“No mida te ise arvate, mida mina sellest arvan?!” poriseb Sassik kulmu kortsutades ja ennast kergelt puhevile ajades. “Just oli siin parajalt rahulik ja õdus, keegi ei kahelnud minu kuninglikus soos ega õiguses troonile. Olete vist isegi kuulnud, et meil on palju uusi elanikke. Vareenik ja Stjopa – nemad on rahulikud poisid. Head alamad. Istuvad oma pesas ja on eluga rahul. Vahel lubavad isegi enda konservist kümnist võtta. Aga need plikad! Ausalt öeldes ma vahel ei saagi aru, mitu neid on ja kumb on kumb. Mõlemad on nii ühte nägu ja kogu aeg liikumises, vahel isegi sünkroonliikumises. Nimed on neil ka vastavad – Turbo ja Triip. Ehk TT, nagu jaamakorraldajad neid kutsuma on hakanud.”

“Hea küll”, Sassik ohkab. “Loomulikult on mul hea meel, et me saame neile abiks olla. Neil oli kodu, aga halbade asjaolude tõttu ei olnud perenaisel võimalik TT-d enam pidada. Ja nii nad siia jaama – khm, vabandust – minu kuningriiki jõdsidki. Kaheaastased tabby-hallid kassiõed, ploomikarva ninade ja varvastega. Uudishimulikud ja häälekad, ninapidi igal pool juures.”