“Tuule suund on nord,
nüüd on minu kord!”
Arvatavasti ei olnud see viis autoraadios mängimas selle sõidu ajal, kui Koma transpordipuuris ootusärevalt häälitsedes Treppojalt Kelmikülla sõitmas oli. Need sõnad aga sobivad imehästi uue jaamakassi uue elu algusesse. …
Koma saabus Kassijaama selle talve esimese lumesaju päeval, 03. jaanuaril. Justnimelt nüüd on tema kord – saada külma käest ära. Saada võimalus, leida kodu. Seni elas ta ainult õues, kahe majaseina vahele pandud ajutise katte all varju leides. Nälga ei pidanud ta tundma, sest ta oli kevadel kas toodud või leidnud ise tee loomasõbraliku majarahva juurde, kes aitas kasse oma võimaluste piires, aga suvilarajoonis koguneb neid päris endale võtmiseks liiga palju…
Me teadsime Komast juba ammu, aga väikeses Kassijaamas on korduvalt mängimas üks teine laul:
“Andeks, kas teil on veel ruumi?
Ei kõik on täis!”
Samas laulus kõlab aga üks toredam fraas ka:
“Hei, küll ükskord saabub aeg,
hehehei, hei, las liigub järjekord!”
Jah, ümiseda meile meeldib, aga veel rohkem meeldib, kui üks õuekass sooja tuppa saab. Koma jõudis oma järjekorra ära oodata.
Viimasel ajal kostub jaamakorraldajate vestlustes sageli üks sõnapaar – “kohutavalt armas!”
Uuest kassist räägime ikka rohkem ja muidugi ütleme seda just Komandandi kohta (nimi tuli temaga muide kaasa).
Koma astus transpordipuurist oma uude peatuspaika, suurde puuri. Sättis ennast mugavalt istuma ja hakkas reisil sassi läinud kasukat korrastama. Täpselt nii nagu oleks ta ainult korraks ära käinud. Ei seganud teda kümme uudishimulikku silmapaari ja võnklevat sabaotsa ning ka isetäituv toidukauss oli justkui enesestmõistetav. Oma rahulolu väljendab ta lakkamatu nurrumisega. Vaatad Komale otsa ja juba keerab ta ennast külili ning ootab paikätt.
No ja kui me enne seda täpselt ei teadnud, siis Koma saabudes sai küll selgeks, et tegu on Miisbeti vennaga. Kasukas on kitsatriibuline ja kogukust on rohkem, aga õde-venda on ikka väga ühtemoodi, kohutavalt armsad.
Koma jõudis umbes kümme päeva enna meile saabumist ka ühe suure ohu üle elada. Tema toitjad avastasid, et keegi on ta millegi kütuselaadsega üle valanud. Kõige hullemast ta pääses ja kass pesti puhtaks. Oli viimane aeg Komandanti
Jaamakorraldajate kõrvus on kummitamas veel ühed laulusõnad. Heidy Tamme häälega, teate küll, Nukitsamehest: ” Kodu on nii imeline, tavaline paik…”
Mais 2016 eemaldati operatsioonil Koma silmamuna, kuna herpesviiruse kahjustused olid nii tugevad ja kui seda ei oleks praegu teinud, oleks vajadus tulevikus tekkinud nii või teisiti.
Koma saab ühe silmaga suurepäraselt hakkama.
Sellest, kui imetlusväärselt armas kaisu- ja sülekass Koma on, saab lugeda hoiukodu blogist siit
Kirjuta meile: info@kassijaam.eu
