“Nüüd elan Mustamäel –
tahta mis võiksin veel!
Hulk päevi kauneid siin
mind ootab, ootab ees.”
Inimeste maailmas täitsa ilus lugu, kas pole.
Kui palju mustamäelastest teavad, et praegu, aastal 2020 elab nende kodukandis ka kassiperesid? Täpsustame – Mustamäe tänavatel. Õues. Ilma koduta.
Kui palju inimesi neid näeb? Kui paljud näevad, aga teevad midagi, et neid aidata? Kui paljud mõtlevad, et mitte mingid kaunid päevad neid ees ei oota, kui MINA midagi ei tee…
Ilmselt teate vastust – väga vähesed näevad. Vähesed tahavad aidata või abi küsida ja seetõttu saab harva abi selline kassipere, kellega ei ole lihtne. Nad ei oota kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas, et lasta end turvalisse kohta viia.
Räägime teile loo ühest sellisest pealinnatänava kassiperest.
Praegu saame öelda, et sellel kassiperel väga vedas, sest neid märkas meie jaamakorraldaja. Tema elab ka Mustamäel. Kõigepealt nägi ta, kuidas ühe asotsiaalse pere korteriaknal oli triibikkass ja siis enam ei olnud. Seejärel nägi ta seda kassi tänaval. Ja jälle tänaval, mitte kunagi enam aknal. Siis kolis see pere ära… See triibikkass sai nimeks Boriss. Boriss pidi leppima tänavaeluga ja kolis kahe korrusmaja vahele prakku elama. Praost sai kuskile alla peitu ja seal oli hea varjuda nii vihma kui külma eest. Püüdmispuuri Boriss ei läinud. Toitjaid onusid-tädisid siiski leidub ja päris näljas ta ei olnud.
Samas praos hakkas jaamakorraldaja suve algul nägema halli valge ninatriibuga kassi. Väga arga kassi, kes nagu hiljem selgus, oli ilmunud sinna juba umbes poolteist aastat tagasi. See kass sai nimeks Naina. Püüdmispuuri Naina terve suve jooksul ei läinud. Nüüd teame, et see oligi hea.
Ühel päeval märkas jaamakorraldaja, et Nainaga koos on kolm poega. Borisski käis oma Mustamäe “korteris” ja kes lapsevanematest selle tuvi sinna majaprakku viis perele toiduks, me ei tea. Naina oli kindlasti tubli hiirepüüdja ja sai vähemalt endale kõhtu midagi. Meie nägime mitu korda tema juba päris suuri poegi tal tissi otsas.
Ohkasime sügavalt, tegime plaani ja hakkasime püüdma. Pojad ajastasid oma väljailmumise hästi – jaamakorraldajatel algas puhkus.
Plaan võis meil ju olla, aga Boriss, Naina ja nende lapsed seda ei teadnud
Peaaegu kunagi ei olnud nad siis kohal, kui meie saime panna lõksu. Vahel ei näinud me neid päevade kaupa. Või näitasid end korraks, aga püüdmispuuri ei läinud. Muidugi, emme andis ju süüa. Majapraost kolisid pojad ja ema aeg-ajalt tihedasse põõsastikku ja sealt jooksid üle tänava. Väike põgenik Smaug jooksis isegi peitu ühe auto sisse ja sealt jälle välja, kaugele ära. Püüa siis niimoodi…
Aga ühel päeval olid kassipojad jälle väljas, püüdmispuur valmis ja esimene väike triibik läks sisse. Täiesti juhuslikult olid kohal majaelanikud, kes olid samuti kassipoegi märganud ja proovisid neile abi leida. Kinnipüütud triibik leidis kohe kodu oma majas, nüüd juba mitte enam maja all, vaid toas koos kõigi mugavustega. Ta on osutunud parajaks marakratiks ja praegu tundub, et kooselu koos koeraga siiski ei suju ning peame ka triibikule nimega Milo hakkama kodu otsima. Esimesena püütud triibu käis kohe ka loomaarsti juures ja kõik selle kassipere lapsed said omale sünniajaks 30. mai. Teame nüüd, et kassiema näitas end meile esimest korda alles siis, kui pojad olid juba sündinud.
Samal õhtul läks püüdmispuuri kassi-issi Boriss. Ju oli parajasti nälg näpistamas. Borissi ootas ajutine hoiukodu sealsamas lähedal ja nüüd elab ta juba meie kassitoas, olles jaama kõige suurem paipuksleja.
Jälle läksid päevad, nüüd juba nädalad ja tekkis lootusetuse tunne saada kätte ülejäänud pojad ja kassiema. 10 päeva pärast esimest õnnestunud püüki astus lõpuks lõksu mustvalge kassipoeg. Väike kuri rapsik. See kassipoeg sai hiljem nimeks Smaug. Hoiutuppa jõudes ronis ta üles mööda nii akent kui peeglit ja tema taltsutamine on olnud pikk protsess. Vaatamata alguse raskustele on temast kasvanud üks väga tore ja natuke naljakas kassitüdruk.
Vahepeal saime teada, et kassipoegi polegi kolm, vaid neli! Üks mustvalge on veel majapraos peidus..
Kassiema aga kolis koos triibikuga ära, kaugemal asuva koolimaja hoovi. Seal leidus loomasõbralik inimene, kes meie palve peale andis teada, kui kasse näha. Smaugi püüdmisest läks veel 10 päeva, kuni teine väike triibik püüdmispuuri läks. Jäi sinna kivistunult istuma ja oli ainus, kes ei rapsinud ennast katki. See kassipoeg on saanud nimeks Barbariss. Armas rahulik, praegu aga pesakonna kõige arglikum lapsuke.
Üksinda majaprakku elama jäänud või jäetud näljase mustvalge kassipoja saime kätte järgmisel päeval ja see oli talle tõeline pääsemine. Kassipoeg oli kopsupõletikus ja kahjuks tegi endale hirmust rabeledes kõige tugevamini viga. Tema sai nimeks Kassiir. Praeguseks on ta ravi lõppenud ja Kassiirist on saanud hoiukodu elanikest kõige julgem ja sõbralikum. Armas süle-ja nurrukass, kes ei ole end lasknud häirida õde Smaugi inimvastasest susinast.
Kõik kassipojad käes, puhkused läbi ja alles vaid viimane soov saada kätte ka kuri kassiema. Ema on oma poegade juures olnud väga kaitsev, turtsuv ja ründav. Lootsime, et kui kätte saame, unustab ta oma metsiku poole ära. Päris nii veel läinud ei ole. Ema läks püüdmispuuri septembri alguses ja on hoiukodus olnud sama kuri ning ründav kui tänaval. Tahame uskuda, et küll ta ajapikku harjub elama soojas toas ja näljatundeta. Naina on nüüdseks steriliseeritud ja kolis hoiukodust kassituppa elama eile, kus tal avaneb peagi võimalus taaskohtuda oma laste isa Borissiga
Ligi kuu aega kulus selle perekonna püüdmisele. Oleme meiegi hädas hoiukohtadega ning oma muu elu kõrvalt ei ole alati lihtne leida aega, et aina otsida ja oodata. Kõik püüdmised ei ole nii keerulised, aga see lugu on väärt mäletamist ja jagamist.
On meeldiv, et samast majast ja ka kassipere teisest peidukohast leidus veel märkajaid. Ei ole meeldiv, et me ei saanud abi majaühistult. Nii lihtsalt on. Paljud ei näe. Paljud ei loe ka seda lugu ja ei saa ka kunagi teada, et Mustamäe (ja muidugi mitte ainult) tänavatel elab ka nüüd, aastal 2020 terveid kassiperesid.
Proovime Smaugile, Barbarissile, Kassiirile, Borissile, Nainale ja vajadusel ka Milole pakkuda parimat, niikaua kuni nad kodu leiavad.
Aitäh, et meid aitate, jälgite, toetate!
