Enamasti magab Triinu oma eskimopesas. Me näeme, et ta on kodus, sest pesasügavuses paistab tume mütakas.

Aga Triinul on saladus. Talle meeldib üks jaamaülematest. Kui Triinu kuuleb tema tulekut, on Triinu juba rõõmsalt poolenisti pesast väljas.

Edasi nuusutab Triinu uudishimulikult vastava jaamaülema kätt ja teeb selle peale mõtliku, aga sõbraliku näo. Siis ta sööb täiesti avalikult, elegantselt ja üsna palju. Ta tõstab konservi küünega tükkhaaval suhu ja oleme mõelnud talle väikese kahvli ja noa muretseda.

Siis hüppab Triinu oma kapikeselt maha ja jookseb kuidagi madalalt veekausini. Tal on üsna lühikesed jalakesed ja jooks on pigem selline armas vudin.

Huvitav on see, et Herman, kellele kõik kassid on semud ja maadluskaaslased, omab Triinu suhtes respekti ja vaatab tema askeldusi eemalt.

Aga Triinu tegemised sisaldavad veel tugitooli hüppamist ja seal keerutamist ja hüppeid koha peal. Ta on ikka jube armas. Usalduse võitmisega läheb aega, aga see ei ole võimatu. Seni võib vaadata väikseid vudimisi ja keerukaid mängupoose ka pisut eemalt.