Kirjutriibuline marmormustriline kassipoiss, keda teadsime ka nime järgi JÄNKU – on kolinud vahepeal eraldi hoiukodusse, õppinud tubaseid kombeid ning sülesolemise mõnu ning saanud endale ka uue nime – MIO.
MIO hommikud hakkavad kui kellavärk – täpselt on teada, mis kell inimene tuleb äratada, et hommikusöök ikka õigel ajal söödud saaks – selleks tuleb nurruda inimesele otse kõrva ning lakkuda tasakesi inimese nägu, vajadusel lisada ninaga hõõrumine ning käppadega kallistamine.
Hommikusöögijärgne tegevus on otse loomulikult trenn – soovitavalt innukalt ühest toa otsast teise joostes, takistusi ületades, või pikali lükates. Trenn kulub MIOle marjaks ära, sest kehavormid kipuvad tal olema vaatamata noorusele meeldivalt ümarad.
Vahepeal paus aknal – lindusid läbi klaasi jahtides. Energiat MIOl jätkub, järgneb trenni teine osa – mitmevõistlus – pallide tagaajamine, väiksemate mänguasjade õhkuloopimine, pappkastidesse ja kinkekottidesse pugemine – mille hoiuperenaine on kenasti Miole jooksurajale sättinud. MIO on meeskonnamängija – kui üksinda mängimine liiga igavaks läheb, võib vahelduse mõttes üritada kaasata deegusid, aga nood ei taha kunagi oma puurist lahkuda, ega Mio mängudes kaasa lüüa, teine lugu on inimesega – kui õige häälega kutsuda, siis inimene ikka tuleb aitab hiiri ja palle loopida.
Mängust väsinud veedab Mio suuremalt jaolt oma vaba aja inimese süles või vähemalt külje all – süles ja kaisus olemine on tema kõige lemmikum tegevus. Ta võib inimese kaisus magada rahulikult terve öö, jätta ootamatult oma mängutuuri ning pugeda nurrudes sülle, libiseda sujuvalt inimese külje alla, asetada pea üle käsivarre ning jääda sedasi tundideks tukkuma. Sülega võib ta asendada ka suurema osa trenniajast.
Õhtusööki aga sülega ei asenda, süüa MIOle meeldib, isegi väga – ja ta oskab kenasti häälekalt sellest märku anda, et aeg täita kaussi on käes. Lemmikuks liha ja konservid.
MIO on hoiukodus näidanud, et ta on väga sotsiaalne, harjub võõraste inimestega ning olukordadega kiiresti ning probleemideta. Ta on juba edukalt läbinud ka esimese laevareisi – Muhumaale ning tagasi. Ning korra teinud tutvust ka koeraga, esialgu eelistab aga Mio teistest liikidest pigem deegusid. Samuti on välja harjutatud mõned tänavapoisi pahad kombed – mängides armastas ta küüsi ja hambaid kasutada, kuid on õppinud nüüd juba pehmelt käpaga lööma ja hammaste näitamisel piisab vaid hoiatavast häälitsusest inimese poolt. Paha pärast ta seda ei tee, ilmselt ta lihtsalt ei ole varem muudmoodi osanud.
MIO on sündinud 2015 aasta suve hakul, ta on kastreeritud, vaktsineeritud ning saanud parasiiditõrje, ta hoiab kenasti puhtust – isegi väga kenasti – teinekord võib ta lausa 5 minutit järjest liivakastis kraapida, et ikka kõik saaks kenasti peidetud.