Matilda, kellel on vedanud

Olen jaamakass Matilda ja mõtisklen siin, et mul on kohutavalt vedanud, et Kassijaama sattusin.
Minu minevik ei vääri meenutamist, sest seal ei olnud mul sellist pehmet pesa, hoolimist ega arstiabi.
Siin on kõik teisiti. Hea on.
Viimati, kui ma hambaarsti juures oma suu avasin, oli arstitädi täitsa rahul ja ütles, et tablette mina võtma hakkama ei pea. Et lõpuks ometi olen täitsa piisavalt paranenud. Ma näitan seda iga päev välja ka, kui hea mul nüüd olla on. Sõtkun kasvõi tund aega järjest ja ootan, kuni saan oma paid.
Mitte keegi ei saa minust mööda, kui ma mängida tahan. Trügin teistest ette ja oskan teha ebadaamilikke hüppeid. Isegi võõrastele võin ennast tutvustada. Minuga on ka sellepärast lihtne, et mu näost saab kohe aru, mis tujus ma olen. Tavaliselt olen paitujus. Oskan ka teada anda, kui sa teed midagi liiga äkki või valesti.
Tahtsin siin kuulutada, et ma olen nüüd valmis koju minema. Minu kodu peaks teadma, et hambaarst tahab mind aasta pärast jälle näha. Sinnani aga oleks vaja iga päev kulutada umbes minut ja minu igemetega natuke tegeleda. See ei ole raske ega kulukas.Hambaid mul ühtegi pole, nii et isegi kui ma tahaksin hammustada, teeks see minu inimesele ainult nalja.
Ja ära üldse muretse, kuidas ma süüa saan. Söön krõbinaid ja valin konserve.

Loodan, et mul veab varsti veel rohkem ja leian oma kodu.
info@kassijaam.eu