Kas panete tähele, et olen veidi mureliku moega. Vastab tõele. Minu mure ei ole kuigi originaalne – minu kodu ei leia mind üles.

Mina olen juba ammu siin, Kelmiküla Kassijaama väikeses toas ja olen kohtunud paljude toredate inimestega. Kõige rohkem olen kohtunud sõnaga “aga”.

Ma võtaksin sind küll:

aga sa võiksid olla natuke noorem

aga sa võiksid olla parema tervisega

aga mul on juba teine kass

aga äkki ma ei suuda sinu eest hästi hoolitseda

aga kindlasti on mõni teine kodu sulle parem.

Ja kõigil neil on õigus, sest kõigil on õigus ja kohustuski teha tähtsaid otsuseid nagu kassi võtmine niimoodi, et kõik on läbi mõeldud.

Ma tõesti ei ole enam noor. Ma isegi ei mäleta millal ma sündisin, võibolla 9-10 aastat tagasi.

Minu tervisekaart, kus kirjas kõik protseduurid on mitu kilomeetrit pikk (inimesed muidugi liialdavad ka vahel).

Ma pigem eelistaksin olla üksik kass, kuigi ma saan siinses seltskonnas hästi hakkama.

Aga! Ma olen nii tore ja sõbralik ja naljakas.

Ma võin käpaga maha ajada su prillid ja portselani. Ma võin ronida igale poole, kus pakutakse konservi. Ma tulen sulle uksele vastu, teen naljakaid häälitsusi ja luban ennast paitada alati, kui sina tahad mind paitada.

Ma olen praegu terve ja ei kavatse haigeks jääda. Kui jäängi, siis see pole minu süü. Kõik inimesed ju tahavad hoolitseda ka oma haige sõbra eest, on ju nii?

Ma kavatsen elada veel kaua, miks mitte sama palju, kui ma juba elanud olen.

Need inimesed, kes minu eest siin hoolitsevad, on valmis tutvustama nii mind kui minu tervisekaarti. Palun anna mulle võimalus.

Kontakt: info@kassijaam.eu