Author Archives: Jaamakorraldaja

Simmo ja Sia

Simmo ja Sia on broneeritud

Simmo ja Sia on millalgi 2017 a mai keskel Saaremaal Mustjalas sündinud kassipojad, kelle eest hoolitses esimestel päevadel MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu. Jaaniõhtul reisisid nad mandrile Kassijaama hoiukodusse, kaaludes veidi alla 500 grammi, aga olles täis mängulusti ja energiat. Samuti oskasid nad kohe kõiki kassitarkusi – liivakasti ja kratsipuud kasutada, nurruda, mänguhoos õe või venna peale turtsatada ja külg ees kangetel jalgadel hüpelda.

Kassipoegade tervis on käinud üle mägede ja orgude, võideldes herpesviiruse ja ilmselt ka kalitsiviirusega, kuid praeguseks on nad tublisti kosunud ja jätkavad toidukausside tühjendamast üksteise võidu.

Simmo kasukas leiab siiamivärve, valgeid jutte, triibulist saba. Tal on sinine silm, natuke pikemat sorti koonuke. Nurrumootor on seadistatud kõige tugevama peale ja lisaks õde Siale armastab ta ka inimest üliväga, joostes talle saba püsti uksele vastu ja võimalusel otse sülle. Väga aktiivne ja rõõmus trööbeldis.

Sia on poolpika karvaga imeilus ja ilmekas kassitüdruk. Tema eripäraks on tavalisest veidi lühem saba. Sia on samasugune aktivist ja traageldis nagu vennas. Oskab võtta naljakaid asendeid, teha akrobaatilisi trikke ja tuju kümne sekundiga heaks.

Koos on neil väga tore mürgeldada ja üksteise kaisus magada. Kui keegi plaanib võtta korraga kahte kassi, siis nemad ongi just see õige paar!
Kui aga kellegi süda hakkab kiiremini tuksuma just ühe peale neist, siis võta palun ühendust, saame tuttavaks.

Simmo ja Sia silmad on saanud tugeva herpeskahjustuse ilmselt kohe, kui nende silmad avanesid. Nüüdseks on nende silmad opereeritud – puhastatud ja õmmeldud. Kindlasti ei tee silma puudumine neid kuidagi kehvemaks ja hoiukodu võib kinnitada, et seda tõepoolest isegi ei märka.

Mõlemad on saanud nii esmase kui korduvvaktsiini, parasiisitõrje, neil on kiip ja pass. Simmo on kastreeritud ja Sia steriliseeritud.
Simmo ja Sia kasvamise loo ja palju vahvaid pilte leiab hoiukodu blogist nendenimeliste rubriikide alt. https://padijapasteet.wordpress.com/

: Sia

Triip ja Turbo

Triip on leidnud kodu

Triip ja Turbo on õed, kes on sündinud 01.09.2015. Alates 2017 aasta juunist elavad nad Kelmiküla Kassijaamas ja otsivad uut kodu. Need sõbralikud, aktiivsed ja jutukad kassitüdrukud on vaktsineeritud, steriliseeritud, saanud parasiiditõrje ja kiibi.

Triibu ja Turbo esimesi päevi Kassijaamas kommenteerib Sassik:

“No mida te ise arvate, mida mina sellest arvan?!” poriseb Sassik kulmu kortsutades ja ennast kergelt puhevile ajades. “Just oli siin parajalt rahulik ja õdus, keegi ei kahelnud minu kuninglikus soos ega õiguses troonile. Olete vist isegi kuulnud, et meil on palju uusi elanikke. Vareenik ja Stjopa – nemad on rahulikud poisid. Head alamad. Istuvad oma pesas ja on eluga rahul. Vahel lubavad isegi enda konservist kümnist võtta. Aga need plikad! Ausalt öeldes ma vahel ei saagi aru, mitu neid on ja kumb on kumb. Mõlemad on nii ühte nägu ja kogu aeg liikumises, vahel isegi sünkroonliikumises. Nimed on neil ka vastavad – Turbo ja Triip. Ehk TT, nagu jaamakorraldajad neid kutsuma on hakanud.”

“Hea küll”, Sassik ohkab. “Loomulikult on mul hea meel, et me saame neile abiks olla. Neil oli kodu, aga halbade asjaolude tõttu ei olnud perenaisel võimalik TT-d enam pidada. Ja nii nad siia jaama – khm, vabandust – minu kuningriiki jõdsidki. Kaheaastased tabby-hallid kassiõed, ploomikarva ninade ja varvastega. Uudishimulikud ja häälekad, ninapidi igal pool juures.”

“Kuidas kasvatada sellistest rüblikutest sõnakuulelikud õukondlased? Või veel parem – leida neile uus päriskodu? Annan kaasa pool kuningriiki!”

: Triip

: Turbo

Stjopal on lugu rääkida

Viimane kuu on muutnud minu elu. Enne ma elasin õues, iga ilmaga, mul ei olnud kodu. Kõhu ma sain kuidagi täis ja vahel pidin söögi pärast võitlema. Minu eest keegi suurt ei hoolitsenud, aga mind märgati! Ühel päeval lubasin ma ennast väikesesse kasti panna ja mind viidi arsti juurde. Seal olen ma käinud veel mitu korda, et mu tervis korda saaks ja saigi! Mul on nüüd hea olla. Kõrvad ei sügele ega valuta enam. Külmale ma loovutasin oma kõrvaotsad, aga seda valu ma enam ei mäletagi. Need vastikud puugid ei hammusta enam igalt poolt. Mu kasukas on korras, armid paranenud ja see, et mu kõht on täis, on veel kõige toredam. Ma kaalun juba kuus kilo ja ma kuulsin, kuidas arstitädi ütles, et nüüd küll aitab. Aga mis ma teha saan, kui enne oli kogu aeg nälg ja nüüd on kauss kogu aeg täis.

See arst, kelle juures ma käisin, on väga tark. Ta vaatas mu kriimulist nägu ja ütles, et mul on arvatavasti aids, kassiaids. Et mul on FI-viirus ehk immuunpuudulikkuse viirus. Ta tegi testi ka ja nii ongi. Miks mu inimestel suunurgad korraks allapoole vajusid, ma ei tea, mul on nüüd ju kõik nii hästi. Pärast sain aru, et muretseti, et kui ma tahan teiste kassidega kakelda, siis on mulle raske korterit leida. Aga ma ei taha ju. Ma ei taha kellegagi kakelda ega ammugi kedagi hammustada. Enam pole vaja. Ma olen oma uues elus kokku puutunud juba üle kümne uue kassiga ja mul ei ole nende vastu midagi, kui nemad on minuga ka sõbrad. Ma kolisin mõni päev tagasi Kassijaama ja mul on siin ka kõik mõnusasti. Kõik panevad tähele, kui teine kass mind nuusutab, siis mul hakkavad varbad edasi-tagasi liikuma. Ja kui inimene pai teeb, siis ma teen sedasama, puksin ja nurrun ka. Üks neist ütles, et ma olen kõige tagasihoidlikum, teine, et õige alandlikum ja rahulikum, kolmas, et kõige sõbralikum kass. Ma panen oma valge saba panti, et ma olen tõesti parim kassist elukaaslane, kui keegi hindab rahulikku ja leebet sõpra-seltsilist. Ma ei tee pahandusi, ma isegi ei tea, mis asi pahandus on. Ma tean aga, et inimesed mulle meeldivad ja teised sama rahulikud kassid ka.

Minu inimene peaks lisaks paide jagamisele olema valmis ka mu tervist jälgima. Regulaarselt peab vaatama, kas mu kõrvad on puhtad ja kas mu hambad ning igemed on sama korras nagu praegu. Kui ma peaksin haigeks jääma, siis ei tohiks arsti juurde minekuga venitada. Kui ma olen sulle tähtis ja armas, siis sa teed seda ju nagunii, eks.

Kui keegi veel ei tea, mida FIV kassidele ja nende inimestele tähendab, siis siin on üks päris kasulik lugemine, mille on kokku pannud MTÜ Kasside Turvakodu: https://www.facebook.com/KassideTurvakodu/posts/275618662499435

Ma väga tahan, et keegi ei kardaks mind ja minu viirust. Ma väga palun, et keegi armastaks mind päris oma kassina. Ma ei ole üldse veel vana ka – aastat viis või umbes nii.

Mul on oma pass ja kiip, mulle on tehtud vaktsiinisüst ja khm, ka kastreerimine. Kirjutada võib mulle: info@kassijaam.eu

Stjopa

Stjopa tahab hakata üht käppapidi juba kodu otsima. Enne Kassijaama hoiukodusse jõudmist kandis ta teist nime ja elas teistsugust elu. Elu, mis võimaldas elus püsida, aga ei midagi rohkemat. Stjopa elas Harjumaal ainult õuetingimustes, nii suvel kui talvel. Ilmselt on külma käes kannatanud tema veidi rullis kõrvaotsad. Ta leidis pererahva, kellelt süüa küsida. Vahel pidi toidu pärast küll teiste kassidega kaklema, aga selline see mitte-kellegi-kassi elu juba on. Kust ta sinna ilmus, ei ole teada, aga tõenäoline on, et ta on üks paljudest suveks võetud ja sügisel hüljatud kassidest. Tema vanuseks võib pakkuda umbes viie aasta ringis.

Stjopa, kes on armas nagu jääkarupoeg, hindab paitamist ja on alandlikult tänulik iga tähelepanuhetke eest, aina rulludes ja keerates ette kord ühe, siis teise külje. Teeb oma suure kasvu kohta naljakat piiksuvat häält – tervituspiiks on ühel kõrgusel, sööginurumise jaoks teisel ja tableti eest põgenemisel on oma meloodia.

Hea isuga Stjopa on iseloomult rahulik ja oskab väga hästi nautida sooja tuba, täis kõhtu ja inimese hoolt.

Stjopa on kastreeritud ja kiibistatud, saab veel mõned raviprotseduurid, siis peagi ka vaktsineeritud ja on seejärel juba valmis koju minema.

Info@kassijaam.eu

Vareenik

Vareenik jõudis meieni Narvast. Sealsed tublid kassipäästjad palusid meil tänaval seiklevat emast triibikut aidata ja nii läks kass Narvast saabudes pärast lühikest vahepeatust Kassijaamas kliinikusse steriliseerimisele. Seal aga selgus, et tegemist on hoopis kastreeritud kassipoisiga. Mis tema koduga on juhtunud, ei ole teada, aga meie proovime leida uue, kes teda enam ei hülgaks. Vareenik on väikest kasvu ja armsa olemisega kiisu ning pole imestada, et teda tüdrukkassiks peeti. Sünniaeg on tal ilmselt 2015 aasta paiku.
Vareenik on hästi leplik ja leebe. Uude olukorda sattununa imestas küll kõvahäälselt, kuhu ta sattunud on, aga üha enam harjudes asendusid näu-seeriad nurruga. Nurr tuleb paitamise peale. Siis muutub mureliku näoga kössitav kass varbasirutajaks rullujaks-kurrujaks. Ilmselt ta mäletab, et inimene, see oli kunagi midagi head…
Vareenik on kastreeritud, vaktsineeritud ja kiibistatud.

Info@kassijaam.eu

Üks kass Mõisamaalt

Üks kolmest noorest kassist Märjamaa lähedalt Mõisamaalt. Kõik on pelglikud, aga natuke juba lubavad end puudutada ka.

8-kuune, arvatavasti emane. Natuke pelglik, aga söögi ajal lubab ennast paitada.

Mustavalgekirju kassi õde. Õest veidi arglikum.

Teiste kahe õde aasta varasemast pesakonnast, seega praegu umbes pooleteise aastane. Kõige julgem ja jutukam.

Henne vajab toetust

Henne hoiukodust sai kodu

Palume teie abi Henne raviarvete maksmisel.
Hennel, kellel on diagnoositud epilepsia spetsiifiline vorm- limbiline epilepsia, algasid uuesti krambihood. See on täiesti ootamatu, sest üle aasta ei ole haigus endast märku andnud ja alles hiljuti jagasime selle kohta rõõmsat teavet ka lugejatele oma FB seinal. Krambid hakkasid korduma ööpäeva jooksul umbes iga tunni aja… tagant. Viisime Henne kiiresti kliinikusse, kus ta veetis oma raviarsti silma all terve päeva, saades ravimit suuremates kogustes.
Kuna krambid jätkusid siiski ka üle nädalavahetuse, siis kliiniku soovitusel lasime Hennele teha MRT ehk tomograafilise uuringu, et olla kindel, et Henne aju ei ole sagedaste krampide tõttu kahjustada saanud ja leida tõhusad ravimeetodid. Kuna nädala alguses oligi kohe üks vaba aeg, sõitis Henne koos oma arstiga tomograafiuuringutele.
Hennele määrati uus ravim ja tema hoiukodu annab seda kolm korda päevas.
Praegu on krambihood lakanud ja loodame, et Henne ei pea enam kannatama.
Henne põhjalikud uuringud läksid kokku maksma 630 eurot. Täname ette kõiki, kellel on võimalik meid arve maksmisel toetada. Ka väikesest summast on suur abi.

IBAN: EE922200221056771719
MTÜ Kelmiküla Kassijaam
Selgitusse palume märkida Henne

……….

07.02.2017 seisuga on meil juba 340 euro võrra kergem arvet maksta! Suur-suur tänu kõigile annetajatele!

Bella

Bella vajab kodu!
Bella lugu on nii tavaline – ühel päeval ta lihtsalt ilmus kuskilt Muuga majade vahele. Koduta, söögita, hoolitsuseta. Selle eest aga oli tal kuhjaga õnne, sest teda märgati. Neil headel inimestel ei olnud ükskõik, kass viidi loomakliinikusse ja enda väiksesse koju, kus ees juba kaks kassi. Kordagi ei tekkinud mõtlemist, miks me ei saa aidata, vaid hoopis – kuidas seda paremini teha. Nii jõudis mure Bella pärast ka meieni.
See must nurrik on inimese südame oma armsa oleku ja hea iseloomu tõttu täielikult vallutanud, aga teised kaks kassi on tema vastu sõjakad ja olukord tekitab kõigile stressi.
Vanust on tal parajalt vähe, kõige rohkem kolm aastat. Lähedust tahab ja oskab ise ka juurde küsida, kui parajasti väike paipaus peaks tekkima.

Kontakt: info@kassijaam.eu

Jakob

Novembri keskel jõudis Kassijaamani teade hirmunud kassipojast kesklinna maa-aluses garaažis autode vahel. Sellele lihtsalt tuli reageerida ja juba mõni tund hiljem oli väike hallikasvalge mütakas lõksuga kinni püütud ja siis juba soojas toas. Nälg oli suur ja hirm veel suurem.
Kinni püütud poisiklutt püüdis plõksides ja rünnates end kaitsta, aga juba esimene süllevõtmine rahustas ta täielikult. Teisel päeval tuli nurr, siis tuli käppadega sõtkumine ja pea-vastu-põske. Nii on jäänudki. Jakob kardab endiselt kõike seda, mis pole tuttav, aga kas tema jumaldab oma hoiuinimest rohkem või vastupidi, seda ei ole võimalik mõõta.
Raske on uskuda, et sellise iseloomuga kassipoja ema on tänavakass. Veel raskem on mõelda, et ta sattus tänavale inimese tahtel…
Liivakasti kasutamise õppis ta selgeks ja kaalus võttis nädalaga kõvasti juurde. Mängib, aga ainult inimesega koos, vähemalt praegu on nii.
Osa kojuminekuks vajalikke protseduure on tehtud, osa veel tegemata.
Jakob soovib endale sama imelist kodu nagu ta isegi on.

Rohkem infot ja pilte leiab hoiukodu blogist
Kontakt: info@kassijaam.eu

Kribu

Oli kord üks kass. Ehkki ta elas linnas, lasid omanikud teda ka hoovi. Seal kohtusid kassiga inimesed Kassijaamast. Kuna kass püsis ilusti hoovis ja nägi välja toidetud ja terve, tervitasid jaamakorraldajad teda niisama möödaminnes ega sekkunud kassi ellu.
Kuni jõudis kätte käesoleva aasta sügis, kus kassi oli näha aina vähem ja ta ise oli üha kõhnem. Omanikke ei olnud üldse näha.
Ühel päeval hoovis kassi märgates võttis jaamakorraldaja ta sülle, sest kass oli juba nii kõhn j…a näljane, et teda õue jätta lihtsalt enam ei saanud.
Kohe viidi kass kliinikusse, saadi teada, et ta kaalub vaid 2,5 kilo ja põeb herpesviirust. Kassist sai ootamatult Kassijaama elanik, ta sai antibiootikumiravi ja korralikult süüa. Esimesel õhtul keeras kass lihtsalt tänulikult magama. Järgmine päev juba pesi end ja hakkas huvi tundma, kuhu ta sattunud on.
Nüüdseks on kass käinud kliinikus kuu aja jooksul ilmselt rohkem kui kogu oma senise elu jooksul. Haiged on neerud, hambad, maks. Krõbisema ja lurisema panev herpes tuleb aina tagasi, sest vana kassi immuunsus on nõrk ja viimaste kuude vintsutused on oma jälje jätnud.
Aga kass Kribu võtab kaalus juurde, on aktiivne mängija, sõbralik ja igati armas. Ta ei kavatsegi veel alla anda.
Kui palju elupäevi talle on jäänud, on raske öelda. Lemmiktegevus on Kribul söömine, ta tervitab hommikuti veidi käriseva häälega ning sööb kanafilee ja konservi kiiresti ära.
Kribule on raske leida kodu, kuna ta on vana, haige, vajab aeg-ajalt kliinikusse viimist ja kodus igapäevast neeruravimit konservi sisse. Ka toidud on erilised, kliinikust.
Aga mis siis. Me ikkagi postitame Kribu loo.
Kui leidub keegi, kes tahaks Kribuga veeta tema viimased kuud ja aastad, siis kirjutada võib: info@kassijaam.eu