Author Archives: Jaamakorraldaja

Miuke

Miuke leidis kodu, kuid jõudis Kassijaama tagasi

Vaadake, miuke äge jaamakass meil on!
Miuke on meie kõige uuem ja kõige noorem koduotsija. Tema sünniaeg on maikuus 2017.
Loodus andis ta kasukale erilise mustri ja värvi. Meie reklaamime seda kolmevärvilisena, aga eks neid pooltoone on seal enamgi. Kasukas on käe all mõnusalt pehme ja Miuke lubab seda heal meelel silitada. Miukel (või siis Miukesel) natuke vedas ka enne meie juurde jõudmist. Tema ema elas ühe pensionärist onu kodu juures, nii et näljas ei pidanud olema, aga päris kodu ka nagu polnud. Ühe hea inimese kaudu jõudis palve seda kassiperet aidata meieni ja nüüd ongi Miuke Kassijaamas.
Ta on juba steriliseeritud, saanud esmase vaktsiini ja kiibi. Tema ema ja õde on samuti nüüdseks steriliseeritud, et onu kodukanti kassikoloonia tekkimisest säästa. Ka Miukse õde Niuke on järjekorranumbri võtnud, et Kassijaama kolida, kui meil selleks võimalus tekib.
Kuna inimene polnud Miuksele päris võõras, siis saab teda üsna sõbralikuks kassitüdrukuks kutsuda. Paikäe eest ära ei lähe, hakkab nurruma ka, aga natuke ehmu nägu tuleb ikka veel ette. Teiste kasside vastu pole tal midagi, ükskord leidsime ta näiteks Pantriku kaisust. Mis on tema lemmikmängud, me veel ei tea, aga kindlasti seda peagi näeme. Veel toredam oleks, kui ta saaks mängutuurid üles võtta päris oma kodus.
Ehk siis – noor, sõbralik ja ilus Miuke otsib kodu!
Kontakt: info@kassijaam.eu

Snurran

Snurran saabus Kassijaama veebruari alguses 2018
Ta on kass, kes elas pikka aega ühe Harjumaa aiandusühistu maadel ja kelle elus mängisid tähtsat rolli postkastid. Sest alati, kui inimesed tulid sinna postkastide juurde, oli tema kohal ja küsis süüa. Kui välja näha nagu kõige õnnetum väike luriseja, siis võib juhtuda, et südamega inimesed ei suuda teda sinna jätta.
Kassijaama saabudes oli tal äge nohu, lõputu isu, janu, pruunid vurrud, sagris kasukas ja kehvad hambad. Kaalu kõigest 2,6 kg.
Tervisemuresid on tema kõhnas kehas veel ja valmis kodukassiks saamine võib kesta kaua.
Snurran on isane, kastreeritud. Ei ole enam noor, ilmselt ka mitte vana. Tahab väga-väga paitamist ja tähelepanu.

Septembris 2018 saime Snurrani tervise kohta rohkem teada.

Ta käis kompuutertomograafia uuringul Loomade Kiirabi Kliinikus.
Saime teada, et tema rasket, lurisevat hingamist ei põhjusta ükski kasvaja, vaid tal on krooniline nohu. Ilmselt on selle põhjuseks tema minevikus põetud pikaajalised põletikud.
Snurranile tehti samas kliinikus ka põhjalik ninaloputus narkoosi all ja pärast ravi on tal parem.
Nohu võib tulla arsti sõnul Snurranile tulevikus korduvalt tagasi.
Muidugi loodame me, et kuskil on kodu, kes on valmis võtma ka selle teadaoleva tervisemurega Snurrani oma pereliikmeks.
Meie arvates on päris võimatu, et Snurr kellelegi ei meeldiks. Huvitaval kombel meeldib ta ka kõigile jaamakassidele, kes lubavad tal alati oma kõrvale nihkuda või samast kausist süüa.
Otsime inimest, kellele Snurran meeldiks kõigist kõige rohkem või kes tahaks teadlikult aidata just sellist looma, kellele ei ole väga lihtne kodu leida.

: siin juba natuke kosunud

: täitsa palju kosunud

: täitsa palju kosunud

Kontakt; info@kassijaam.eu

Turbo vajab kassivaba hoiukodu!

Turbo on leidnud kodu

Meie armas kassitüdruk Turbo on stressis. Ilmselt sellepärast, et jälle uued kassid on meie väikeses toas ja Turbole see ei meeldi.
Stressis Turbol tekib põiepõletik, ta hakkab sagedasti pissima või niisama liivakastis istuma. Analüüs näitab kristalle, talle on vaja anda ravitoitu ja seda pikemat aega.
Kassijaamas tähendab see, et Turbo veedab ööd puuris ja päeval on kõik teised kassid ilma toiduta. Oleme nii korraldanud juba eelmise aasta augustis ja novembris ning oleme taas sunnitud seda tegema.
Teame, et selliselt lõputult jätkata ei ole kellelegi hea. Arvame, et lahendus Turbole on eraldi elamine ja spetsiaalse toetava ravitoidu andmine, mida on üksiku kassiga kergem teha.
Jaamakorraldajate kodud ja sõprade kodud on kasse täis ning kahjuks meil ei ole Turbole praegu hoiukodu kuskilt leida.
Kui saaksid toredat ja sõbralikku Turbot enda juures hoida, kuni ta leiab päriskodu, võta palun ühendust.
Meie poolt oleks kogu kassipidamisvarustus ja tugi hoiukodule.

info@kassijaam.eu

Ottorein

Ottorein leidis kodu!

Pärast Krämpsu kojuminekut oli jaamakasside seltskonnas jäänud täitmata üks Pikakarvalise Pilgupüüdja koht.
Mõtlesime juba hakata konkurssi üles panema või lausa otsepakkumisi tegema, kui meile sügisel postitati abi vajava kassi elulookirjeldus. Hiiumaal oli ühe poe lähedusse end sisse seadnud hulkurkass, kelle omanikku leida ei õnnestunud.
Aega läks, kass ei kolinud oma toitjate juurest kuhugi ja meil tekkis lõpuks jaanuaris 2018 võimalus ta vastu võtta.
Uus poiss sättis end Kassijaamas kõigepealt puuri elama ja nüüd oleme teda tasapisi tundma õppinud. Nime andsime ka – Ottorein.
Praeguseks teame, et ta on umbes paariaastane,
Talle meeldib tähelepanu paide ja sügamiste kujul – hakkab rõõmsalt nihelema.
Talle maitsevad krõbinad rohkem kui pehme toit, kuigi ega me kõiki hõrgutisi pole veel ette kandnud.
Oskab nurruda, ka loomaarsti juures ülekuulamisel.
Selline sõbralik ja leplik tore karvik on ta. Tulevane kodu peaks arvestama sagedase kammimisega, et tema kasukas püsiks kaunis.
Ottorein on saanud vaktsiinid, kiibi ja on kastreeritud.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Loviise

Loviise on broneeritud

Loviise on pärit Järva-Jaani kandist, ühest puukuurist, kuhu ta koos poegadega ilmus, kuid juba varem hulkurkassina teada oli. Kassijaama hoole alla jõudis Loviise novembris 2017. Tema pojad on ühe hea inimese hoole all.

Loviise on sündinud 2013 aasta paiku, steriliseeritud, kiibistatud ja saanud esmase vaktsiini Otsib kodu, kellele meeldivad väga armsad ja hea iseloomuga triibikkassid.

Kontakt: info@kassijaam.eu

Krussu

Krussu jäi haigusele alla septembris 2021

Krussu kohta tahaks öelda, et ta on maailma kõige armsam kass. Maailma või mitte, aga võimatu on temaga tutvudes jääda ükskõikseks.

Krussu on umbes 10-aastane väike omapärane ilmeka näoga kiisu. Tal on lühikesed jalad, mis vedruna hüpitavad tema ümarat pisikest keret soovitud kõrgustesse. Tal on krussis otsaga saba ja kui ta mööda tuba ringi vudib, võib silmi kissitades arvata, et heas toitumuses kährik on elamisse sattunud.
Krussu tahab väga inimese tähelepanu. Piuksudes hakkab ta oma inimese järel käima ja pai küsima. Hea meelega nuusutaks ta terve silmnäo iga natukese aja tagant üle ja teeks peamüksu. Alguse ajad elab ta üle kappi või teki alla peitudes, aga harjudes saab temast heas mõttes suhtesõltlane. Vaatamata kogunenud aastatele on temas palju mängulusti.
Tema tulevase kodu inimene võiks olla üsna kodune, muidu Krussu üksi kurvastab. Väikeste laste tähelepanu asemel eelistaks ta aga hoopis teisi kasse, kuid garantiid, kas tema just teistele sobib, me muidugi anda ei saa.
Krussu on vaktsineeritud, kiibistatud ja steriliseeritud.
Krussu, kelle minevikus on nii tänava- kui kodukassi elu, otsib Kassijaama hoiukodus elades omale ideaalset kodu.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Mikk

Talupoeg Mikk tahaks linnavurleks hakata!

Mikk on püütud ühe vana talumaja lakapealsest ja ootab nüüd ajutises hoiukodus, et elu talle täiesti uue lehekülje keeraks. Heina sees hullamine on tore küll, aga kui nälg näpistab ja külmad ööd kiusavad, siis kõlavad diivan, konserv ja pai nagu muinasjutt.
Mikk protesteeris esialgu paide ja puudutuste vastu, aga nüüd on temast saanud tõeline nurrumasin. Ta on leebe ja vaatab üksisilmi teda sülle võtnud inimest.
Mikk on sündinud juunis 2017, saanud parasiiditõrje ja esmase vaktsiini.
Kontakt: info@kassijaam.eu

Miina

Miina elas koos oma ema ja õdede-vendadega ühes talukohas, kus seal nädalalõppe veetev loomasõber neid märkas ja Kassijaamalt abi palus.

Väike Miina läks esimesena lakapealsele pandud püüdmispuuri ja leidis kiiresti omale kodu

Leila kõne

Tere! Olen Leila. Peatusin hetkeks, et pidada üks kõne.

Sain oma nime šašlõkikibaari järgi Põhja-Tallinnas. Minu hoiuinimene püüdis kavalat atribuutikat kasutades mind sealt hoovist koos vennaga kinni juba ammu, kui olime alles väikesed pojad. Vend sai nimeks Lembit ja kolis üsna ruttu kuskile ära. Räägitakse, et koju. Ma oleksin ka tahtnud, aga mind ei ole tahetud. Kordagi kositud, kunagi küsitud. Siiamaani, kaks aastat. Miks?
Minu hoiuinimene ütleb, et häid kodusid on palju vähem kui kodu vajavaid kasse. Ta ütleb ka, et inimestele meeldivad kassid, kes tahavad seltsi, oskavad nurruda ja lubavad endale pai teha. Inimestele meeldivat millegipärast ka värvid, mis ei ole valge ja must. Ja pikem karv meeldib rohkem kui lühem.
Mul ei ole midagi sellist pakkuda. Ma olen tavaline ebatavaline kass. Ma otsustasin juba väikese kassina, et ma ei taha nurruda. Ma ei taha pai.
Inimene võib minuga koos elada, sest ta annab süüa, parematel päevadel sinki. Siis ma võin olla temast vurrude kaugusel. Kui ta mind üle kavaldab ja sülle krabab, siis mul saab küüsi lõigata ja ussirohutabletti saab ka anda. See on küll viimane piir, mida ma talun. Parem, kui mind rahule jätakse.
Voodis olen ma broneerinud ühe kindla koha, kus ma magan niikaua, kuni ta mulle otsa vaatab. Siis ma lähen ära. Tavaliselt laseb ta mul olla ja oma asju ajada, ainult öösiti tahab ta millegipärast just minu kohal magada.
Minuga koos elab veel palju kasse. Kahte ma armastan, ühte ma ei salli, ülejäänud on täitsa toredad, ainult jõmpsikaid peab vahel korrale kutsuma.
Mida ma veel armastan. Singist juba rääisin. Rõdul linde vaadata tundide kaupa (kõk on turvaline, ärge muretsege) ja selja peal käpad lae poole magada, kui ma arvan, et keegi ei näe. Sooja armastan ka, juba ootan, et ahju hakatakse kütma.
Hoiuinimene ütleb, et ma olen ilus, väga armas ja et mul on naerune nägu, kuigi kõnet ma pean täiesti tõsiselt.
Tõsiselt küsin, kas ma võiksin kellelegi meeldida just sellisena nagu ma olen? Ma ootan niikaua kui vaja.
Minule võib kirjutada siia: info@kassijaam.eu

Üks minu põõnamise asenditest:

Mirjam, Murjam ja Mäuram ehk kastikiisud

Kõik on leidnud kodud

Ühel pühapäeval juulikuus 2017 oli Kassijaama ukse taha toodud “kingitus” – kast, kus kolm pisikest nõrka, kõhna ja veetustunud kassipoega, vaevu kolmenädalased. Tegu ei saanud enam olematuks pöörata, kõige väiksemad jaamakassid vajasid kohe abi. Oli aja leida koht ja algas igapäevane loomakliinikus käimine, et neid vedelikuraviga toetada, kaaluda ja kosumist jälgida. Hoiukodu pidi muu elu jätma sinnapaika ja hakkama kassipoegi ööpäevaringselt mõnetunniste vahedega toitma.

Mõni nädal hiljem olid kassitüdrukud juba palju tugevamad ja tublimad, Oskasid ise süüa, maadelda, mürada ja olla lõpmata armsad.

Mirjam oli teistest väiksem ja nõrgem, aga ta kasvas omas tempos ja on väga tubli väike plika. Armastab inimese lähedust ja kaisus magamist, eriti nina vastu nina müksata ja nurruda.

Mäuram oli kolmiku kõige isepäisem. Kasvades sai aga temast samasugune inimese kõige suurem sõber nagu õde Mirjamistki. Kui saaks aga kaissu ja lähedale. Mäuran oskab võtta naljakaid asendeid ja olla armsalt kohmetu, ise lakkamatult nurrudes.

Murjam (uues kodus) oli algusest peale olnud teistest hakkajam ja suurem. Tema oli ikka esimene söömas ja müramas ja inimesel ukse peal vastas piiksudes ja rõõmustades. Süles nurrumine oli täiesti käpas.

Mirjam ja Mäuram on saanud esmase ja korduvvaktsiini, parasiiditõrje, kiibi ja passi.

Kastikiisude käpakäigust saab lugeda ja rohkem pilte vaadata hoiukodu blogist

Oleme Kassijaamas väga tänulikud kõikidele annetajatele, kes kastikiisusid toetanud on. Kliinikus käimised, toidud, lisandid ja protseduurid kolmele mitteplaneeritud pojakesele on kulukad ja kõik toetused on meile suureks abiks.