Kassitüdruk Siesta annab teada, et kolis oma õe Fiesta juurest ära, täiesti eraldi hoiukodusse. Seal elavad uued hoiuinimesed, kes teenivad oma lemmikloomade jaoks raha kodus töötades ja saavad arglikule Siestale niimoodi palju seltsi pakkuda.
Seltsi Siestale pakuvad ka vöötorav, akvaariumikalad ja briti lühikarvalist tõugu kass-sõber.
Siesta teavitab, et talle hoiukodus väga meeldib, kuigi need uued inimesed on endiselt natuke hirmsad. Natuke vähem võib karta öösiti, siis on paras aeg mängida ka.
Umbes seitsmekuune Siesta ongi üks väga mängulustlik ja uudishimulik tegelane. Ja kuigi hoiukodus on vahva, tahaks ka väikeste armsate kõrvatuttidega Siesta leida sellist kohta, kuhu päriseks kolida. Kõik protseduurid kojuminekuks on tehtud.
Kontakt: info@kassijaam.eu
Monthly Archives: February 2020
Alberti lugu
Albert läks üle vikerkaare, sinna kus ei ole valu…
Igal kassil on oma lugu. Meie teame nüüd Alberti oma.
Albert on vähemalt 10 aastat vana. Tema elukoht oli Laulasmaal, ilmselt kunagi oli tal seal ka kodu.
Valge kass sai sealsetele elanikele tuttavaks, kuna ta oli kogu aeg olemas. Kõik ilmselt mõtlesid, et ju ta kellegi oma on. Või ei mõelnud midagi – lihtsalt kass ju… Süüa ta sai ning kuidagi on ta vastu pidanud kõik talved.
Albert oli kogu aeg olemas, aga ühel päeval nägi tema kõrv kohutav välja – mustjas ja justkui rebenenud.
Oli viimane aeg talle abi otsida. Nii kuulsime meie Albertist. Pärast kümmet aastat kuidagi hakkama saamist muutus valge kassi jaoks kõik. Me ei teadnud veel, mis saab Albertist pärast kinnipüüdmist edasi, aga samal ajal, kui selle üle muretsesime, tuli meile ootamatu hoiukodupakkumine. Parim, mis juhtuda sai.
Püüdmisajal nimetu, lihtsalt “valge kass” läks omaenese õnneks lõksu ja kolis kohe samal päeval loomakliinikusse. Sinna jäi ta 17-ks päevaks, sest Albert oli väga haige. Kõrv oli vaid ainus, mis välja paistis.
Tema kõrv amputeeriti. Tehti ka kastreerimine. Eemaldati nahaalune kuul. Pügati koledaks muutunud kasukas. Hambad on halvas olukorras. Herpes. Ta on loomulikult FIV positiivne, millega saab vähemalt osaliselt seletada aeglast paranemisprotsessi.
Valge kass sai nimeks Albert ja arglikust loomast koorus vaikselt välja nurru- ja pailoom. Selline, kes tahtis kliinikupuuris elades väga pai, aga vahel igaks juhuks näksata ka. Pasteedi nimel lubas ta endaga aga kõik protseduurid ära teha.
Nädal tagasi lubati Albert kliinikust välja. Kui enne oli tal vaid õnn kuidagi elus püsida, siis praegu on tal vedanud parima võimaliku hoiukoduga. Albert elab nüüd veterinaariatudengi juures, kes oskab jälgida tema käitumist, iga hingamist, valuaistingut. Abi on kogu aeg lähedal ja meie oleme selle eest hirmus tänulikud, nii nagu ka kogu eelneva aja eest Vilde tee loomakliinikule.
Kassijaamas puuris oleks Albertil olnud raske. Hoiukodus aga oskab ta olla maailma kõige tänulikum ja armsam loom. Ta on igal võimalusel süles, kaisus, teki all, padja peal. Kõik 10 aasta saamata jäänud paid tuleb nüüd nurrudes vastu võtta, ei mingit näksamist enam. Albertil on lõpuks ometi soe ja järgmise kõhutäie pärast muretsema ei pea.
Tal on nüüd natukene parem olla. Ja kuigi kõrv võib vajada veel ühte operatsiooni, hambad ootavad oma järjekorda ja silmalaukeerd ka, siis kõige murelikumaks teeb meid asjaolu, et ta on vana ja valge. Ja et ninapeeglil on üks haavand, mis ei taha kuidagi paraneda. Mitu neist muredest võivad olla seotud lamerakulise kartsinoomi – kõige tihedamini vanadel valgetel kassidel esineva halvaloomulise kasvajaga. Praegu elame me teadmises, et võibolla oleme me hiljaks jäänud. Võtame päev korraga, vaatame mida näitab aeg ja mida ütleb loomaarst. Võib-olla ei postita me kunagi Alberti koduotsimise kuulutust.
Aga igal juhul on põhjust rõõmustada koos Albertiga selle üle, mis tal olemas on – kõik need pehmed padjad, voodi, sooja ahjumüüri ääres ja kaisus magamised, paiseansid, täis kõht ja natukenegi leevendust kõigele, mis haiget teeb.
On kurb mõelda, kui palju selliseid lugusid Eestis neljal käpal ringi kõnnib. Teame, kui keeruline on neid aidata.
Enamasti inimesed ei suuda tegeleda haigustest räsitud leidkassiga, maksta mitmesaja- kuni tuhandeeuroseid raviarveid ja majutada võõrast, teadmata iseloomu ja hädadega looma. Otsida ja leida head kodu. Aitäh kõigile, kes märkavad hädasolijat ja vähemalt proovivad abi leida.
Kahjuks ei suuda ka MTÜ-d kõiki päästa, niikaua kui Eestis loomapidamine on selline nagu ta on. Natuke parem ehk kui varem, aga ometi elab külades, linnades, metsades liiga palju alberteid, kelleni abi kunagi ei jõua…
Aitäh, armsad Kelmiküla Kassijaama sõbrad, et teie jätkuv toetus aitab meil aidata ühte õnnetut-õnnelikku valget kassi.
Unistuste kass Seesam
Seesam on leidnud kodu
Kassijaama on kolinud Suursilmaonu Seesam! Pika karva ja õrna olekuga Seesami kodu pidi temast loobuma. Vahel elu läheb nii. Poisskass Seesam on täiesti terve ja tubli ja meie otsime talle nüüd uut kodu.
Lisaks suurtele silmadele on Seesamil ka suur armastus inimese vastu. Silitades hakkab ta kohe nurruma ja keerab end selili, sõtkudes käppadega õhku.
Kõige rohkem meeldibki Sessule, kui me teda paitame ja temaga räägime. Kohe hakkab ta vastu puksima, seljal rulluma, vahel kätt õrnalt näksates ja käppadega haarates. Seesam naudib inimeste seltskonda, aga kassidega ta suhelda eriti ei taha.
Seesam on väga armsake, aga kõik jaamakassid nii ei arva ja natuke susisevad temaga kohtudes. Ta ise susiseb ka tervituseks vastu.
Seesami parim kodu on kassideta, inimesega, kel on aega ja tahtmist palju silitada ja kammida, hoida tema kasukas korras. Vastutasuks saab see inimene või pere ühe tõelise unistuste kassi.
Seesam on vaktsineeritud, kiibistatud ja kastreeritud. Tema vanus on kõige rohkem kolm aastat.
Kontakt: info@kassijaam.eu