Kui me tahaksime teha kuiva pressiteate, kõlaks see nii: “Kelmiküla Kassijaam on otsustanud lõpetada aktiivse tegevuse. Jätkatakse praegustele hoolealustele kodude otsimisega, kuid uusi kasse enam juurde ei võeta.“

Nende sõnade taga on muidugi meie emotsioonid – on kurbust, on südamevalu. Ei ole lihtne loobuda aitamisest.

Kelmiküla Kassijaama lõime jaanuaris 2013, kuid jaamakorraldajad on tegelenud tänavakassidega juba aastaid varem. See on väga pikk aeg olla loomade aitamise maailmas, südamega. Meie elud on praegu palju erinevad, kui kõik need aastad tagasi. Olles enda vastu ausad, tunnistame, et jaksame umbes poole vähem. Õhinat, tuhinat ja vaba aegagi on vähem.

Oleme proovinud leida uusi tulevasi jaamakorraldajaid, kellega krõbinad ühte kappi panna ja teatepulk ajapikku üle anda, kuid meile usaldusväärsed loomasõbrad, kellega rääkinud oleme, tunnevad umbes sama – selliseks tööks vajalikku jaksu enam ei ole.

Selguse mõtte soovime välja tuua, et kuigi on tore, kui keegi pakub end appi koristama või kasse paitama, see meie olukorda ei muuda.

Jaamakassid on meile väga kallid ja loodame igaühele neist leida parima kodu. Otsingute aeg kipub vahel olema pikk ja sellepärast ei saagi me oma väikese toa ust kohe sulgeda, vaid toimetame seal samamoodi edasi.

Siiski peame edaspidi kurbusega, kuid otsusekindlalt ütlema ära kõigile uutele abipalvetele. Ei saa küll välistada, et julgeme kodusid oodates mõnele lühiajalisemale projektile õla alla panna. Nõu ja jõuga proovime aidata nagunii.

Mõistame, kui meie püsiannetajad soovivad oma panuse suunata mõnele teisele aktiivselt tegutsevale organisatsioonile. Meil jäävad ära uute kassidega seotud kulutused. Praegustel jaamakassidel on aga samuti mitmeid tervisemuresid ja soovime neile jätkuvalt võimaldada vajalikku arstiabi: uuringuid, protseduure, ravimeid. Näiteks Naina hambaprotseduurid ja pikem ravi kliinikus tõi meile üle 400-eurose arve, mille saame oma toetajate abiga mureta tasuda.

Kui Kelmiküla Kassijaam on jõudnud verstapostini, kui meil enam väljaminekuid ei tohiks tulla, pärandame oma võimalikud varad nii pangakontol kui kassitoas edasi mõnele teisele MTÜ-le. Nii et ükski annetus, mis on mõeldud tänavakasside aitamiseks, kindlasti meie kontolt kaotsi ei lähe.

See on küll üks tõsine lugu, aga mitte päris hüvastijätukiri. Me ei kao veel pildilt ja loodame, et teiegi jääte meie sõpradeks. Kuni viimase koduleidjani. Oleme väga-väga tänulikud senise ja tulevase toetuse eest