Mustamäelt leitud kass annab teada.

“Hei, ärge segage mind mu päevaunes siin soojal põrandal!
Ma olen elanud tänaval, ise ka ei tea kui kaua, ja mu uni on püha.
Varem pidin kogu aeg valvel olema, kas saab äkki kuskilt süüa või tuleb mõni vaenlane.
Mulle pandi nimeks Thomas, aga arvan, et mind võiks kutsuda söör Thomas. Eelistan, et minuga ollakse viisakas. Eelistan, et mind ei näpita. Pai – see ei ole minu jaoks. Kui vaja, ütlen käpaga, aga parem, kui ma saaksin lihtsalt rahulikult olla. Samuti soovin, et konserviga ei koonerdataks ja toidukauss ei saaks tühjaks nagu siin alailma juhtub.”

Thomas on pahuravõitu ja tõsise moega kõutsik, kes on leitud juuli alguses Mustamäel, Sõpruse puiesteel, kus ta ikka ja jälle näljasena kuskilt majade vahelt välja ilmus. Kassijaama sõbrad püüdsid ta lõksuga kinni ja nii jõudis ta hoiukodusse.
Iseloomust võiks arvata, et kodusest elust ei tea ta midagi, aga kindel see pole… Võibolla ei meeldi talle lihtsalt see väike tuba, see inimene, see olukord… On väga rahulik ja leplik, niikaua kui ei puudutata. Siis ka ei ründa, aga läheb kohe eemale ja hoiatab liiga innukat lähenejat urina ja käpatõstega.
Ütlemist on ka – ukse taga on liigikaaslaste lõhnad-hääled ja sage kurguhäälne maumau annab elevusest või igavusest märku.

Thomas sai esimesel võimalusel kliinikus ülevaatuse. Kiipi tal ei olnud, kastreerimata oli ka (nüüd see tehtud). Suuri tervisemuresid välja ei tulnud. Vanust 4-5 aastat.
Kuigi sõprust temaga on raske luua, on ta siiski väga vahva, et mitte öelda armas. Tal on nunnud paksud põsed ja ümmargused silmad ning kümned erinevad lahedad unepoosid.

Loodame, et suudame muuta söör Thomase elu paremaks.