Mustamäelt pärit Mowgli saab märtsis kaheaastaseks. Suuremat kasvu, tabbymustriline ja ilusa ilmeka näoga, ploomivärvi ninaga Mowgli on uudishimulik ja mänguline.
Väiksena oli ta inimeste suhtes ettevaatlik, kuid täna saame me Mowglit sülle võtta ja ta isegi sõtkub süles käppadega. Talle meeldib mängida suletutiga.
Mowgli on rahumeelne kass ja saab ka suuremas kassikollektiivis kenasti hakkama.
Vaktsineeritud, kastreeritud.
Mimosa suri parandamatusse haigusesse juulis 2014
Mimosa on pärit Balti jaama turult. Elas ja poegis kurja sokimüüjatädi putka all, kuni sattus ühel päeval olema õigel ajal õiges kohas. Kahva sees, siis transpordikastis ja siis juba hoiukodus. Nüüd on sellest möödas juba rohkem kui aasta, enamus karmi tänavaeluga kaasnenud terviseprobleeme on seljatatud ja oma hoiukodu perega saavutatud siiras usaldus ja tugev sõprus. Võõraid aga Mimosa veel pelgab, eks see on turukassi õppetund, mis temaga veel pikalt kaasas rändab.
Lähiajal peab Mimosa veel vapralt taluma hammaste eemaldamise, kuna ammusest ajast organismi jäänud herpesviirus tekitab endiselt põletikku. Aga varem muret tekitanud kõrvadega hetkel probleemi praktiliselt pole. Hoiukodu hoole all on Mimosal hea ja turvaline, aga otsime pikisilmi ka sellele musta ninaga pehme kõhukesega kassiemandale oodatud lõpppeatust päriskodu näol.
Mimosa senisest käpakäigust saab juurde lugeda blogist
Õunake on noor ja kaunis kassike, kes möödunud suvel Padise kanti ühe suvekodu õuele ilmus. Ilmselgelt on tegemist hüljatud kodukassiga. Õige pea selgus ka hülgamise põhjus- Õunake oli tiine. Pojad tõi ta sinnasamasse õue peale. Õunakesel siiski vedas, ta koliti koos tittedega linna ja sai hoiukodus oma lapsed üles kasvatada.
Õunake on äärmiselt seltskondlik ja inimlemb kass. Natuke lössis näo tõttu võib teda pidada lausa tõukassi järeltulijaks. Teda on ka mõnus pidada, kuna ta ei armasta kõrgusi ja lauale ega kapile ei hüppa. Küüsi armastab ta teritada küll. Talle meeldib tulla ka voodisse kaela peale nurruma. Õunake võib omaette lõputult mängida hiirekeste ja pallidega. Kiisu on kiibitud, vaktsineeritud, steriliseeritud. Uus kodu peab arvestama, et Õunale teised kassid ei meeldi.
Õunake asub eraldi hoiukodus.
Käpiku elukoht oli päris alguses Tallinna vanalinn. See oli juba ammu, aastal 2008. Vahepealse aja on veetnud ta koduootel, kuid ikka osutus valituks keegi teine kass.
Käpik seltsib kõige meelsamini mõne kassitüdrukuga. Inimesed meeldivad talle ka, vahel patsutab ta ise kedagi käpaga või siis laseb end silitada. Kuid Käpik ei sõbrune kohe, vaid on igaks juhuks natuke valvel. Kõige toredam kodu tema jaoks oleks selline, kus oleks kannatlik pererahvas ja keegi sõbralik kassineiu. Ta on kiibitud, vaktsineeritud, kastreeritud. Vanus umbes kuus aastat.
Black Jack, hüüdnimega BJ [biidžei] on maailma kõige armsam mõmmik. Tal on imeilus must kasukas, millel valge täps lipsuks ees ja suured ümmargused kollased silmad.
BJ on pärit Laulasmaa suvilarajoonist, kust ta 2011 aasta sügisel paarikuisena püüti. Mahajäetud kassiema lapsena on ta siiani ettevaatlik ja üsna kahtleval seisukohal inimeste suhtes. Talle meeldib istuda aknalaual või diivani kõrval või järgneda perenaisele kööki ja teda enda öökullisilmadega jälgida. Kui BJ-l ei ole parajasti mõnd kass-kaaslast, on tema suhtlemisvajadus suurem ja ta võib isegi paar njäud juttu puhuda. Kui aga on olemas mängukaaslane (mis BJ-le väga meeldib), siis ei pea ta inimestega enda mõtete jagamist enam nii oluliseks.
Katsuda BJ ennast naljalt ei lase, vedamise korral lubab ennast õrnalt nina otsast katsuda või siis saab ootamatult käega üle selja silitada. Kui talle väga järjekindlalt läheneda, saab ta teki sisse kinni püüda ja niimoodi püsib ta süles vaikselt ent valvsalt, et haarde lõdvenedes ikkagi igaks juhuks põgeneda. Magavat inimest ei pea BJ aga eriliseks ohuks ja julgeb tema peal ja ümber jalutuskäike ette võtta:)
Vaatamata sellele, et talle veel pai ei saa teha ja et ta sülle ei tulle, on BJ väga tore kaaslane, kellega on hea asju arutada ja kes on väga hea kuulaja.
Triinu oli kunagi väike, nälginud, tuhmi karva ja õnnetu pilguga kassipiiga. Ta tuli sellistest oludest, kus oli küll soov kasse aidata, aga puudusid selleks võimalused, oskused ja vahendid. Kehv toitumine eelmises kodus ning pidev vitamiinipuudus viisid selleni, et tänaseks on Triinul kahjuks eemaldatud kõik hambad, alles jäänud vaid kaks vahvat valget kihva. Ümargune kehakuju annab aimu, et hammaste puudumise taha aga Triinul söömine ei jää, pehmet toitu on ta valmis kohe heameelega mekkima, ja kuivtoitu krõbistab ta vägagi hea meelega.
Kassijaamas oldud aja jooksul on Triinust saanud kahtlemata kõige lõbusam kass, kes mängib ka üksinda, keerutades end selili tunnelis, jalakesed püsti. Ta ei karda enam omasid, ainult võõraste inimeste tulles läheb ajutiselt peitu ja siis ka mitte alati.
Jaamakorraldajad ei tea ühtegi inimest, kellele Herman ei meeldiks. Meile endale meeldib ta ka. Väga. Mõnus halli plüüskarvaga mütakas, ilmeka näoga, hurmava sabajupiga. Ah, see saba on Hermani ilu ja valu. Mitte otseses mõttes valu, aga vot selle saba pärast ei leia muidu nii imeline kass kuidagi päriskodu. Mis iganes temaga 2011 aasta lõpus Tabasalu tänavatel juhtus, me ei tea, aga trauma, mis viis saba amputeerimiseni, vigastas ka põielihaseid (meditsiiniliselt on siin vahel muidugi terve rodu keerulisi skeeme ja termineid). See tähendab, et Herman jätab endast aegajalt maha väikeseid pissiloigukesi. Vahel põrandale, vahel padjale, on ka päris puhtaid päevi. Liivakastis käib ta küll, täitsa andunult kaabib seal ja teab küll milleks see on, aga õnnetusi juhtub vahel ikka. Kassijaamas me koristame natuke rohkem, katame padjad katetega ja keegi ei kirtsuta nina, aga milline päriskodu teeks sama?
Meie Hermantsik-pontšik jumaldab pallikeste tagaajamist, ringi tuiskamist, suleridva õngitsemist ja kutsub kampa ka sõberkassid. Kui mänguhoog veidi raugeb ja vajalikud paid on kätte puksitud, siis tahaks Herman istuda sülle. Jaamakorraldaja jätab siis toimetused pooleli, paneb midagi oma riiete peale ja Herman tuleb. Nõjatab end mõnusasti inimese vastu ja nurrub end magama.
Otsime Hermanile kodu, kus ta saaks peavarju mõnes soojas, tingimata soojas kõrvalruumis, aga kus peremees või perenaine leiaks kindlasti võimaluse teda märgata ja koos aega veeta. Sest Hermaniga veedetud aeg on väärt aeg, meie ausõna selle peale.