Oli kord üks kass. Ehkki ta elas linnas, lasid omanikud teda ka hoovi. Seal kohtusid kassiga inimesed Kassijaamast. Kuna kass püsis ilusti hoovis ja nägi välja toidetud ja terve, tervitasid jaamakorraldajad teda niisama möödaminnes ega sekkunud kassi ellu.
Kuni jõudis kätte käesoleva aasta sügis, kus kassi oli näha aina vähem ja ta ise oli üha kõhnem. Omanikke ei olnud üldse näha.
Ühel päeval hoovis kassi märgates võttis jaamakorraldaja ta sülle, sest kass oli juba nii kõhn j…a näljane, et teda õue jätta lihtsalt enam ei saanud.
Kohe viidi kass kliinikusse, saadi teada, et ta kaalub vaid 2,5 kilo ja põeb herpesviirust. Kassist sai ootamatult Kassijaama elanik, ta sai antibiootikumiravi ja korralikult süüa. Esimesel õhtul keeras kass lihtsalt tänulikult magama. Järgmine päev juba pesi end ja hakkas huvi tundma, kuhu ta sattunud on.
Nüüdseks on kass käinud kliinikus kuu aja jooksul ilmselt rohkem kui kogu oma senise elu jooksul. Haiged on neerud, hambad, maks. Krõbisema ja lurisema panev herpes tuleb aina tagasi, sest vana kassi immuunsus on nõrk ja viimaste kuude vintsutused on oma jälje jätnud.
Aga kass Kribu võtab kaalus juurde, on aktiivne mängija, sõbralik ja igati armas. Ta ei kavatsegi veel alla anda.
Kui palju elupäevi talle on jäänud, on raske öelda. Lemmiktegevus on Kribul söömine, ta tervitab hommikuti veidi käriseva häälega ning sööb kanafilee ja konservi kiiresti ära.
Kribule on raske leida kodu, kuna ta on vana, haige, vajab aeg-ajalt kliinikusse viimist ja kodus igapäevast neeruravimit konservi sisse. Ka toidud on erilised, kliinikust.
Aga mis siis. Me ikkagi postitame Kribu loo.
Kui leidub keegi, kes tahaks Kribuga veeta tema viimased kuud ja aastad, siis kirjutada võib: info@kassijaam.eu