Uhhuu!
Mina olen Ökul, uus jaamakass. Ma olin tükk aega lihtsalt Must Kass, aga hiljuti vaatas üks inimene mulle silma ja ütles, et ma olen Ökul. Nimest pole mul sooja ega külma.
Pärast arusaamatut madinat mu vabaduse võtmisel olen endale ootamatult sattunud ühte sooja kohta ja see meeldib mulle küll.
Ma olen elanud juba kaks talve õues. Seal Laulasmaal talvel kahejalgseid eriti ei kohanud ja mul oli väga raske. Ei olnud külma eest peavarju ega suurt midagi süüa, ka hiired olid kuhugi kadunud. Ma olin vapper ja pidasin vastu. Tõin suve lõpus inimeste juurde oma kaks pojakest ja nad aitasid mu lastele kodud leida.
Et inimesi ei tohi usaldada, on mul veres, aga üks proua oli minu vastu lahke ja nii olin mina temaga ka, nühkasin vahel natuke vastu tema jalgu. Ma arvan, et kui teised inimesed on sama head, siis ma õpin veel mõned uued asjad ära. Üks külaline näiteks pani kinda kätte ja arvas, et võib mulle pai teha. Ei, praegu veel ei või, ütlesin ma pahaselt plõksides. Aga suleridva pehme puudutuse peale panin ma silmad kinni ja mul oli ootamatult hea.
Nad ütlevad mu kohta veel, et minus on midagi peidus, see sõna oli vist potentsiaal. Siis väidavad nad, et ma olen nüüd steriliseeritud ja kiibistatud. Ja et varsti olen ma ka vaktsineeritud.
Nii palju uhkeid sõnu mu kohta, nad on vist mu väärtusest aru saanud. Eks ma annan neile iga päev üha enam lootust ka – lasen inimestel oma pesa koristada ja sööki ette kanda ning ainult vaatan uudishimulikult oma ökulisilmadega, käpad rahulikult muhvis. Kõik söön ära ja kõht on mul korras. Kiidavad mind isegi nii endastmõistetavate asjade eest, naljakad inimesed.
Igatahes ei ole ma enam üks õnnetu suvilakass, vaid imetabane Ökul, kes otsib kodu.
Kontakt: info@kassijaam.eu