Meile rääkis oma loo oktoobris tänavalt uude koju aidatud hall Robert.

Ma elasin ligikaudu aasta ühe suure maja hoovis, pesaks vaid pappkarp ja toiduks hommikusöök majarahvalt. Ühtäkki tuldi mingisuguse puuriga minu juurde ja järgmine hetk olin ma juba puuris. Algne segadus oli niivõrd suur, et ma ei saanud aru, mida minuga tehakse. Ma tahtsin lihtsalt, et nad mu lahti laseks ja ma oma pappkarpi tagasi saaksin minna. Siis järgnes sõit koju. Mind toodi tuppa. Pakuti süüa ja t…ehti palju paisid. Aga siis läksin ma välisukse juurde tagasi ja ootasin, et mind välja lastaks, aga ei midagi. Mäletan, et perenaine rääkis, et sellest saab mõneks ajaks mu kodu. Noh nii kauaks, kuni mulle päriskodu leitakse. Ja mõtlesid, kas panna mulle nimeks Alfred või Robert. Vist olen ikkagi Robert. Alguses ma eriti ei usaldanud oma perenaist, aga õhtul läksin ma juba diivanile ja lasin ennast igalt poolt sügada, see oli niiii mõnna! Kõik need paid olid nii rahustavad ja tekitasid minus kindlustunde. Ei olnud enam külmasid öid tänaval ja hirmu, millal uuesti süüa saab. Kodu täis soojust ja südantsoojendavaid paisid.
Järgmisel päeval, kui inimesed tööle ja kooli läksid, jäin ma üksi koju. Ma otsustasin nende lootusi mitte petta ning pahandust mitte teha. Ja kui nad lõpuks koju jõudsid, ei suutnud ma oma rõõmu uskuda – mind ei jäetudki igaveseks üksinda! Ma nühkisin ja püherdasin ja mõnulesin, palusin paisid ja läksin kaissu. Ma olin leidnud oma inimesed, oma parimad sõbrad.
Iga päevaga usaldan ma neid aina rohkem ja õpime teineteist rohkem tundma. Ja ühel ilusal päeval perenaine ütles mulle, et ta ei annagi mind ära, ma jään igaveseks tema juurde. Me saame ideaalselt läbi ja võin tõesõnaga väita, et ma olen õnnelik. Iga õhtu möödub kaisus ning sööki tundub mu jaoks olevat lõpmatuseni! Ei ühtki tänavapoisi muret enam.
Robert