Jaamakorraldajad ei tea ühtegi inimest, kellele Herman ei meeldiks. Meile endale meeldib ta ka. Väga.  Mõnus halli plüüskarvaga mütakas, ilmeka näoga, hurmava sabajupiga. Ah, see saba on Hermani ilu ja valu. Mitte otseses mõttes valu, aga vot selle saba pärast ei leia muidu nii imeline kass kuidagi päriskodu. Mis iganes temaga  2011 aasta lõpus Tabasalu tänavatel juhtus, me ei tea, aga trauma, mis viis saba amputeerimiseni, vigastas ka põielihaseid (meditsiiniliselt on siin vahel muidugi terve rodu keerulisi skeeme ja termineid). See tähendab, et Herman jätab endast  aegajalt maha väikeseid pissiloigukesi. Vahel põrandale, vahel padjale,  on ka päris puhtaid päevi.  Liivakastis käib ta küll, täitsa andunult kaabib seal ja teab küll milleks see on, aga õnnetusi juhtub vahel ikka. Kassijaamas me koristame natuke rohkem, katame padjad katetega ja keegi ei kirtsuta nina, aga milline päriskodu teeks sama?

Meie Hermantsik-pontšik jumaldab pallikeste tagaajamist, ringi tuiskamist, suleridva õngitsemist ja kutsub kampa ka sõberkassid. Kui  mänguhoog veidi raugeb ja vajalikud paid on kätte puksitud, siis tahaks Herman istuda sülle. Jaamakorraldaja jätab siis toimetused pooleli, paneb midagi oma riiete peale ja Herman tuleb. Nõjatab end mõnusasti inimese vastu ja nurrub end magama.

Otsime Hermanile kodu, kus ta saaks peavarju mõnes soojas, tingimata soojas kõrvalruumis, aga kus peremees või perenaine leiaks kindlasti võimaluse teda märgata ja koos aega veeta. Sest Hermaniga veedetud aeg on väärt aeg, meie ausõna selle peale.