Category Archives: Üle vikerkaaresilla

Sonja murekiri

Sonja ei leidnud oma kodu. Ta oli väga haige ja lahkus üle vikerkaaresilla detsembris 2023
Tere! Sonja siin.
Kas panete tähele, et olen veidi mureliku moega. Vastab tõele. Minu mure ei ole kuigi originaalne – minu kodu ei leia mind üles.
Mina olen juba ammu siin, Kelmiküla Kassijaama väikeses toas ja olen kohtunud paljude toredate inimestega. Kõige rohkem olen kohtunud sõnaga “aga”.
Ma võtaksin sind küll:
aga sa võiksid olla natuke noorem
aga sa võiksid olla parema tervisega
aga mul on juba teine kass
aga äkki ma ei suuda sinu eest hästi hoolitseda
aga kindlasti on mõni teine kodu sulle parem.
Ja kõigil neil on õigus, sest kõigil on õigus ja kohustuski teha tähtsaid otsuseid nagu kassi võtmine niimoodi, et kõik on läbi mõeldud.
Ma tõesti ei ole enam noor. Ma isegi ei mäleta millal ma sündisin, võibolla 9-10 aastat tagasi.
Minu tervisekaart, kus kirjas kõik protseduurid on mitu kilomeetrit pikk (inimesed muidugi liialdavad ka vahel).
Ma pigem eelistaksin olla üksik kass, kuigi ma saan siinses seltskonnas hästi hakkama.
Aga! Ma olen nii tore ja sõbralik ja naljakas.
Ma võin käpaga maha ajada su prillid ja portselani. Ma võin ronida igale poole, kus pakutakse konservi. Ma tulen sulle uksele vastu, teen naljakaid häälitsusi ja luban ennast paitada alati, kui sina tahad mind paitada.
Ma olen praegu terve ja ei kavatse haigeks jääda. Kui jäängi, siis see pole minu süü. Kõik inimesed ju tahavad hoolitseda ka oma haige sõbra eest, on ju nii?
Ma kavatsen elada veel kaua, miks mitte sama palju, kui ma juba elanud olen.
Need inimesed, kes minu eest siin hoolitsevad, on valmis tutvustama nii mind kui minu tervisekaarti. Palun anna mulle võimalus.
Kontakt: info@kassijaam.eu
OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Sonja täidab eesmärke!

Neil piltidel on Sonja oma lemmikpadjal helgeid unenägusid vaatamas ja niisama unistamas. Seda, et ta selle aasta pakaselises jaanuaris Jõhvis õuest näljast ja külmast karjumas leiti, Sonja enam ei mäleta.
Tervisemuresid on tal olnud rohkem kui mõnel teisel kassil terve elu jooksul, aga näha teda praegu heatujulisena ja kõlava nurruga ringi askeldamas paneb meid unustama numbrid ja arved.
Videos suudab kavalpea  edukalt avada Tosina ja Sosina dieetkrõbinate nõu. Miskipärast on just need talle vastupandamatud.
See kass paistab saavutavat oma eesmärgid: pääseda tänavalt, saada ligi oma lemmiktoidule ja meelitada välja võimalikult palju paisid.
Ootame, kuni Sonja paneb enda jaoks paika tähtsaima – Kassijaamas on hea küll, aga kodus oleks veel parem 😺
Küllap kodu leidminegi ükskord õnnestub!

Sonja on kodu või hoiukodu ootel

Me ei ole Sonjast ammu kirjutanud.
Oleme oodanud Sonja terviseuuringute tulemusi. Kõikvõimalikud analüüsid on nüüdseks tehtud, ka diagnostiline laparotoomia ja vastused on selles mõttes rõõmustavad, et ühtegi kasvajat leitud ei ole. Tema seedehädasid põhjustab idiopaatiline sooltepõletik.
Kõrvulukustavalt nurruv ja paitusi ootav Sonja elab oma kahetoalises puuris ja sööb eritoitu, kuid päris korras kõik veel ei ole. Loodame, et ei pea alustama hormoonraviga, aga kui paranemist ei ole, siis ei jää muud üle.
Sonja on õnneks hea isuga, kosunud ja näeb nüüd parem välja, kui 2021 aasta jaanuari lõpus meie juurde tulnud kõhn ja ja tuhmi kasukaga rääbu.
Täname väga kõiki, kes meie murelikule tänupostitusele annetusega reageerisid! Laekunud 620 eurot on aidanud katta Sonja kliinikukulud.
Kindlasti oleks Sonjal parem elada kodus või hoiukodus kui puuris.

017

 

 

 

 

 

Kontakt: info@kassijaam.eu

Sonja

Sonja on meie uus hoolealune.
Pärit on ta Jõhvist, kus kuuldavasti oli pakasega tänavale visatud. Esimese abi sai nuttev kassike memmekeselt, kes ta oma keldrisse sooja võttis. Cats Help MTÜ vahendusel jõudis Sonja lõpuks meie kassituppa.
Sonja vaadati loomakliinikus üle ja praegu teame, et ta ei ole noor ega vana, arvatavasti sünniaasta 2016 paiku. Kõigepealt saab ta vajalikud protseduurid: vaktsineerimise ja steriliseerimise. Hambakivi ja väike igemepõletik vajab samuti tegelemist.
Kiisu on äärmiselt kõhn, käe all on tunda iga selgroolüli. Samas ei ole ta väga väikest kasvu, tal on kenad kõrged jalad. Kui praegu tuhm ja elutu kasukas ilusaks muutub, siis saab Sonjast kindlasti pilkupüüdev kassidaam.
Sonja on jutukas ja asjalik. Suur inimesesõber ja tubli nurruloom. Kuidas ta teiste kassidega läbi saab, alles selgub. Kõigepealt urises ja undas, kui teisi jaamakasse nägi, aga nüüd enam niipalju uudishimulikest punaninadest välja ei tee.

Kontakt: info@kassijaam.eu

Täpiku saladus

Täpik läks ootamatu terviserikke tõttu üle vikerkaaresilla 17.12.2020
Täpiku saladus
Täpik reisis Kassijaamast vahepeal koju. Elas seal nädal aega ja tuli Kassijaama tagasi. Ta leidis endale perenaise, keda ei heidutanud FIV+ ega igemete määrimine ja kellele meeldis tema juures iga viimane kui täpp ja karv.
Täpiku koduskäigu tõttu saime teada, milline loom selle suure jõmmkassi see tegelikult peidus on.
Aga kõigepealt – miks Täpik, keda kutsuti nädal aega Aaduks, koju ei jäänud? See läks nii, kuna Täpik käis testimas, kuidas sujuks elu koos suure toreda koeraga. Kahjuks ei sujunud. Muidugi olid nad alguses eraldi ja harjutamist prooviti väikeste sammudega, aga kõik need sammud lõppesid sellega, et vaene segaduses kuts sai Täpiku käest peksa.
Kuna eraldi neid pidada ei ole võimalik, 24/7 valvata ei saa ning koera elu muutus väga kurvaks, tuli Täpik jaama tagasi.
Koos koduga kurvastasime väga, aga Täps sõi kõhu täis, ei kurtnud ühegi näuga ja ilmselt mõtles, et see oli üks väike huvitav seiklus.
Mis siis Täpiku saladus on? Turske, natuke ülbe Täpikpoiss osutus maailma kõige suuremaks kaisukassiks, kes ei soostunud oma ajutisest perenaisest hetkekski lahkuma. Magas kaisus või vahetuses läheduses ja võttis sellest nädalast kõik kodukassi mugavused, mis võtta sai. Meil Kassijaamas polnud õrna aimugi, et Täpik tahaks olla vaid süles, kaisutada ja pugeda. Ta on meil küll sõbralik, eriti konservi oodates, aga muidu pikutab rahulikult oma lemmikkohtadel.
Muidugi me ei tea, kas selline sümpaatia tekkis just selle ühe inimesega, aga arvatavasti võlub teda siiski padi, diivan, soe hea inimene ja jätkuvad tähelepanuavaldused.
Nüüd julgemegi Täpikut reklaamida kaisukassina. Kassina, kes ei sobi koertega ja pigem tahaks olla üksik lemmikloom.
Ta on umbes viieaastane, pärit Narva tänavatelt ja teame, et ta tahaks väga uuesti mõnda toredat kodu testida. Et sinna igaveseks kaisutama jääda.
119243052_240056454046575_8181578102268289437_n (1)
Kontakt: info@kassijaam.eu

Täpik võiks koju minna

Täpik on suur, mõnus, oma arvamusega kass, kellele kodu ootamise peatuspaik Kassijaamas tundub täitsa meeldivat.
Hästi arvab Täpik konservist, pai tegevast inimesest, pehmetest pesadest, aknavaatest või siis vaateaknast.
Mitte nii hästi arvab ta rohtu andvast inimesest, aga konserviga motiveerituna on ta nõus oma arvamust ümber kujundama.
Täpiku tualetikombed on armsad – suurt liivakasti pole vaja. Peaasi, et tagumine pool saab ära paigutatud ja asjad on aetud.
Ta on teiste kassidega neutraalne, ainult meie kitsa aknalaua jagamisel võib natuke ütlemist olla.
Vaatamata sellele, et Täpiku FIV (kasside immuunpuudulikkuse viirus) test osutus positiivseks, ei pelga me teda teiste kassidega koos hoida, sest hammustada Täpik kedagi ei taha. Tema suu olukorda tuleb loomakliinikus kontrollida ja tervisel pilku peal hoida, aga vastutustundlik kodu teeb seda ju nagunii.
Kõik protseduurid on tal tehtud, hammaste eemaldamise operatsioonihaavad on hästi paranenud.
Täpik on valmis koju minema ja lähimas voodis või tugitoolis kerra tõmmates õnnelik olema.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Täpik Narvast

“Ma ei võta teie poolt pakutavat ussirohtu suu sissegi!
Andke mu kolmas konserv, kümme paid ja las ma põõnan veel paar tunnikest”
Umbes nii võiks kõlada Täpiku sõnum tema uutele kahejalgsetele hoolitsejatele Kassijaamas.
Täpik saabus meie juurde Narva Kassitoast. Seal on palju kasse, kellele on väga keeruline kodu leida. Kui saame, aitame.
Täpik on u 4-5 aastat vana, leitud Narvas Kangelaste tänavalt umbes poolteist aastat tagasi. Ilmselt kunagi olnud kodune kass.
Kastreeritud, muud protseduurid tegemisel.
Täpik on suur ja kuigi tema hoiupuur on väike, sirutab ta rahulikult varbad ja magab mõnusat und, isegi kui samal ajal teised jaamakassid üksteist müdinal taga ajavad.
Esialgu me ei oskagi temast palju rohkem kirjutada, aga suurte mõmmikute huvilised võivad Täpikule juba silma peale panna.

Kontakt: info@kassijaam.eu

Snurran võitleb veel

Snurran lahkus üle vikerkaaresilla raske haiguse tõttu

Snurran võitleb veel.

Pärast seda, kui valge kass Albert lahkus, kolis tühjaks jäänud hoiukodusse Snurran, et vähendada ta haigusesse panustada võivat stressifaktorit.
Snurru ülitugevate nohuepisoodide vahele praktiliselt ei jäänud enam pause. Tundus, et kõik uuringud on juba tehtud ja et üle on jäänud vaid proovida leevendada, jälgida, oodata, otsustada…
Tartu hoiukodusse kolides sai Snurran pärast pikki aastaid kurnavat õueelu ja kahte aastat jaamaelu esimest korda oma inimese, voodi, aknalaua ja isikliku riiuli kapis pikutamiseks. Talle pakutakse iga natukese aja tagant midagi head söödavat nina alla, kaalu on tulnud juurde ja kasukas on taastumas. Ühepoolne nohu on endiselt, kuid kadunud on liigne joomine ja urineerimine, ka vereanalüüsid on referentsvahemikes. Igast inimesest on saanud potentsiaalne paisessioon ja igast valveta sokist mänguvõimalus.

Me rõõmustame nende väikeste, ei, ikka suurte asjade üle.
Snurru eest hoolitsemiseks midagi paremat soovida ei ole võimalik.
Ka Snurru hoidja on tänulik võimaluse eest Snurranilt õppida. Samuti selle eest, et õppejõud ja Snurrani raviarstid on valmis lisaks plaanilisele õppe- ja kliinikutööle oma vaba aega panustama ja haiguslugu koos tudengiga läbi käima, et kohendada raviskeeme ja diskuteerida diagnostiliste protseduuride tulemuste üle. Pärast pikki arutelusid on kaalukausile jäänud veel üks diagnostika variant – rinoskoopia. Selle käigus vaadatakse pehme suulae pealne osa endoskoobiga üle ja vajadusel võetakse ka proovid.

Teame, et see kõik on keeruline ja aeganõudev ning et loota pole õieti millelegi.
Iga päev Snurruga on võideldud ja võidetud päev.

Aitäh meie toetajatele, et saame lubada kalli karviku uuringuid ja ravi.
Aitäh Snurrani veterinaartiimile.
Aitäh kõigile pöidlahoidjatele.

Alberti lugu

Albert läks üle vikerkaare, sinna kus ei ole valu…
Igal kassil on oma lugu. Meie teame nüüd Alberti oma.
Albert on vähemalt 10 aastat vana. Tema elukoht oli Laulasmaal, ilmselt kunagi oli tal seal ka kodu.
Valge kass sai sealsetele elanikele tuttavaks, kuna ta oli kogu aeg olemas. Kõik ilmselt mõtlesid, et ju ta kellegi oma on. Või ei mõelnud midagi – lihtsalt kass ju… Süüa ta sai ning kuidagi on ta vastu pidanud kõik talved.
Albert oli kogu aeg olemas, aga ühel päeval nägi tema kõrv kohutav välja – mustjas ja justkui rebenenud.
Oli viimane aeg talle abi otsida. Nii kuulsime meie Albertist. Pärast kümmet aastat kuidagi hakkama saamist muutus valge kassi jaoks kõik. Me ei teadnud veel, mis saab Albertist pärast kinnipüüdmist edasi, aga samal ajal, kui selle üle muretsesime, tuli meile ootamatu hoiukodupakkumine. Parim, mis juhtuda sai.
Püüdmisajal nimetu, lihtsalt “valge kass” läks omaenese õnneks lõksu ja kolis kohe samal päeval loomakliinikusse. Sinna jäi ta 17-ks päevaks, sest Albert oli väga haige. Kõrv oli vaid ainus, mis välja paistis.
Tema kõrv amputeeriti. Tehti ka kastreerimine. Eemaldati nahaalune kuul. Pügati koledaks muutunud kasukas. Hambad on halvas olukorras. Herpes. Ta on loomulikult FIV positiivne, millega saab vähemalt osaliselt seletada aeglast paranemisprotsessi.
Valge kass sai nimeks Albert ja arglikust loomast koorus vaikselt välja nurru- ja pailoom. Selline, kes tahtis kliinikupuuris elades väga pai, aga vahel igaks juhuks näksata ka. Pasteedi nimel lubas ta endaga aga kõik protseduurid ära teha.
Nädal tagasi lubati Albert kliinikust välja. Kui enne oli tal vaid õnn kuidagi elus püsida, siis praegu on tal vedanud parima võimaliku hoiukoduga. Albert elab nüüd veterinaariatudengi juures, kes oskab jälgida tema käitumist, iga hingamist, valuaistingut. Abi on kogu aeg lähedal ja meie oleme selle eest hirmus tänulikud, nii nagu ka kogu eelneva aja eest Vilde tee loomakliinikule.
Kassijaamas puuris oleks Albertil olnud raske. Hoiukodus aga oskab ta olla maailma kõige tänulikum ja armsam loom. Ta on igal võimalusel süles, kaisus, teki all, padja peal. Kõik 10 aasta saamata jäänud paid tuleb nüüd nurrudes vastu võtta, ei mingit näksamist enam. Albertil on lõpuks ometi soe ja järgmise kõhutäie pärast muretsema ei pea.
Tal on nüüd natukene parem olla. Ja kuigi kõrv võib vajada veel ühte operatsiooni, hambad ootavad oma järjekorda ja silmalaukeerd ka, siis kõige murelikumaks teeb meid asjaolu, et ta on vana ja valge. Ja et ninapeeglil on üks haavand, mis ei taha kuidagi paraneda. Mitu neist muredest võivad olla seotud lamerakulise kartsinoomi – kõige tihedamini vanadel valgetel kassidel esineva halvaloomulise kasvajaga. Praegu elame me teadmises, et võibolla oleme me hiljaks jäänud. Võtame päev korraga, vaatame mida näitab aeg ja mida ütleb loomaarst. Võib-olla ei postita me kunagi Alberti koduotsimise kuulutust.
Aga igal juhul on põhjust rõõmustada koos Albertiga selle üle, mis tal olemas on – kõik need pehmed padjad, voodi, sooja ahjumüüri ääres ja kaisus magamised, paiseansid, täis kõht ja natukenegi leevendust kõigele, mis haiget teeb.
 
On kurb mõelda, kui palju selliseid lugusid Eestis neljal käpal ringi kõnnib. Teame, kui keeruline on neid aidata.
Enamasti inimesed ei suuda tegeleda haigustest räsitud leidkassiga, maksta mitmesaja- kuni tuhandeeuroseid raviarveid ja majutada võõrast, teadmata iseloomu ja hädadega looma. Otsida ja leida head kodu. Aitäh kõigile, kes märkavad hädasolijat ja vähemalt proovivad abi leida.
Kahjuks ei suuda ka MTÜ-d kõiki päästa, niikaua kui Eestis loomapidamine on selline nagu ta on. Natuke parem ehk kui varem, aga ometi elab külades, linnades, metsades liiga palju alberteid, kelleni abi kunagi ei jõua…
 
Aitäh, armsad Kelmiküla Kassijaama sõbrad, et teie jätkuv toetus aitab meil aidata ühte õnnetut-õnnelikku valget kassi.

Armas noriseja Snurran ootab kodu

Snurran lahkus üle vikerkaaresilla 25.05.20

Uuendus:

Snurrani nohu vajab igapäevast ravi – hommikul ja õhtul tabletiandmist. Ravimid ei ole väga kallid ja tabletti anda ei ole raske, aga Snurranil peab olema inimene, kes ei ole kodust pikalt eemal.

Meie Snurran ei saa enam ühtegi ravi. See tähendab, et kodu, kes tahaks endale seda armsat norskavat vanapoissi ei pea praegu tegema muud kui hoidma ja armastama.
On võimalik, et nohu tuleb tagasi. Siis tuleb ravida nohu.
On võimalik, et kunagi tulevikus peab veel tegema uuringuid, kui tema terviseseisund muutub, aga nii on ju iga kassiga.
Jagame teiega väikest videot Snurrani armsast norinast. (Videos on vaid üks stiilinäide, vahel on kuulda hoopis lurinat või krõbinat).Norinate tekkepõhjus on limaskesta liited, mis on vohanud ja kitsad vahed põhjustavad sissehingates neid hääli. Samuti on tema suulagi veidi tavapärasest erinev.
Kui Snurran magab ja on pikalt rahulik olnud, siis on ta tavaline vaikne kass. Üks tavaline ilma hammasteta karvapall.
Snurran on üleni armas tegelane, kes jumaldab, kui teda paitatakse ja kammitakse ning mängib vahel rohkemgi kui mõni noorem jaamakaaslane. Teised kassid on tema jaoks sõbrad.
Kas keegi tahaks Snurranit endale?
Kontakt: info@kassijaam.eu