Mina olen Kassiir ja mind ei ole teile veel tutvustatud. Olen Milo, Smaugi ja Barbarissi õde, Borissi tütar. Mind võib kutsuda ka Kassiir Borissovnaks. Ssss-idele reageerin ma hästi.

Sündisin Mustamäel ja olin peaaegu kogu aeg kahe maja vahel praos peidus. Mu päästjad teadsid, et olen olemas, aga välja tulin ainult mõnel korral ja hästi korraks. Ühel päeval läks emme koos mu õdedega teise kohta peitu ja ma jäin täitsa üksi. Üks rott elas ka minuga samas praos ja sõi mulle pandud toidu tihti ära. Kõht läks mul lõpuks täitsa tühjaks ja siis ma lasin ennast ikka kinni püüda. See oli väga hirmus ja ma rabelesin lõksus niimoodi, et mu alalõua huul ja nahk tulid alalõualuu küljest natuke lahti. Mind viidi arsti juurde ja seal selgus, et mul on kopsupõletik ja herpesviirus ka.

Minu haava õmmeldi ja pidin kandma kraed, aga ega väikese kiisu huul pole mingi padjapüür, et nii jääbki. Lõpuks haav paranes ära, aga mitte päris endiseks. Ega seda tegelikult ei märkagi ja ma arvan, et olen ilus tüdruk ikka.

Kuigi ma olen oma õdedest kõige niruma tervisega, hakkasin ma juba arsti juures nurruma ja süles meeldib mulle ka väga olla. Õed on tõrksamad, emme õpetas neid. Kuulsin, et kodu leidnud vend on ka täitsa sõber. Ma ei ole veel päris terve, aga ma olen tore ja armas ja tahan lõpuks ikkagi päris koju saada.

Ah et miks mul selline nimi on? Minu hoiuinimene arvas, et see on ühele kassile täitsa sobilik nimi ja minuga seoses olevat palju arvetega majandamist ka. Eks ma võin võtta selle enda peale tõesti. Näiteks tšekkidega mängida, klaviatuuril klõbistada ja oma käpajälje võin dokumentidele ka panna.

Olen sündinud mai lõpus 2020,

Suur tänu Univeti ja PetCity Rannamõisa loomakliinikute arstidele ning abilistele, kes minu eest on hoolitsenud! Aitäh Erlele, kes aitas mind arsti juurde ja mulle kaasa elab.