi korraks. Ühel päeval läks emme koos mu õdedega teise kohta peitu ja ma jäin täitsa üksi. Üks rott elas ka minuga samas praos ja sõi mulle pandud toidu tihti ära. Kõht läks mul lõpuks täitsa tühjaks ja siis ma lasin ennast ikka kinni püüda. See oli väga hirmus ja ma rabelesin lõksus niimoodi, et mu alalõua huul ja nahk tulid alalõualuu küljest natuke lahti. Mind viidi arsti juurde ja seal selgus, et mul on kopsupõletik ja herpesviirus ka.
Minu haava õmmeldi ja pidin kandma kraed, aga ega väikese kiisu huul pole mingi padjapüür, et nii jääbki. Lõpuks haav paranes ära, aga mitte päris endiseks. Ega seda tegelikult ei märkagi ja ma arvan, et olen ilus tüdruk ikka.
Kuigi ma olen oma õdedest kõige niruma tervisega, hakkasin ma juba arsti juures nurruma ja süles meeldib mulle ka väga olla. Õed on tõrksamad, emme õpetas neid. Kuulsin, et kodu leidnud vend on ka täitsa sõber. Ma ei ole veel päris terve, aga ma olen tore ja armas ja tahan lõpuks ikkagi päris koju saada.
Ah et miks mul selline nimi on? Minu hoiuinimene arvas, et see on ühele kassile täitsa sobilik nimi ja minuga seoses olevat palju arvetega majandamist ka. Eks ma võin võtta selle enda peale tõesti. Näiteks tšekkidega mängida, klaviatuuril klõbistada ja oma käpajälje võin dokumentidele ka panna.
Olen sündinud mai lõpus 2020,
Suur tänu Univeti ja PetCity Rannamõisa loomakliinikute arstidele ning abilistele, kes minu eest on hoolitsenud! Aitäh Erlele, kes aitas mind arsti juurde ja mulle kaasa elab.

Kontakt: info@kassijaam.eu

Boriss, nelja lapse isa

Boriss leidis kodu 🙂

Kassijaama on jõudnud Boriss.
Kui Boriss oli kassipoeg, oli tal kodu, aga see kodu oli joodikute juures. Esimese korruse aknalt kukkus või hüppas ta alla. Peale seda seikles ta ühes kindlas kandis, hakkama kuidagi sai ja näha oli teda harva.
Terve talve, kevade ja pool suve elas siis veel nimetu Boriss õues. Ta leidis omale naiskaaslase, mistõttu tuli augustis kinni püüda mitte enam üks Boriss, vaid kogu tema perekond. Tänu perele püsis Boriss ühes kohas ja tänaseks on kõik neli kassilast koos vanematega tänavalt ära toodud.
Kui tänaval Boriss inimesega suhelda ei tahtnud, siis nüüd jälle toas tagasi olles, on ta armas ja pai kass. Ta hakkab kohe peaga pukslema, kui konservikauss nina ette panna. Esialgu elab Boriss puuris ja kuigi uks on lahti, siis ta sealt väljuda ei soovi. Teised kassid käivad tal puuris külas.
Borissile ei meeldi transpordikast, sealt välja tungeldes tegi ta oma ninale haavakese, seetõttu on esimesed pildid ka kergelt verise ninaga. Haav paraneb jõudsalt.
Boriss on kastreeritud ja saanud esmase vaktsiini. Ta on sündinud arvatavasti 2019 kevadel.

Kontakt:info@kassijaam.eu

Barbariss

See armas triibik on Barbariss. Smaugi väiksem ja palju leebem õde.
Tema peitis end koos emaga meie eest kümneks päevaks ära, aga lõpuks leidsime ta üles ja püüdsime kinni!
Kolmas, mustvalge õde on samuti käes, aga on praegu kliinikus ravil ja jälgimisel.
Seda Mustamäe kassiperekonda tutvustame peagi lähemalt.
Barbariss on sündinud mai lõpus 2020, lubab ennast ilma tekki mässimata sülle võtta ja kogub julgust, et mängima ja nurruma hakata.

Kontakt: info@kassijaam.eu