Trini on armas ja uudishimulik kassike, kes armastab joosta, mängida ja mürada teiste kassidega. Trini oskab nurruda, käppadel sõtkuda ja kõik nurgad ümmarguseks nühata, aga inimese puudutusega harjumine võtab veel aega.

Trini lugu tema õpingute vaatevinklist on selline:

Kui Trini sündis, nii umbes kolm aastat tagasi, otsustas tema tänavakassist ema teda lasteaeda mitte panna. Nii oli Trini paar-kolm esimest elukuud päris kindlasti ema hoole all ja sai oma esimesed vajalikud oskused-tarkused temalt. Neid oli tal väga vaja, sest väikese kassi ema ei saanud tema kõrval terve edasise elu toeks ja abiks olla. Nii see elu juba kord kasside maailmas käib.
Alg- ja põhihariduse sai Trini Põhja-Tallinna Tänavakasside Põhikoolis. Õpetajaid seal palju ei olnud, enamasti pidi ise hakkama saama. Söögivaheajad olid samuti ebaregulaarsed, aga Trini õppis iga päev midagi uut – kuidas hiirtele jahti pidada, kus on prügikastid, kes on kassitädid ja kust öömaja leida ning et kahejalgseid usaldada ei tasu. Tunnistusel olid tal ainult head hinded ja paljudes ainetes sai ta kiituskirja, sest Trini sai kõigega hästi hakkama.
Nii jõudis ta keskhariduse lävepakuni, aga kuna elu oli keeruline ja tänavakassile kohaselt oli ta vähemalt kahele pojale üksikema, siis õpingud jäid natuke unarusse. Pere vajas toitmist ja selleks oli vaja palju tööd teha. Nutika kassitüdrukuna astus Trini Täiskasvanud Tänavakasside Õhtukooli, kus sai käia paindliku graafikuga ja õpetajad olid mõistlikud. Õpetajateks olid enamasti ühe Kopli tänava šašlõkibaari töötajad, kes andsid esimesed teadmised sellest, et kahejalgne on päris kasulik – lihatükke visatakse tervele perele ja liiga keegi ei tee. Õpingud edenesid päris kenasti, sest Trini jäi ellu, ka talvel sai ta hakkama.
Ema aga ütles juba väikesele põnn-Trinile, et kui sa suureks saad, siis astu ülikooli, see annab sulle eluks palju häid võimalusi. Trinil olid ema sõnad meeles, kui ta ühel sügisel võttis oma kompsud ja kolis üle tee, Telliskivi loomelinnakus asuvasse F-hoone Kasside Kolledžisse, et saada rakenduslik kõrgharidus. Praktilisi oskusi oligi tal juba palju, ainult diplom oli veel puudu. Selle kooli läheduses asus ka ühiselamu, kus sai askeetlikes tingimustes järjekordse talve üle elada. Lisaks F-hoonele oli läheduses palju teisi asutusi ja väga palju kahejalgseid voorimas. Mida soojem ilm, seda rohkem. Juba esimesel kursusel sai Trini aru, et kõige rohkem ainepunkte saab, kui kahejalgsetele ennast heast küljest näidata. Nii õppis ta ruttu selgeks, et uudishimu ja tühja kõhu kombinatsioon viib päris kaugele. Võib viia peaaegu F-hoone Kasside Kolledži kööki välja, kust kõik need head lõhnad ja soe õhk paistis tulevat. Järjest enam õppis ta, et häid hindeid saab, kui päkkadel tippida ja mööda prügikonteinerite nurki nühkida, sest siis kahejalgsed arvavad, et tegu on äkki ühe toreda kassiga, kes väärib päästmist. Need oskused olid Trinile täiesti uued. Veel aasta tagasi oskas ta ainult põgeneda ja altkulmu põrnitseda.
Trini bakalaureusetöö teemaks oli “Tänavakassi areng läbi mitmetahuliste motivaatorite, eesmärgiks mõjutada isikliku sarmiga õrnasüdamelisi kahejalgseid.”
Trini lõpetas cum laude, sest teda märgati. F-hoone Kasside Kolledži personal võttis ühendust Kelmiküla Kassijaamaga ja nüüd kirjutab andekas ja tohutu potentsiaaliga Trini juba magistritööd Kassijaama hoiukodus. Pealkiri on lihtne – “Kuidas leida kodu mustvalgele ettevaatlikule ja ettearvamatule endisele tänavakassile”, kuid teema on väga keeruline ja nõuab arvatavasti pikki õpinguid. Õnneks peab hoiukodu Trinit õpingute ajal üleval ja kindlasti jääb aega ka mängudeks-müramisteks.
Doktoritöö kirjutab tubli Trini aga juba oma päris kodus. Selleni võib minna pikk aeg, aga mine tea, Trini on ju üks imeline ja tark kass.