Sir Thomas on endine Mustamäe tänavakõuts, sündinud umbes 2016. Alates 2020 aasta juulist elab ta Kassijaama hoiukodus, olles saavutanud tiitli “kõige erilisem hoiukass.”
Thomas on muidugi kass nagu kass ikka, aga tal on rodu veidrusi ja diagnoose.
Küsimus, mille üle tema hoiuinimene aeg-ajalt mõtiskleb: kas talle kunagi leidub koht tiitliga “kõige erilisem kodu.”
Thomasega koos elades peab arvestama, et tema idiopaatilise epilepsia diagnoos eeldab krampide ära hoidmiseks kaks korda päevas ravimi andmist. Thomase jaoks tähendab see hoopis seda, et vähemalt kaks korda päevas saab konservi. Pool minutit kulub konservi ja tableti kokku mätsimisele ja pool sekundit, kui see on alla limpsatud.
Rohkem aega kulub sir Thomase lõbustamiseks, sest hoiukodu ülejäänud kassidest (keda kõiki ta armastab, isegi seda, kes teda mitte) jääb müramiseks väheks. Sellpärast ostab hoiuinimene regulaarselt uusi põnevaid mänguasju ja lisab ühised mängimised lasertäpiga sprindiseanssidele. Thomasele tegelikult piisab inimese laiskadel päevadel ka laokile jäänud puidugraanulist või laualt virutatud viinamarjast, et mõned kiiremad ringid teha.
Tänutäheks meelelahutamisele lubab see loom ennast (ainult söögi ajal) igatepidi nässerdada, kammidagi ning unesegaselt võib ka kõhtu sügada või küüsi lõigata.
Vastastikusel kokkuleppel ongi elu Thomasega selline, et kaisutamiseks on teised kassid, aga tema ülesanne on iga päev erinevaid emotsioone pakkuda.
Hea fantaasiaga inimene ütleks tema kühmus selga, enesekindlat kõnnakut ja ülbet pilku jälgides, et tegu on kassiks maskeerunud maffiapealikuga.
Ka Thomase liikumisviis on kõike muud kui kassilik. Kui ta kuskilt alla hüppab, siis ei ole tal jalas vildist sussid nagu teistel kassidel, vaid kuulda on põntsadi-põnts. Joostes on kuulda tümpsadi-tümps. Korrusmajas peab ilmselt arvestama alumiste naabrite kaebustega. Tahaks teada küll, miks ta selline päntajalg on, aga kas keegi sellist mütaki-mütaki-kassi just oma doktoritöö objektiks võtab, on kahtlane.
Kuigi pehmed ei ole ka elamused, mida ta pakub hoiuinimesele magusal uneajal, püüdes osavalt kinni pahaaimamatult magavad inimjalad. Katkestamatu ööuni on tema meelest ülehinnatud, aga õnneks on need episoodid enamasti korrelatsioonis Thomasele õhtusel ajal pööratud tähelepanuga. Sõltuvad siiski ka sellest, kas täna öösel meenutasid varbad talle varblasi.
Thomasel on lisaks epilepsiale diagnoositud IBD (põletikuline sooltehaigus), mis praegu muret ei tee ja arvatavasti on tal eriarsti hinnangul ka hüperesteesia sündroom – Thomasel esineb vahel ootamatuid pöörlemisi, kui ta justkui oma saba taga ajab.
Ei ole ju midagi ületamatut? Vähemalt ühe erilise kodu jaoks ei tohiks olla, mõtlevad sir Thomas ja tema hoiuinimene lootusrikkalt.
info@kassijaam.eu
