Category Archives: Eugen

Minijaamakassid otsivad kodu!

Kõik kassipojad on broneeritud


Algab minijaamakasside tutvustusvoor!
Kõigil, kel plaanis olnud sügisel kassipoeg võtta, on nüüd aeg meie leidlastega tuttavaks saada ja oma kiri teele saata.
Muidugi võib juhtuda ka nii, et üldse ei olnudki plaani, aga neid tegelasi nähes ei jäta see mõte kuidagi rahule 😸
Kassipojad on sündinud juuli alguses koduta kassi poegadena. Püüdsime nad koos emaga võsa vahelt kinni ja nii jõudsid nad septembri alguses Kassijaama.
Uuel nädalal saab kassipere kliinikus teise ülevaatuse ja arvatavasti ka esmase vaktsiini. Kõigil on juba ka kiip ja ussirohi antud.
🐾 Kolmevärviline tüdruk Miugen paistab olevat pesakonna aktivist. Esimesena läks ta lõksu, esimesena tuleb ta sööma, avastab uue mänguasja ja ronib ning ripub kõikvõimalikes kohtades. Sulepulga võtab ta urisedes hambusse ja viib kuhugi nurka. Nii et nunnu välimuse taga on pisike murdja 🙂
🐾 Punane poiss on Eugen. Tema kasuka värvile on natuke raske õiget nimetust leida. Vahel tundub, et see on hoopis koorega kohvi karva. Igatahes on ta vahva triibik täpilise kõhualusega. Igaks juhuks natuke ettevaatlik ja tõsinegi, aga kui müramise hoog peale tuleb, siis oh neid kukerpalle!
🐾 Valge, halli täpikesega pealael on poiss Mäugen. Ka tema on maadlus- ja müramismängude algataja ja vahva põrkav kitseke. Natuke ikka kardab ja teeb möödaminnes tasase susina. Mäugen täitsa vapralt talub ja taltub, kui teda sülle võtta.
🐾 Üleni valge, teistest natuke pisem valge tüdruk on Näugen. Tema on kõige arglikum ja liitub mängudega tavaliselt natuke hiljem, olles enne oma nurgast piilunud, kas kõik on ohutu. Kui teda silmarohu panekuks sülle võtame, siis kangestub Näugen oma tekikookoni sees üleni ja proovib esimesel võimalusel tagasi puuri ja emme selja taha hüpata.
Loodame kõigile leida kodud, kes saavad kannatlikult kassipoegadele kodukassi tarkusi ning harjumusi õpetada.
Huvi korral palun kirjuta meile Facebooki sõnum või e-kiri aadressile: info@kassijaam.eu

Võsa vahelt terve pere Kassijaama

Kõik kassipijad ja nende ema Maia on broneeritud


Lugu sellest, kuidas kassiema Maia ja tema lapsed Näugen, Mäugen, Eugen ja Miugen Kassijaama jõudsid.
Ühe Tallinna sõlmpunkti nurgataguses võsas elavad eikellegikassid. Võsa ümbritsevad elumajad, büroomajad, töökojad ja varemed, paar sammu aiaäärest on suur autotee. Et seda kohta leida, peab teadma teid ja käänakuid.
Sellisest nurgatagusest kohast piisab, et koduta kassidel oleks koht, kuhu paigale jääda, varju leida ja paljuneda. Eriti, kui neid on märgatud ja toitma hakatud.
Kui üks selle suve mittekellegi kassipoegadest tundus haigena, hakkas toitja abi otsima. Me ei tea, miks ta seda varem ei teinud, aga mis sellest enam. Praegu on toitjast olnud selle kolooniaga tegelemisel suur abi.
Mure jõudis ka meieni. Nagu Kassijaama ühe väikese toa võimalustega on, saame vastata enamasti, et meil ei ole võimalik aidata, saame panna kassid järjekorda, aga kiiret lahendust ei ole. Saime teada, et kaks kassipoega, sh haige, on sealt juba toitja kaudu kodu leidnud. Võsas olevat veel mitu poega ja täiskasvanud kassi.
MTÜ 58 Kassi Koju võttis raske koorma otsida kassipoegadele hoiukodu ja MTÜ Cats Help tuli appi nende arvete tasumisega. Meie läksime olukorraga tutvuma ja eelkõige kassipoegi püüdma. Olukorda oli valus vaadata – suured ja väikesed kassid toidunõude vahel kaootiliselt sebimas.
Selle väikese koloonia uue elu uksed avasime esimesel septembril, kui lõksu läks hall kassipoeg, mitte enam väga väike.
Selgus, et lõksuga on väga keeruline püüda, sest üht üsna julget valget kiisut oli raske sellest eemale hoida, aga alustada tahtsime ju poegadest. Oli vaja vaid natuke tuunikalakonservi ja kavalust, et valge kass läheks transpordikasti. Otsustasime ta kaasa võtta.
Järgmisel päeval selgus kliinikus, et ta on imetav kassiema. Toitjad aga ei teadnud, et ta oleks olnud tiine ja sünnitanud. See võib kogenematule silmale nii olla, kui kassidel on kogu aeg nii rikkalik rootsi laud, et pole märgatagi, et kass kosuks.
Kuna meil oli kassitoas vaba puur, siis jätsime valge, nüüd juba steriliseeritud kassi Kassijaama, olles valmis ta ka tagasi viima. Teadsime, et pojad seal on ja nad tuleb lihtsalt kätte saada.
Järgmisena läks lõksu must suurem kassipoeg. Tema pidi ühe öö olema üksi soojas toas, järgmisel päeval saime kätte veel ühe musta suurema poja ning kolisime ta heal meelel oma pesakonnakaaslase juurde.
Samal õhtul hakkasidki üllatusmunakesed välja tulema, ilmselt oli ema nad seni varjus hoidnud. Nägime pimeduses südame kloppides, kuidas väike kirju kogu hiilib lõksus. Saime aru, et tema võibki olla valge kassiema poeg ja arstilt kiiresti nõu saanud, viisime ta Kassijaama ema juurde. Saime näha, et tegime õigesti. Nägime võsas ühte väikest valget kassikest veel jooksmas, aga kätte teda ei saanud.
Muidugi läksime järgmisel õhtul tagasi, kaasas kaks lõksu ja kahv. Ei läinud kaua, kui kuulsime siit ja sealt piiksumist ning esimene julge valge pisike astus lõksu. Teine valge (appi kui väike!) jooksis, nuttis ja passis lõksu lähedal, aga sisse ei läinud. Julgus tekkis tal lõpuks telefonist lastud kassihäälte peale ja kuna kõht oli ka tühi, saime tema kätte kahvaga.
Õnneks oli meil üks lõks veel, kuhu küll keegi ei tahtnud enam sisse minna.
Panime emakassi kutsuvaid hääli mängiva telefoni lõksu peale (pärast 10+ aastat kassipüüdmist leiutatud uus nipp 😺) toidu kohale ja läks vaid mõni minut, kui punakarva kassipoeg oli samuti lõksus.
Kõik kolm reisisid oma emme ja õe juurde ning meil oli tunne, et nüüd tahaks küll nii naerda kui nutta.
Nii ongi meil Kassijaamas terve uus perekond. Võetud riski kaalub üles üks päästetud kassipere, kes ei jäänud vastu talve sinna kolooniat kasvatama.
Kui õnnestub kätte saada veel mõni emane kass, siis plaanime ta steriliseerida ja kuni vaba koha tekkimiseni tagasi viia. Kui meil kasside koju minnes ja järjekorra edasi liikudes koht vabaneb, toome ta jaamakassiks.
Seal on veel isaseid ja üks väga huvitava musta-suitsukarvatriibuga kass, aga nendega tegelemiseks meil praegu ressurssi kahjuks ei ole.
Kõik püüdmised ja passimised on toimunud pärast päikeseloojangut, pimedas koledas võpsikus taskulampide valgel. Sellisel ajal on käidud neid toitmas ja muul ajal on nad kuskil mujal. Aga tühja neist puudu jäänud unetundidest, kui oleme saanud natukenegi kaasa aidata ühe koloonia kaotamisele.
Aitäh Kristine, Cats Help, Haabersti loomakliinik ja Univet loomakliinik! Aitäh toitjast härrasmehele, kes meid koos varustuse ja püütud kassidega on saanud enamus kordi sõidutada. Aitäh toitjatele annetuste eest, mis on läinud konkreetselt valge kassiema ja tema poegade esmaste kliinikukulude katteks.