Triinu oli kunagi väike, nälginud, tuhmi karva ja õnnetu pilguga kassipiiga. Ta tuli sellistest oludest, kus oli küll soov kasse aidata, aga puudusid selleks võimalused, oskused ja vahendid. Kehv toitumine eelmises kodus ning pidev vitamiinipuudus viisid selleni, et tänaseks on Triinul kahjuks eemaldatud kõik hambad, alles jäänud vaid kaks vahvat valget kihva. Ümargune kehakuju annab aimu, et hammaste puudumise taha aga Triinul söömine ei jää, pehmet toitu on ta valmis kohe heameelega mekkima, ja kuivtoitu krõbistab ta vägagi hea meelega.

Keegi ei õpetanud Triinule ka seda, et kätt sirutav inimene tähendab pehmet paid, häid kavatsusi. Ajapikku on Triinust saanud ümmargune uudishimulikult ringi vudiv pallike. Kui uued olukorrad ja uued lõhnad on turvalisest kaugusest selgeks vaadeldud ja siis tuttavaks nuusutatud, meeldib Triinule asjalikult mööda tuba sehkendada. Ja kuna Triinu on väga mõnusas kassieas – sünniaasta 2010, siis tahab ta muidugi ka mängida, nt varre, mille otsas on suletutt, võtab ta hambusse ja veereb sellega kuhugi udjama.
Triinule pai tegemiseks tuleb läbida pikk koolitus, see ei ole niisama lihtne. Õppetundideks on käpaga vehkimised ja kiired pöörlemised, kui pai läheneb hoopis selja poolt. Aga Triinu reaktsioonid on armsad nagu tema veidi pahur näoilmegi ja aega õppida meil on.

Kassijaamas oldud aja jooksul on Triinust saanud kahtlemata kõige lõbusam kass, kes mängib ka üksinda, keerutades end selili tunnelis, jalakesed püsti. Ta ei karda enam omasid, ainult võõraste inimeste tulles läheb ajutiselt peitu ja siis ka mitte alati.